tulekera

2010-03-16T14:27:00.001+02:00

Maal (ja mitte vanaema juures)

2010-03-15T15:20:00.002+02:00

Sewapuri külas peatus rong peale umbes tunnist või veidi lühemat kulgemist. See oli muide see keiss kus me pidime juba liikuva rongi peale hüppama. Seda polegi varem ette tulnud.
Külla kutsus meid restoranipidaja kellele eile õhtul andsime konsultatsiooni tema plaanitava restorani nime asjus. Lubasin ka talle logo kujundada. Eks siis näs kuidas sellega läheb.
No igatahes sai kindel lepe tehtud et kutsub meid oma maakodusse külla.
Mõeldud tehtud.
Rongilt maha astudes võttis meid vastu kuumus. Hinnanguliselt vähemalt 35. Äkki isegi rohkem. Bablu marssis ees ja tegi toredaid shortkatte põldude vahelt. Värske õhk ja vaikus...vaikus on varanasiga võrreldes lausa kõrvulukustav. Põldudel kasvab nisu, dal ehk läätsed, suhkruroog, koriander, küüslauk, sibul, munataimed ja igasugu muu roheline. Ja mangod. Ja mangod. Pole mangohooaeg muide. Mangod õitsevad parajasti. Ja see on mu uus lemmiklõhn. Muidugi ahastamapanevalt kurb oli vaadata neid kümneid ja ilmselt sadu puid mis meie vaateulatusse jäid - kui õisi täis need on ja meie oleme siin kolm kuud liiga vara.
Külavaheline tee oli isegi asfalteeritud, selline jalgrattatee laiusega. Farmerite hütid olid vägagi piktoresksed ja esimene kuhu meid sisse kutsuti oli täis kangaspuud millepeal mees siidist sari kudus.
Kuna Bablu praktiliselt kõiki tundis tuli teejoomiskutseid mitu. Astusime sisse sinna ja tänna ja lastel oli lõbu laialt kui neid pildistasime ja siis kaameraekraanilt näitasime. See protseduur on igal pool standartne.
Ja siis Bablu enda kodu. See oli pisut üllatus. Pakun et eestis kutsuks me sellist ehitust ülejäänud ruraalsel taustal mõisaks.
Tegelikult oli kõik väga lihtne. Bablul aga kavatsus (mis ilmselt osaliselt juba toimib) muuta see koht keskuses kus läänest vabatahtlikud saavad tulla ja küla heaks miagi ära teha ise seal elades. Tegemist nimelt kristlastega ja mees ise on kasvanud ameeriklastest kasuvanemate peres. Meil võttiski kohati aega saamaks aru millistest vanematest ta parasjagu räägib - kasuvanematest või pärisvanematest.
Ühesõnaga siin üleskutse kõigile eesti kristlastele kes tahaksid oma tegevust Indiasse laiendada - annan meeleldi Bablu kontaktid.

Linnna tagasi saabudes saime Bodhgaya rongile piletid. Homme hommikul ei saa jälle magada vaid tuleb 5.40 rongile jõuda. Loodetavasti saab rongis edasi magada.

Kontsert

2010-03-13T17:52:00.002+02:00

Just saabusin Music Hallist kontserdilt. Reklaam ütles, nagu ma kuskil varem juba kirjutasin, et juut mängib kitrat ja kohalikud sitarit ja tablat. Lootsime, et tegemist on sama poisiga kes meiega koos rongi kitarri vedas. Eksisime. Oli keegi kes siin Varanasis sitarit õpib ja nüüd siis tegi õpetajatega koos väikse etteaste. Muss oli tegelikult vägagi mõnus. Selline improvisatsiooniline kus taktimõõt (kui ma nüüd üldse õigesti väljendun) läks järjest pikemaks. St et iga järgneva osa fraasid olid pikemad.
Pika päeva õhtuks selline tore vahepala.
Hommikul aga võtsime Sarnathi reisi. Selline väike sõit nagu Pärnust Sinti. Sarnath on koht kus Budha pidas oma esimese sõnavõtu õpilastele peale valgustumist. Praegu on seal väljakaevatud varemete lagendik - no tegelikult nagu suht kaunis pargike. Säilinud suure stuupa külgedele on inimesed kleepinud ohvrianniks väikseid tikutoosisuurusi kuldlehekesi. Puhas kuld.

Jätkuvalt tsekime toidukohti. Mõned on mõttetud ja mõned jälle ülimaitsvad. Eilse päeva meeldejäävaim oli koriandrisupp. Täna tomatisupp.
Ahjaa ja eilne päev - Varanasi eri: bhang lassi. Ehk siis hapupiim kanepiga. Kanep on jumal Shiva taim ja see linngi on Shiva asupaik. Kanepit pakutakse siin igal tänavanurgal praktiliselt ja kuigi see ei ole tegelikult legaalne siis tundub, et ega midagi ses asjus ette ka ei võeta. Kui toidukohas (võibolla mitte igas) küsida bhang lassit (menüüs seda tavaliselt ei ole) siis tehakse ära.

Eile kohtasime Liinat. Tegelikult kohtasime teda enne Delhist äratulekut raudteejaamas. Janekil tuli tunne et see tüdruk on eestlane. Oligi. Tuli Varanasi päev enne meid. No ja eile jalutas linna vahel meile vastu. Ja täna hommikul ghattidel jälle. Ega see selles sipelgapesas tegelikult loogiline ei ole kedagi niimoodi juhuslikult kohata. Puhas loteriivõit.

Varanasui on eriline paik kus olla. Keegi rääkis et ta pole peale Varanasi külastamist enam haige olnud. Ma ei tea kas too rääkija pühas jões ka suples. Ahjaa see oli see hispaanlane kes meiega rongis oli.

Eile tuli mõte et äkki Ganges ongi siin Varanasis see jõgi mida kreeklased allmaailma jõeks Styxiks pidasid. Noh see jõgi mille surnud pidid ületama et surnute maale pääseda.
Et äkki india oli kreeklastele samamoodi all nagu meile läti või austraalia.

Delhi-Varanasi

2010-03-11T10:40:00.002+02:00

Varanasis on palav. Täpset numbrit ei tea aga ka kerge tuuleke on ülimalt teretulnud. Tunnike tagasi istusime Manikarnika ghatil ja vaatasime kuidas järjest uued ja uued surnud moksha ehk vabanemise saavutavad. Usutakse et Varanasis kremeerituga juhtub automaatselt see india religioonides kõrgemaiks sihiks peetav - vabanemine elude ringkäigust.
Delhist Varanasi toob rong - Shiva Ganga Express meid umbes 13 tunniga. Vagunite nummerdamise süsteem oli unustusse vajunud ja nii me mööda perrooni jooksime kuni süsteemi ära tabasime ja õigesse vagunisse jõudsime. Meie vahes oli veel valgeid. Õieti siis kõik olid valged. Raudteeametnikest tegelikult päris tore meid kõiki niimoodi kokku paigutada. Ja ilmselt tehakse seda turvalisiuse huvides. Seda seletab ka asjaolu et mõned minutid peale rongi liikumahakkamist peatub meie juures politseinik kes laseb meil läbi lugeda valgetele mõeldud rongikasutamise reeglid. See tähendab et pane oma pagas ketiga vaguni külge kinni, ära ütle kellelegi kuhu sa lähed, ära , ära, ära võta vastu jooke ega küpsiseid võõraste käest (ma just kõrvalistuva võõra prantsuse tüdruku käest olin võtnud. Naersime seda veel tükk aega). Kõike seda tuli allkirjaga kinnitada. See prantsuse tüdruk kes mu tegeliku koha peal istus - Emmanuelle, tema sõber Guillome, vastasistuv hispaanlane ...ehh nimi ei jäänud meelde... kõik kunstnikud. Viimasel hetkel rongile jõudnud kitarriga (vist) iisraeli poiss näis olevat muusik. Eks näe - väljas on kuulutused kus teatatakse kontserdist kus esineb iisraeli kitarrist ja kohalik sitarimängija. No ja siis Janek - näitleja ja mina nimetasin ennast selles olukorras kunstiõpetajaks. Kõik loovalade inimesed. Kas selline loterii on elus võimalik? Indias paistab olevat.
Öö möödus rahulikult. Hommik saabus Varanasi sisse sõites. Parima variandi saime hobusekaariku juhilt kes meid viite - prantslased, meie ja hispaanlane - viisid nii lähedale Main Ghat´ile kui võimalik. Kui te ei tea siis ghat on kaldapealen astmestik. Võibolla ka üldse nimetus kaldapealsetele. Siin Varanasiskäib elu paljuski ghattidel - sinna tullakse end pesema. Enamasti religioossetel eesmärkidel ja jõe pühadust silmas pidades aga ka seepi ja välist puhtust silmas pidades. Samas pe4stakse ka riideid. Joovad loomad. Ujuvad allavoolu laibad. Religioosse pesemise juurde muide käib mu arust ka lonksukese vee joomine aga ma pole selles hetkel nii kindel. Vaja asja veel uurida. Laibad ujuvad siin ka mööda tänavaid. Kuldsesse karda ja oranzi kangasse mähituna viiakse neid meessoost lähisugulaste õlul kiirel sammul Manikarnika poole. Kogu kamp karjub samal ajal "om hare ram".
Elama läksime esialgu samasse majja kus peatusime ka 5 aastat tagasi: Vishnu Külalistemajja Pandey Ghatil. Meie tuttav kutt Udday kes meid kunagi enda poole kutsus ja kellega kinos käisime on Hispaaniasse tööle läinud. Poeputkat peab nüüd tema vend.

Esmaspäev, 9. märts

2010-03-09T18:38:00.002+02:00

Eile ei saanudki netti. Läksime Dehli lähedale Gurgaoni. Vana sõpra otsima. Ja mingi kehamälu toel leidsimegi üles. Oli alles sürprais vanale. Hakkas kokutama ja ei saanud sõna suust. Inglist ta räägib hästi puiselt. Aga tal oli veel üks õlekõrs: helistas sõbrale. Koos tõlkisid nadmehe mõtted ära ja siis esitas Manoj meile paberilt lugedes ilukõnelise sõnavõtu sellest kui südamesse me talle läheme. Sellist tundelist pateetikat on alati veidi raske kuulata, sest jääb tunne et ei oska sama emotsionaalselt vastata. Aga nutma me ka ei hakanud. Õhtupoole, olles paar õlut libistanud polnud inglise keele tarvitamisega enam mingeid probleeme. Tõsi, õlut pidi kuskil kolmekümnendate algul asuv mees libistama salaja, et ema ei näeks.
Ja need toidud mis Manoji teinepool Kanika tegi - mmmm - mitte kuskil restoranis ei saa sellist toitu nagu kodus tehakse. Manoj viis meid isegi vaatama oma aiamaad kusagil linnast väljas tühermaal, kus kasvasid tomatid, koriander, sibulad ja pisikesed baklazaaanid. Suvila oli müüri sees ja seal elas kena pisike naine kes oli nagu midagi teenija taolist ja ühtlasi ühe Manoji firma töötaja naine.
Hommikul tulime Manoji juurest Delhisse tagasi. Külastasime üht moodsat kaubanduskeskust aga tõtt öelda on need lahjad. Turud seevastu ei ole lahjad. Sarojini Nagar market on täiega kreisi. Olin pisut väsinud ja vihastasin miski taskuräti-wallahi peale kes kokkulepitud summa saavutamiseks mulle valesti tagasi andis.
Läks pisut aega enne kui tasakaal tagasi tuli ja asi nalja tegema hakkas. Ja kõik see miski 5 krooni suuruse summa pärast.
Tänase päeva atraktsioon oli juuksur. Lasin habeme millimeetriseks tüükaks pügada. Janek samal ajal võttis peamassaazi. Massaaz paistis olevat just see mida Janek hetkel vajas - õnneliku lõpuga. Lõpu õnn seines selles et peale seda kui temaga tehti seda, mida Steven Seagal tavaliselt ligimeste peadega teeb kui neist on vaja vaikselt mööda hiilida, jäi ta ellu. Ja paistis üpriski rahul olevana. Minu habemeajamine lõppes peente õlidega tehtud näomassaaziga. Olin ka rahul. St lõpp oli suht õnnelik. Piirdus vaid u 25 kroonise väljaminekuga.
Enne neid toredaid läbielamisi istusime natsa mingi turutänava veeres, janek libistas õlut, mina võtsin fotoka välja ja klõpsisin sinna tänna. Lastekarjad veeresid mingi joodiku sabas mööda irvitades ja... ja siis läks mölluks. Mingil hetkel kargasid paar vanemat kodanikku välja krahmasid vähemalt ühe jõnglase kinni ja käis äge andmine. Verbaalselt ja võibolla mitte ainult. Janek kargas kaameraga ligi. Sättisin hetkeks oma fotokat ja järgmisel hetkel nägin Janekit rahva keskel seisvat kaamera käes ja üks matsakas tädi kes just kaikaga jõnglasi taga ajas seletas kaamerasse midagi justkui läheks kõik kohe õhtustesse uudistesse.
Pärast läks teistpidi mälluks. Tegin mõnest põnnist pilti ja siis hakkas neid tulema üksi ja mitmekaupa kes kõik tahtsid pilti saada ja näha.
Homme sõidame õhtul edasi Varanasi. Päeval ei tea mis teha sest plaanitud asjaajamiste lõpetamine siin tiibeti asunduses lükkub reisi lõpupäevale sest homme on kõigil tiibetlastel protestimarss kuskil Delhis.

II päev

2010-03-07T17:04:00.003+02:00

Nii. Sain arvutile täpid ka peale.
Täna pühapäev. Kaubandust see ei saga üldiselt siin kuid meil oli võimalus hinge eest hoolt kanda ja osaleda tiibetikeelsel koosviibimisel kus Laama Tsewang Rinpotse andis pika eluea pühitsuse.
Kohal viibis mitusada tiibeti põgenikku kes Dehlis Majnuka Tila linnaosas omaette koloonia rajanud. Kui kohale jõudsime siis juhatati meid teiste sekka istuma. Kui ma seal aga laama poole kolm viisakat kummardust ära olin teinud siis tulid asjapulgad ja eskortisid meid kohe esimesse ritta külaliste tsooni. Nii me seal siis uhkelt istusime kuni meie kõrvale sadas neli naist. Kaks keskealist ja kaks nooremat. Kõik ühtemoodi helesinisesse riiietunud. Mõtlesin et näe, kaks õde oma tütardega on otsustanud riietusega peresidemeid rõhutada. No olgu sellega kuidas oli aga kogu selle pühitsustseremoonia sisu mulle ainult kaude arusaadav oli, laama tegi nalja rahvas naeris ja muheles pea kogu aeg, aga kogu jutt puhtas tiibeti keeles. Välja arvatud üks koht kus laama ütles_ bla-bla-bla. No vot see oli koht kus sain lõuad laiali ja ka naerda. Teised keegi ei naernud. Vist. Igatahes meie eest hoolitseti hästi ja tundsin end tõelide vip-ina. Tõsi vip tsoon oli veel eraldi.
Pärast tegime veel ringi mööda Delhit. Muide. Kordan ehk ennast, ei viitsi eilset postitust üle lugeda, aga see vääribki kordamist, et metrooga liikumine Delhis on lahe. '
Eriti lahedad on need kutid kes Janeki kõrval, saate aru, õlg vastu õlga istudes ei saa pilku tema näolt ja eriti sellelt "toredalt habemelt". Selle viimase komplimendiga juhatas kontakti sisse ka keegi hennapunase pea ja lipupunase murumütsiga matsakas isand. Kaalutletud müügiakt jätkus oma väärtuste esitamisega nö "külalisraamatu" näol. Asja mõte aga oli selles et nimetet isand soovis Janeki või siis minu kõrvu puhastada. Soomekeelsed soovitused (2 tk) raamatus olid muidugi sellised et huvi veidi tõusis küll. Samas, need pärinesid aastatest 98 ja 96. Oma kõrva sisse ma aga siiski kedagi tänaval liginenud tüüpi ei tahaks lasta. Eks võtsingi siis kursiks vanamehe taktika ümber pöörata ja justkui iseenensest see juhtuski. Ja juba ma rääkisin talle tema fraase tagasi. Mani is nõu mätter, I äm vhat mätter. Tüüp alustas nii enesekindlalt et kukkumine, ja juba vahepeal koguneda jõudnud publiku ees, (vähemalt näis) oli valus.
Külastasime täna veel kord ka Candni Chowki vanalinna mida kutsutakse ka Dehli kõhuks - Dehli belly. See on hullumeelne segadus kvartalite, majade sügavustesse ulatuvatest labürintidest kus müüakse kõike võimalikku - alates kahvlitest ja juuksepaeladest ning lõpetades elektritarvikute ja ravimitega. Eriti õhtupimeduse saabudes on see võimas kogemus. Muidugi eeldusel, et sa klaustrofoobia all ei kannata. Ma üldiselt pean end hea orientatsioonitajuga olevuseks aga seekord ei saanud ma küll aru kuidas Janek enesekindlalt väljapääsu leidis peale paari umbkäiku.
Pean ütlema, et ma ei saa aru turistidest kes ainult sissesõidetud turistimarsruute jälgivad. Põnevaimad hetked juhtuvad ...eeee... ma ei tea. Siis kui kogemata tänavalt kõrvale eksid ja sattud järjekordsesse labürinti kus uste vahelt näed inimeste eraelu vilksatusi. Tänane päev, pildistada seda ei saanud, tõi "kaadri" ühetoalisest ehk mitte isegi 10 ruudusest toast kus kõrvuti voodi, mootorratas ja kapp. Ja lapsed (siuke 3 tykki ehk) selle kõige ees oleval 3 ruutmeetril mängimas.
Nüüd läheme tiibeti toitu nautima kuhugi. Ja üritame täna öösel magada. Saime peale mitmekordset seletamist hommikul isegi linad endale. Ja äkki ei lähe uni kell 3 ära jälle. Ja selle võrra ka targem et kui lakke kinnitatud Karlsson käima panna siis sääsed enam ei paina.
Mitte et see kõik oleks. Aga praegu lõpetan.

India reis 2 -droonide k@ttemaks

2010-03-06T17:35:00.002+02:00

Et siis nyyd oleme Janekiga j@lle Indiamaal. Seekord v6tame pisut p6hjalikumalt Delhit aga kylastame m6nuga ka vana head Varanasi. Sealt peaks olema kiviga visata Bodhgayasse kus Buda Sakyamuni valgustus. Ja ega kahe n@dalaga rohkem ei j6uagi.
T@nane p@ev algas parajas zombikoomas. Lennukis magatud uni ei olegi uni vaid midagi stuupori sarnast. P6lved valutasid hommikul ja magamatusest sees keeras. Tegelikult oli suur lennuk m6nus. Vaatasin poolteist uut toredat filmi @ra ja syya anti kah. Ja juua kah.
L6bu laialt oli muidugi Majnuka Tilla linnaosa leidmisega kus oobida plaan oli. Ja veel oli plaan peetida dehli lennujaama taksojuhte ning kasutada linna j6udmiseks metrood. L@him metroojaam asub Dwarka 9 linnaosas. Ja sinna on aeropordist ikka tykk maad. V6i 6igemini , ta asub lennujaama taga. Nii et tuli 150 ruupia eest motoriksha v6tta ja see vaeseke pidi mitu korda teed kysima et 6igesse kohta j6uda. Metroo Kashmiri Gate maksis 25 ruupiat. Kui oleksime kohe kogu t6tt teadnud siis oleksime veel paar peatust edasi s6itnud ja veel v@hekese jalgratta-wallahi teeneid kasutanud siis oleks tulemus veelgi parem olnud. Praegusel juhul lisandus soodsale ja puhtale metroole ligi tunnine jalutusk@ik.
Kohal olles leidsime House (mitte selle doktori, lihtsalt kylalistyemaja) mille tuba m6nusalt r@@mas kuid v@hen6udlik ajab m6nusalt l@bi.
Alustasime paaritunnisest unest olukorra silumise eesm@rgil. Pisut oli sellest abi, ibuprofeen ja seiklushimu tegid ylej@@nu.
Niisiis, t@nase p@eva plussideks saab lugeda mitu t6en@oliselt huvitavat pilti fotokas (tegelikkus selgub nagu alati hiljem).
Tore oli ka juhtum kuidas Janek tahtis seina seest raha v6tta. Aga ei saanud. Mina v6tsin olukorda selgitava kviitungi ja ukse taga 6ues lihtsalt viskasin @ra. Hiljem hakkasime m6tlema et @kki oleks see ikka hea alles hoida. L@ksime tagasi ja korjasime selle lihtaslt j@lle maast yles. Indias. Prahi maaletoojate kodumaal.

2007 plaanid ja nende muutumised...

2007-03-09T10:07:00.000+02:00

Tekkis jah mullu sügisel mõte 2007 juunis india reisi korrata. Vahepeal sattusin aga tiibeti meditsiini õppima ja selle raames tekkis võimalus Pariisi lisa õppima minna. Sinna siis India reisi ressursid läksid/lähvad. Aga tõmme on tugev. Midagi minust jäi vist esimesel korral sinna. Peab minema ja tagasi võtma :-) Some day...

Vol 2. ??

2006-02-13T12:52:00.000+02:00

Kas tõesti saab see reisiblogi endale ka järje? Küsimusele saab ilmselt ajapikku vastuse. Praegusel hetkel on lihtsalt tekkinud mõte, et ehk läheks 2007 aastal jälle. Seniks toidaks sihtotstarbelist hoiupõrsast ja otsiks aegsasti reisikaaslasi. Eks aeg annab arutust.

Reisikaart

2005-08-01T10:29:00.000+03:00

Reisimarsruut. Kaardil klikkides suureneb see mõnevõrra.

Mis jäi eriti eredalt meelde?

2005-07-14T12:48:00.000+03:00

Varanasi. Manikarnika ghat ja surnute põletamine seal(vt pilt). Gangeses ujuvad laibad.

Kotkaparv suurte puude otsas Nagini järve ääres Srinagaris.

Soe Kashmiiri öö siristavate tsikaadide, krooksuvate konnade ja palvusele kutsuvate kümnete muezzinite kurbade ja venivate soigumiste saatel.

Ladakhi lumemütsidega mägede suursugusus vaadatuna Khardung-la kurult 5620 m kõrguselt.

Diskit gonpa (klooster) Nubra orus.

Meie väike mägimatk Manalis.

24 tundi kõige odavamas ja tavalisemas, hindudega üle kuhjatud raudteevagunis. Peale seda on kõik muu puhas luksus.

Kõik reisid üle mägede. Igaüks omal kombel. Pidevalt kõrvalolev kukkumisoht või alateadlik hirm selle ees. Ja samas mägede suursugusus ja igavikulisus.

Tia küla kus me elasime kolm päeva. Elu majas mis on seal seisnud juba ligi tuhat aastat, inimeste keskel kelle esivanemad on sealsamas elanud põlvkondade kaupa needsamad tuhat aastat. Eriline kogemus.

Kauplemine.

Rishikesh. Sinna läheks tagasi.

Kodus

2005-07-14T11:53:00.000+03:00

Nädal aega kodus juba. Ja uskuge või mitte, kui oled kodus, internetiühendus turvaliselt käepärast, siis mõtled et ahh et küll jõuab. Kirjutada ma mõtlen.
Eile helistas reisikirja lugeja ja muretses kas ma ikka tervisejuures olen. Et lubatud lõppsõna olemata. Vott siis hakkas piinlik küll.
Aga viimati jäime vist Delhi lennujaama pidama.
Kui paar tundi enne väljalendu lõpuks lennujaama hoonesse sisse lasti leidsime sealt eest pagasi turvakontrolli ja kilepakendamise punkti. See osa meie pagasist mis pidi lennuki pakiruumi minema läbis röntgeni. Luumurde ja pomme mu seljakotist ei leitud ning töökaaslastele ostetud Varanasi paberosse keegi üle kontrollida ei soovinud. Kotile tõmmati "secure" kirjaga plastikpaelad ümber ja võisime soovi korral lasta need kilesse mässida. Selle eest taheti raha saada. Raha oli tegelikult üsna otsas aga mingi ime läbi oli mul jäänud ruupiateks vahetamata viis dollarit. Mehed tahtsid kolm. Joostil seevastu olid eurod. Neid taheti kaks. Mina tahtsin oma viiest dollarist tagasi ka saada. Lõpuks, peale ootamist antigi. Joosti kaks eurot. Nii-et mul kasud sees. Pakkimiskuttidega koos kaalusime ka pagasi üle. Olla siis kõik justkui normi piires. Järgmine samm oli check-in. Seal tekkis kohe väike segadus kui meil passist vene viisat ei leitud. Püüdsime selgitada, et lähme kohe transiidiga edasi Tallinna. Hindust ametnik ei saanud asjast aru, õigemini lõpuks hakkas saama aga ei osanud meie Tallinna pileteid arvutisse asetada. Tuli noor venelane kes nagu hiljem selgus oli vahetuseülem ja kes näitas hindule näpuga midagi arvutist. Sellega paistis probleem lahendatud. Siis panime pagasi kaalule. Taheti ka käsipagasit. Millegipärast minu ja Joosti oma korraga.
Ja siis üritati meile selgeks teha et peame raha juurde maksma. Kui palju?! Palusin mehel summa paberile kirjutada sest mõistus tõrkus kuuldut omaks võtmast. 10000 ruupiat! Nii-et kuulsin ikka õieti. Kommoon mehed, see ei saa ometi nii minna. Meil lihtsalt pole enam pappi. "Ja me pappi ei saagi" enam kuskilt juurde sest rahamasinat seina sees ka pole.
Läksime venelasest vahetuseülema juurde (sergei või mis iganes) ja püüdsime inimlikku mõistmist äratades seletada, et pappi ei ole. Ja et meid on neli ja teisel kahel pole üldse käsipagasit. Jagagu kaal ära meie vahel. "Ne polozeno. Nelzja. Mne ne interesujet. Võbrasite lizhnije veshi ili podarite komunibudt." Umbes selline oli mehe üsna ükskõikne vastus. Joost oli samal ajal kutsunud kilemässija kuti kes ütles et kaal on ok. Abi sest ei olnud aga poiss lubas tasuta uuesti mässida. Läksime siis sinna. Enne võtsime nurga taga (et sergei ei näeks) mõned pudelid ja purgid ja andsime Kalevile ja Klavdiale. Siis läksime kilerulli juurde ja tegime oma pagasis inventuuri. Viskasin musta pesu ja sokid minema. Mingid pakendid ka. Pole just suur kaal aga midagi ikka. Kampsuni (selle sooja nepaali oma) panin selga. Ühtteist taskutesse. Raske mobiililaadija vöökotti. Ühttäkki avastasime tõsiasja, et riideid võid endale selga panna kuipalju tahes. Ja taskute kohta ei käi ka ühtegi keeldu vist. Sääsevõrgu, mida polnudki kogu Indias viibitud aja jooksul kasutanud, andsin ühele kiletajale. Lõpptuilemusena saime kilosid niipalju maha, et kontrollkaalumine lubas uuele katsele minna. Ka ametlik kaalumine läks sel korral läbi.
Saime piletid kätte ja läksime Kalevi ja Klavdia juurde kes passikontrolli ees ootasid. Kalev oli märganud kuidas selle meie pagasitetri ajal oli vahetuseülem (tingnimetusega sergei) miski turvamehega vestelnud ja irvitanud. Mõtlesime muidugi kohe, et ju see meie peetimine neile nalja tegi.
No ja siis edasi passikontrolli, ehk piiriületus. Kalev läks inu ees vasakule. JA mina siis viimasena ühe keskmise ametniku juurde. Probleeme ei olnud ja kui tuima kirvenäoga ametnikule hyvastijätuks "namaste" ütlesin siis ta hetkeks isegi sulas.
Passikontrollist väljunud, jõudsime tax-free tsooni.
Õige pea avastasime enda ülelugemisel, et nelja ränduri asemel on meid kolm. Kalev oli puudu. Käisime kõik poed ja puhvetid läbi aga meest polnud. Siis pöördusin mingite raadiosaatjatega härgade poole kellele meie mure eriti korda ei läinud ja kes küsisid kas me peldikust ja poodidest otsisime. Peldikust tõesti mitte. Küllap ta seal on ütlesid kapid. Läksime sinnapoole ja äkki oli Kalev rõõmsa näoga meil selja taga. Olevat passikontrollis rajalt maha võetud, kott läbi vaadatud, Joosti Chavanprash (mis Kalevi käes oli) oli lahti tehtud, foolium ka purgisuu pealt maha. Tükk aega oli imestatud minu fotokastatiivi (mis ka minu pagasi kaalu vähendamise eesmärgil Kalevi käes oli) ja siis oli lahti lastud.
Tax free tsoonis oli kõik kordi kallim kui kusagil linnas. Kõht oli veidi tühi ja taskus üleliigseid münte. Üritasime Joostiga midagi näksitavat osta kuid kõik oli liiga kallis. Lõpuks ühes puhvetiletis andis vana mulle kogu mu mündihunniku eest +2eurot ( kõik see võis koguväärtuses olla kusagil 50 ruupia kandis) kolm muffinit. Kaks neist tarvitasin allesoleva veetilga saatel kohe ära. Ja siis suunati meid juba lennuki poole. See tähendas veel ühe pagasikontrolli läbimist. Kõigile esemetele mis keha küljest eemaldada sai riputati peale läbivalgustamist külge sildike templiga "secure". Metalliotsijaga käidi kogu keha läbi ja leiti mu taskust 20 senti.
Ja siis saime ooteruumi. Istusin kahe pilusilmse daami ette tugitooli ja püüdsin aega parajaks teha äsjajuhtunu kirjapanemisega. Kuni lõpuks lennukisse hakati laskma. Väike sabin veel kui nägime sergeid piletikontrollipunktis seisvat. Aga ei midagi. Saime lennukisse.
Lennuk oli seekord mitte Boeing nagu tulles vaid venelaste oma IL 86. See uus nelja mootoriga mudel. Disain oli nagu vene värk ikka. Toimis aga jäi kuidagi veidral viisil meelde. Mitte nagu Boeingis kus kõik on paigas, ratsionaalne ja mitte tähelepanu äratav.
Meeskond oli keskealine. Domineerisid tursked mehed mitte nagu Estonian Airi ühe-miili-kubis.
Joost tegi ilmselt väikse valearvestuse kui kõlaritest teatati, et lendame 6 ja pool tundi. Hakkasime muretsema kas me ikka jõuame Tallinna lennukile mis väljub 10.30. Kuna ajavahet oli raske arvutada - kell oli ikkagi 4 ja pead üleelamistest paksud nagu kissell - siis mõtlesime stjuardessi tülitada. See kes meie kandis tegutses oli lühike, paks ja morn mahvalda ja mõtlesime, et niikuinii saame sealt mingi sovjetliku reaktsiooni. Aga oh üllatust, mahvalda osutus hoopis lahkeks emmeks kes meie probleemiga ka lennuki komandöri juures käis ja muidu igati abivalmis oli. Probleemi ennast nagu selgu tegelikult ei olnudki.
Pealepikka lendu ja pisut ebamugavaid istmeid jõudsime lõpuks Moskvasse kus transiitreisijate kontrollist meid jälle kiiresti piletite vormistamise pehmete tugitoolidega ja konditsioneeritud õhuga tuppa viidi. Peale piletivormistamist aga kellegi tädi saatel otse vajalikku väravasse viidi.
Järgnes taas turvakontroll enne lennukisse minekut. Seekord pidi ka jalatsid röntgenisse pistma. Ka jaltsitel luumurde ei tuvastatud. Saime lennukiväravasse ootama.
Vahetult enne lennukisse minekut tuli juurde meid ennist Sheremetjevo koridorides saatnud tädi, kes teatas et pagasiga on lood kurvad. Et see jõuab meile järele alles homme.
Kõik see oli juba hoopis teine maailm ja India hakkas üha enam tunduma vaid kunaginähtud unenäona. Ei ole ei minevikku ega tulevikku. Tegelikult on olemas vaid olevik, hetk milles oleme PRAEGU.
Ja siis Eesti Õhk. Stjuardessid noored ja ilusad. Täpselt nagu eelmainitud õhutöötajate elu käsitlevas seriaalis.
Meie kohad olid ahtris. Viimases reas. Seal kus stjuardess seisab ja toimetab. Küsisime neiu käest et mis saab meie söögist. Piletid ostetud siis kui veel söök piletihinna sees oli. Lubas küsida.
Veidi aja pärast tuli ja ütles, et võime minna ette istuma. Läksimegi. Leidsime vabad kohad kõige eest. Äriklass või miskit sellist. Ja süüa toodi. Ja juua anti. Mida iganes soovid. Lubasime Joostiga endile kodumaale jõudmise puhul ühed konjakid.
Peipsit ei näinudki, just nagu vastassuunas lennateski. Aga Eestimaa oli ülalt vaadates ilus küll.
Eestis astusime probleemideta üle piiri. Kuna istusime nii ees läksime maha esimestena ja tõttasime kohe pagasiletti. Seal saime teada, et on võimalus, et pagas homme ei jõua aga nad helistavad.
Pere oli vastu tulnud. Oi kui tore. Sõber tuli vastu autoga. Oi kui tore. Ei pea bussiga Pärnu poole loksuma.
Ja ongi läbi. Seljakott küll tuleb veel iseseisvalt järele aga kolme päeva pärast ootab juba Lenny Kravitz meid ja esmaspäeval peab tööle minema ja muidu täisväärtuslikku eestlaseelu elama.

Praeguseks on juba ka pildid põgusalt üle vaadatud. See võttis aega umbes neli tundi. Ja ega süveneda eriti ei jõunud prügi (uduseid ja mõttetuid pilte) on ikka ka palju.

I.G.I.

2005-07-05T19:56:00.000+03:00

Kolmetahelise lyhendi I.G.I. taga peitub Indira Gandhi International Airport. Istume siin reisi teiseks kalleimas internetipunktis ja kirjutame Joostiga oma viimaseid motteid yles. Viimaseid India pinnal.
Tana hommikul arkasime siis Maheshi abieluvoodis kuhu pidime Kalevi ja Joostiga kolmeklesi ara mahtuma. Klavdia magas teises toas kushetil. Meie toa eeliseks oli toeline reguleeritava kylmusega konditsioneer. Keerasime parajaks ja vahemalt mina magasin kyll hommikuni ondsat und. Hommikusook oli taevalikult hea. Kui oled kord saanud india kodutoitu siis koik need tanavaaarsed toidutared taanduvad kuhugi kaugele uttu. Eriti head olid Maheshi naise Kenika valmistatud chapatid pannkoogitaolised heledad leivakesed. Hommikuks tehti aga aloo paranthat - need on suht vyrtsikad kartulipannkoogid. Ma yldiselt viimasel ajal... khm...vyrtsikat eriti ei taha, aga need viisid kyll keele alla.
Manesh muretses aegajalt, et me unustame ta kohe kui Indiast lahkume, pyydsime teda kyll veenda, et mure on asjatu aga paris kindlalt ma selles veendunud ei ole et mees asjast aru sai. Tore oleks teda muidugi Eestis samamoodi kostitada, aga eks me nae.
Peale hommikusooki pani Manesh valge tikanditega pidzaama selga ja laksime linna peale patseerima. Patseerimisest oli sedavord kasu, et sain endale koti lukustamiseks vaikse tabaluku.
Klavdia sai vist paar kivikest ostetud ja siis kylastasime ka Maneshi reisibyroo kontorit. Tal on 12 erinavates mootudes autot mida ta valja rendib. Siis tuli autoke kuhu end sisse surusime ja millega meid koju tagasi viidi.
Tegime Maneshi perega ka yhispilte. Pildistamine tundub Indias yldse vaart tsermoonia olevat. Ka praegu tundsime et teeme midagi mis koosolemist tahtsustab.
Kujutage ette: kohtute kusagil pohja India magedes ohtul taiesti juhuslikult mingite kaugelt maalt tulnud randuritega, kutsud nad oma koju, soodad-joodad (Kalevi palvel oli ohtul olu ka laual) ei taha midagi vastu. Me kyll raakisime kutsest mida voiksime saata, et Manesh saaks Eestit kylastada aga kes teab kuna ja mis sellest saab. India mastaapides on selline suuremeelsus vist haruldane, vahemalt meie kogemuse pohjal.
Manesh viis meid lennujaama. Lennujaama taga, teisel pool taksode parkimisplatsi on pakihoid.
Sinna jatsime oma suured pakid, et vabade katega mooda linna kolada. Taksot ei tahtnud votta need hindasid ennast 400 ruupiaga. Hakkasime jalgsi linna poole minema ja viie minuti parast olime teeristil kus juba autorikshasid neli korda vaiksema hinnaga kauplesime. Hind tundus aga veel ikkagi korge, oigemini rikshad ei lasknud hinda alla. Hakkasime kauplemise huvides edasi jalutama. Oleme tahele pannud et kui nad ise tulevad pakkuma ennast, siis on meil palju kergem oma hinda peale suruda. Tuli aga hoopis yks portfelliga noormees kes ytrles et kohe tuleb buss millega saame 5 ruupia eest tykk maad edasi, peame ymber istuma ja saame veel 10 ruupia eest Connaugh Place. Nii tegimegi. Delgi oli sombune. Aegajalt tibutas. Ja hakkas meie meeletu viine raharaiskamine. Koige vingem oli miski turusarnane koht kus tundus et viimnepaev on kaes ja kaupmehed peavad iga hinna eest koik ara myyma mis neil pihus parajasti on. Rahakottide hinnad kukkusid 250lt 70le kohe kui selja keerasime. Umbes samasuguseid kukkumisi tegid veel mitmed toredad sargid ja muud asjad mille vastu huvi tundsime. Oli ka neid kes jargi ei andnud. Me ka ei andnud. Moned tyybid tolknesid mitusada meetrit jarel ja lunisid, et osta ara, whats your last price. Aga kuule mees, milleks mulle taskumale? Voi puust kobra?
Kollasime mooda linna kuni pimedaks laks. Tegelikult peale poodide ja putkade selle paari tunniga midagi ei nainudki. Nii et Humayuni mausoleum, roostevaba raudsammas ja muud vaatamisvaarsused Dehlis jaavadki jargmiseks korraks.
Arvan, et siia voib midagi lahipaevadel veel lisanduda. Vahest moned pildid. Veel yksikuid malestuskilde.

Delhi poole...

2005-07-04T18:35:00.000+03:00

Enne kui Vishnu Resthousest lahkusime (seda paika julgen soovitada kyll kuigi korghooajal voivad ka hinnad korged olla) saime jalgida all ghatil toimuvat "rannkriketi" finaalmangu ja samal ajal silmnahtavalt laienevat Gangest. Vesi hakkas tousma. Kuu lopuks pidi vesi tousma nii 5-6 meetrit kui mitte rohkem. Joel ujus laipu, monel neist istusid pidusooki hea maitsta laskvad linnukesed.
Raudtee oli tavaline. Sleeper klass lubas meil veidike pehmemal istmel ja ilma trygimiseta kohad sisse votta. Ja ennae yllatust, korvalsektsiooni saabus valge tydruk. Mone aja parast vahetas ta koha meie juurde. Tegu oli Cloudettega Prantsusmaalt. Neiu oli viimase aasta olnud siin Indias, pohiliselt Rishikeshis kus ta tablamangu oppis. Tabla paistis olevat tema kirg ja armastus. Tablade korvalt oli ta ka ise koverast puuoksast didgeridoo valmis teinud. Kuna tal oli kusagil rongis pass ja muud asjad koos kaekotiga pihta pandud siis oli ta nyyd teel Delhisse, et miskit byrokraatiat ajada ja dokumendid arasoiduks korda saada. Lootis teine peale paari-kolme kuud kodumaal saada 5ks aastaks viisa ja uuesti tagasi tulla. Trygisime Dehlis, kuhu rong sujuvalt 3 tundi hilines, koos maha aitasime Cloudettel asju tassid aja paigutasime ka oma seljakotid New Dehli raudteejaama pakihoidu. See laks pikale jarjekorrale vaatamata suht libedalt. Kotid muidugi soovitavalt lukustatud. Ise tassisime riiulitele kus vanamees kriidiga igale kotile numbri peale kirjutas. Hiljem maksime paari tunni eest igayks 10 Rp.
Vahepeal yritasime mitu korda tulutult Manojile helistada. See on turismiarimees kellega tutvusime poolel teel Srinagari - Drassis hommikut oodates. Lopuks saime ta katte ka. Lubas pooleteise tunni parast meil jarel olla.
Kasutasime vahepealset aega, et oma piletiprobleem loplikult selgeks teha. Votsime motoriksha ja lasiem end Aerofloti byroosse viia. Seal oli kylm nagu pohjanabal. Viisakalt selgitati meile et lendab kyll Aeroflot aga osad istmed on Air Indiale broneeritud ja meie piletitega tegeleb just see viimane. Juhatati kenasti katte kust Air India byroo leiame. 10 minutiga olime seal ja avastasime enda eest 66 inimest oma jarjekorda ootamas. Numbrisedel pihus jaime ootama. Vahepeal laksin kaleviga roongijaama Manoshi otsima. Ta juba ootas seal. Tulime tagasi Air Indiasse. Seal oli vahepeal louna hakanud. Nagu vanal heal sovjetiajal - koigil korraga. Ootasime louna loppu. Kui see kord katte joudis laksid asjad kiiresti. Kena naitsik, juustelahk abielus oelmise margiks punaseks voobatud, tegi asja kiiresti selgeks, trykkis valja mingid kleepsud, mis meie uute lennukuupaevadega piletitesse kleebiti.
Ja lakski soiduks Gurgaoni poole kus Manosh elab ja tootab. Tee peal avastasime yllatusega, et see Dehlist 35 km edela pool asuv linnake koosneb oma uuemas osas jahmatamapanevalt modernsest arhitektuurist koos oma Lasnamae ja Kristiine Keskustega. See "lasnamagi" pidi siin aga rikaste lobu olema.
Manosh ise elab vanas Gurgaonis. Suur maja kaib labi mitme korruse ja meile sai siin osaks toeliselt soe ja kylalislahke vastuvott. Lihtsalt hammastav, et inimene oma kodu vaid monetunnise tutvuse jarel voorastele inimestele avab. Saame siin o:o: mo:o:da saata ja hommikul viib ta meid loodetavasti lennujaama kuhu saame oma suured pakid jatta ja siis Dehlisse kus loodame pool paeva ringi kolada. Kusagil 9-10 paiku lahme siis lennujaama, kus kella 4 lennukit ootame ja loodetavasti juba jargmiseks keskpaevaks Eestis olema.
Kui india jumalad on lennujaama interneti loonud siis kasutame seal seda ooteaega veel viimast korda ara kui ei, siis tuleb lopupeatykk juba eestist. Ka lisa piltidele saab ehk juba Eestist postitatud.
Seniks aga, namaste, nagu siin oeldakse.

Viimased tunnid Varanasis

2005-07-03T12:22:00.002+03:00

Täna öösel sain magada. Kell 5 olid pilved. Aga kui kell 8.3 uuesti jalad alla sain paistis piisavalt valge et paadisõit ette võtta. Võib vaid ette kujutada kui kaunis on vaade jõelt iidsetele ghattidele koidu ajal kui päike just nina välja pistab.
Hommikuti käib ghattidel vilgas tegevus. Pesupesijad. Iseenda pesijad. Lihtsalt suplejad. Habemeajajad siin-seal. Raske on aru saada kuidas sellesse jõkke suplema saab minna. Meie hosteli all ajasid naised täna hommikul veepinnal hõljuvat solki 5 minutit kätega laiali et siis seal rituaalset kümblust sooritada. Ghattide juures hulbib surnud loomi. Nägin täna hommikul oma ihusilmaga kuidas paadiomanikud paatide vahelt pika ridvaga poolllagunenud pühvlikorjust eemale sudisid. Paar paati eemal üritati sama mingi tombuga mis väga hästi võis ka inimese jäänus olla. Veidi maad Manikarnika ghatist (see põletuspaik) ülalpool oli vees uppis inimese keha. Üsna terve teine, kuigi punsunud. 5 kategooriat surnuid on sellised keda ei põletata: lapsed, rasedad, pühamehed kes ei ole nii pühad nagu brahmanid e preestrid templites, kobrahammustusse surnud ja rõugetesse surnud (kui ma õieti aru sain).'
Käisime täna kiikamas ka "kuldset templit". Valgeid sinna sisse ei lasta, politseivalve algab juba selle tänavaotsa pealt kust sinnapoole liikuda saab. Fotokate ja mobiilidega sisse ei lasta, tuleb läbida metallidetektor ja vajadusel otsitakse läbi ka. Käisime Joostika ükshaaval vaheldumisi üksteise asju hoides. 800 kg millegagi kulda mis templi ehitusel kasutatud jäi meil nägemata. Kuskilt katuselt pidi nägema küll aga need kes seda pakkuma tulid olid suht ebameeldivad tüübid. Maksimum mida nägin oli vaade templi väravate vahelt sisse. Nii et saab öelda et olen "kuldtempli" väravatel käinud ;-)
Pakkisime asjad ja maksime arved. 45 eeki päev tuli see nädal Vishnu Resthouses.
Kell 5 võtame kodinad selga, teeme kilomeetrise matka läbi vanalinna ja võtame raudteejaama jõudmiseks motoriksha. Eeldame et saame jaama makstes kahe peale 50 Rp. Seejärel ootab meid magamisvagun kus kenasti narkoosi all hommikul kella seitsme paiku Delhisse jõuame. Loodetavasti saame Delhist ka viimased rännukirjad postitada.

Viimased tunnid Varanasis

2005-07-03T12:22:00.001+03:00

Täna öösel sain magada. Kell 5 olid pilved. Aga kui kell 8.3 uuesti jalad alla sain paistis piisavalt valge et paadisõit ette võtta. Võib vaid ette kujutada kui kaunis on vaade jõelt iidsetele ghattidele koidu ajal kui päike just nina välja pistab.
Hommikuti käib ghattidel vilgas tegevus. Pesupesijad. Iseenda pesijad. Lihtsalt suplejad. Habemeajajad siin-seal. Raske on aru saada kuidas sellesse jõkke suplema saab minna. Meie hosteli all ajasid naised täna hommikul veepinnal hõljuvat solki 5 minutit kätega laiali et siis seal rituaalset kümblust sooritada. Ghattide juures hulbib surnud loomi. Nägin täna hommikul oma ihusilmaga kuidas paadiomanikud paatide vahelt pika ridvaga poolllagunenud pühvlikorjust eemale sudisid. Paar paati eemal üritati sama mingi tombuga mis väga hästi võis ka inimese jäänus olla. Veidi maad Manikarnika ghatist (see põletuspaik) ülalpool oli vees uppis inimese keha. Üsna terve teine, kuigi punsunud. 5 kategooriat surnuid on sellised keda ei põletata: lapsed, rasedad, pühamehed kes ei ole nii pühad nagu brahmanid e preestrid templites, kobrahammustusse surnud ja rõugetesse surnud (kui ma õieti aru sain).'
Käisime täna kiikamas ka "kuldset templit". Valgeid sinna sisse ei lasta, politseivalve algab juba selle tänavaotsa pealt kust sinnapoole liikuda saab. Fotokate ja mobiilidega sisse ei lasta, tuleb läbida metallidetektor ja vajadusel otsitakse läbi ka. Käisime Joostika ükshaaval vaheldumisi üksteise asju hoides. 800 kg millegagi kulda mis templi ehitusel kasutatud jäi meil nägemata. Kuskilt katuselt pidi nägema küll aga need kes seda pakkuma tulid olid suht ebameeldivad tüübid. Maksimum mida nägin oli vaade templi väravate vahelt sisse. Nii et saab öelda et olen "kuldtempli" väravatel käinud ;-)
Pakkisime asjad ja maksime arved. 45 eeki päev tuli see nädal Vishnu Resthouses.
Kell 5 võtame kodinad selga, teeme kilomeetrise matka läbi vanalinna ja võtame raudteejaama jõudmiseks motoriksha. Eeldame et saame jaama makstes kahe peale 50 Rp. Seejärel ootab meid magamisvagun kus kenasti narkoosi all hommikul kella seitsme paiku Dehlisse jõuame. Loodetavasti saame Delhist ka viimased rännukirjad postitada.

Viimased tunnid Varanasis

2005-07-03T12:22:00.000+03:00

Täna öösel sain magada. Kell 5 olid pilved. Aga kui kell 8.3 uuesti jalad alla sain paistis piisavalt valge et paadisõit ette võtta. Võib vaid ette kujutada kui kaunis on vaade jõelt iidsetele ghattidele koidu ajal kui päike just nina välja pistab.
Hommikuti käib ghattidel vilgas tegevus. Pesupesijad. Iseenda pesijad. Lihtsalt suplejad. Habemeajajad siin-seal. Raske on aru saada kuidas sellesse jõkke suplema saab minna. Meie hosteli all ajasid naised täna hommikul veepinnal hõljuvat solki 5 minutit kätega laiali et siis seal rituaalset kümblust sooritada. Ghattide juures hulbib surnud loomi. Nägin täna hommikul oma ihusilmaga kuidas paadiomanikud paatide vahelt pika ridvaga poolllagunenud pühvlikorjust eemale sudisid. Paar paati eemal üritati sama mingi tombuga mis väga hästi võis ka inimese jäänus olla. Veidi maad Manikarnika ghatist (see põletuspaik) ülalpool oli vees uppis inimese keha. Üsna terve teine, kuigi punsunud. 5 kategooriat surnuid on sellised keda ei põletata: lapsed, rasedad, pühamehed kes ei ole nii pühad nagu brahmanid e preestrid templites, kobrahammustusse surnud ja rõugetesse surnud (kui ma õieti aru sain).'
Käisime täna kiikamas ka "kuldset templit". Valgeid sinna sisse ei lasta, politseivalve algab juba selle tänavaotsa pealt kust sinnapoole liikuda saab. Fotokate ja mobiilidega sisse ei lasta, tuleb läbida metallidetektor ja vajadusel otsitakse läbi ka. Käisime Joostika ükshaaval vaheldumisi üksteise asju hoides. 800 kg millegagi kulda mis templi ehitusel kasutatud jäi meil nägemata. Kuskilt katuselt pidi nägema küll aga need kes seda pakkuma tulid olid suht ebameeldivad tüübid. Maksimum mida nägin oli vaade templi väravate vahelt sisse. Nii et saab öelda et olen "kuldtempli" väravatel käinud ;-)
Pakkisime asjad ja maksime arved. 45 eeki päev tuli see nädal Vishnu Resthouses.
Kell 5 võtame kodinad selga, teeme kilomeetrise matka läbi vanalinna ja võtame raudteejaama jõudmiseks motoriksha. Eeldame et saame jaama makstes kahe peale 50 Rp. Seejärel ootab meid magamisvagun kus kenasti narkoosi all hommikul kella seitsme paiku Dehlisse jõuame. Loodetavasti saame Dehlist ka viimased rännukirjad postitada.

Eelviimane päev

2005-07-02T16:52:00.000+03:00

Mis seal salata, väsimus tuleb iga päevaga üha sügavamale kontidesse. Võibolla on selle põhjuseks igahommikune kella 5ne ilma tsekkimine. Kui oleks selge päikesetõus tormaksime kohe paatima. Homme on veel üks, viimane võimalus seda teha. Kui kell 5 päikest pole lähme ilmselt kella 10 paiku niikuinii. Täna käisime õhtul väikse pooletunnise treti. Jõelt on linnale hoopis teine vaade.Ülevaatlik ja puha. surnute jalgu vastu ei ujunud, üldse midagi ei ujunud. Kastsin paadireisi jooksul Gangese pühasse vette kimbu rudrakshaseemnetest palvehelmeid - malasid. Et on teised nüüd omal kombel pühitsetud. Kui tagasi jõuan müün soovijatele kalli raha eest maha, et natukenegi reisikulusid korvata :-)
Eile kui õhtupimeduses tavapärast jalutuskäiku tegime (püüdes seekord leida magusameistrite tänavat) tormas meist mööda kuus meest valged rätid pähe seotud. Mehed kordasid sammude rütmis mingit mantrat ja kandsid õlgadel kirevat kulla ja oranzhivärvilist pampu. Nende järel veel hulk mehi tõsiste nägudega ja valgete rättidega peas. Suund oli Manikarnika ghati poole kus surnuid põletatakse. India matused.
Ma juba peaaegu ei panegi tähele tüüpe kes ligi astuvad, küsivad kuidas läheb, mida ma tahan ja kust ma olen. Sageli lõpevad need lähenemised küsimusega: hasish? marihuana?
Eile käisime Amrit Rao Peshwa ghatil kus igal õhtul Ganga aarti rituaali läbi viiakse. Joost kirjutab oma blogis lähemalt kuidas meid seal masseeriti.
Täna võtsime Joostriga aga riksha ja lasime ennast Durga templisse pedaalida. Durga on jumalanna keda kujutatakse enamasti kauni naisena kes tiigril või lõvil ratsutab. Oma kuues käes hoiab ta igasugu sõjariistu. Kelklega see jumalanna heal jalal on seda hoiab ta vaenlaste eest. Vaenlastele paistab ta siis raevukana ja tiiger on tige. Oma sõpradele on ta leebe nagu ema ja tiiger nagu kassipoeg. Tempel oli tore koht kus istuda ja lasta elul mööda voolata.
See elu mööda voolata laskmine on üks ütlemata tore viis võõrast kanti tundma õppida. Kui muudkui ringi sekeldad siis näed vaid murdosa sellest mis siis, kui kasvõi tänava ääres mõnel trepil istudes ringi vaatad.
Meil on kotis mangod ja kui siit arvuti tagant lahkume siis laseme Vishnu templi kõrval neil endale hea maitsta.

Kino

2005-07-01T15:59:00.000+03:00

Järjest sagedamini taban end Eesti asjadele mõtlemast. Eile lugesin isegi Delfi pealkirjad läbi. Siin Varanasis tunduvad need kuidagi eriti mõttetud. Koerad meenutavad siin juba liigagi sageli dobermanne, mõned isegi väga aga on enamasti üsna räämas kasukaga. Päeval põõnavad eranditult kõik koerad õiglast laibaund tõstes peale puudutamist pead alles tüki aja pärast.
Ilm on pilves. Juba teist päeva on seetõttu päikesetõusu-paadisõit ära jäänud. Kaks hommikut on meil siin veel. Eks näe.
kÕige toredamad on siinsed labürinttänavad pimedas. Sajad valgustatud poekesed, õhk on veidi jahedam ja inimesed päevase palavuse loidusest ärganud. Kitsad tänavad, vaid sirutatud käte laiused, ja neil kihutavad jalgrattad, mootorrattad, mootorrollerid. Inimeste, magavate koerte ja lehmade vahel.
Külastasime täna ühte meile teadaolevast kolmest kinost Varanasis. Jooksis film mille pealkirja palun mitte küsida. Pileteid müüdi seina sisse tehtud august kust parasjagu sai käe sisse torgata. Film oli laiekraan-formaadis, värviline ja helindatud. Mis ma veel mõistan öelda? Tegevus toimus Radjasthanis, rahvariided olid kirevad. Tibi abiellus ja viidi mehe koju. Mees huvitus rohkem arvepidamisest kui naisest. Siis läks mees tükiks ajaks kodust kaugele. Naisesse armus dzinn kes võttis mehe kuju. Koos olid nad õnnelikud. Filmi lõpus aeti dzinn korraks pudelisse aga päris lõpus ilmus ta jälle naise juurde kes selleks ajaks oli juba dzinnipoja sünnitanud. Esimese seeria ma suurelt jaolt magasin. Siis tuli vaheaeg. Tuled süüdati, publik käis pissil, suitsul (suitsu tehti tegelikult filmi käigus ka) ja ridade vahel ronisid karastusjoogi ja saiakesemüüjad. Teine seeria ei möödunud kiiremini kui esimene aga lõppes ikka lõpuks ära. Kergendustundega ronisime valguse kätte. Kino oli umbes Pärnu Mai kino suurune aga kui Mai kinos ronivad tagumised read kõrgemale, siis selles Varanasi kinos oli vastupidi. Esimesed read olid mõnevõrra kõrgemal kui tagapool asuvad. Seintel olid reas ventilaatorid nagu hiigelsuured karikakrad varre otsas. Kas neist ka kasu oli... Noh, igal juhul kogemus.
Peale kino läksime sõbra juurde lõunasöögile. Sõber, nimega Uday on noor poodnik meie hosteli lähedalt. Käisime temalt siidi ostmas, tema juures kitarri plännimas ja saime kuidagi paremini jutu peale kui ülejäänud kaubandustegelastega. Ühel hetkel kutsuski ta meid enda juurde lõunale.
Maja milles poisi pere elas on kahekorruseline ja vastas mingitpidi minu ettekujutusele kaupmehemajast. Tõsi, ega ma palju ei näinud - eeskoda ja üks tuba.
Vastupidi ootustele ei näinud me lõuna ajal poisi ema või õdesid kellest juttu oli olnud. Viskasime eine kiiresti sisse - riis, curry aedviljadega, dal - ja aidaa. Poiss pidi poekesse tagasi minema.
Väljas juba hämardub, lähme vist vaatama kas ühe kaugema maiustustepoe veel leiame üles.

Vihmaperiood - mussoon

2005-06-30T15:24:00.000+03:00

Sajab. Mitte küll kogu aeg aga pilves on täna olnud kogu päeva. Väikeste aukudega. Planeerisime hommikul kell 5 (päikesetõus) minna paadiga Gangesele. Varane tõusmine ja päikesetõusu ärajämine on praeguseks hetkeks põhjustanud sügava depressiooni mida veelgi süvendab ülearune klaas mangolassit.
Võtsime Joostiga täna ette jalutuskäigu mööda ghatte raudteesill poole. See tähendab, et kõndisime peaaegu kogu treppidega katud Varanasi ranniku läbi. Nägime jõe ääres käsivarrepikkust varaani. Varem piltidel ja kinos nähtud varaanid igatahes ona samasugused olnud. Võibolla oli see ka läbirändel olev väiksem krokodill kes paarsada meetrit eemal hulpivat kitselaipa jahtis. Lapsed ja mehed suplesid ja sel hetkel oli ka päike paistetamas.
Kui täna smashanist e põletuspaigast möödusime, tuli möödaminnes järjekordne tüüp, kes teatas, et pilti ei tohi teha. Kui võtsin omaks, et ma juba tean seda siis läks jutuks. Vähehaaval hakkas mees valgustama mis toimub. Koorus välja tõsiasi, et tema on see kes lubab laibad põletusele. Kui tema juurest kõrvale püüdsime põigata teatas mees kohe, et jutt on free, no money. Umbusklikult läksime siis kaasa. Viis meid mingisse kõrgmasse kohta kust oli hea ülevaade parasjagu hävivatele kehadele. Muide, kui smashani poole liikusime võttis meid vastu hõrk sashlõkihõng.
Vestluskaaslane teatas, et tema nimi on Radj. Kui arvasin, et see nimi tähendab kuningat, siis oli ta sellega nõus. Lisas, et tema suguvõsa, olgugi, et kõige madalamast kastist, ongi mingis mõttes kuninglik. Nende perekonda on ära märgitud juba väga vanades ürikutes. Ütlesin talle, et ta on siis aadlik justkui ja osake Varanasi ajaloost. Mees oli silmnähtavalt meelitatud. pakkus, et kui tahame võime pilti teha. Tema lubab. Keeldusin. Et kui ei või, siis ei või. eelmise korra kogemus oli veel värskelt meeles.
Usalduse küsimus on siin raske. Need kes sult raha tahavad oskavad ennast üsna meeldivaks teha. Kusjuures lähenemine alfgab nii kauge kaarega, et ei saa arugi millest jutt käib. Sestap olen siin üsna umbusklik igaühe vastu kes ise tuleb juttu tegema.
ilmselgelt mitte kõik ei ole aga raha peal väljas. Pool tundi tagasi kui ühes tänavaärses söögitoas istusime istus meie laua kõrvale üks perekond - ema, isa, kaks tütart ja veel teine lauatäis meessugulasi. Kokku miski kaheksa võis neid olla. Üks tütardest teadis palju ingliskeelseid sõnu ja püüdis läbi tänavamüra ennast arusaadavaks teha. Which country? You like Varanasi? You rich man? Selliseid küsimusi tuli.
Muide, kohtasime täna oma hosteli lähedal kutti kes eile õhtul kinost väljus kui me just olime seal uurimas kuidas kinno minna. Joost räkis konomehega ja see kutt, Uday nimeks, oli just seansilt tulnud. Astus ka juurde ja selgitas asju.
Täna sattusime tema poekesse sisse astuma, eelkõige tõmbas meid sinna kitarr poekese tagaseinas.
Uday näitas meile Varanasi siidi ja brokaati. Meie aga küsisime kitarri näha. Väikse pusimise
peale saime pilli häälde ja tinistasime veidi. Poiss rääkis, et on isegi bändi teinud koos sõpradega.
Muu jutu seas ütles ta, et näema rikkad välja ja seepärast meid siin palju tülitataksegi igasugu pakkumistega.
Samal ajal kui me juttu ajasime ja siidi vaatasime jooksid poekese tagaruumis ringi hiired.
Uday kutsus meid homme enda koju lõunale. Hiljem lubas, et tuleb meiega kinno ka kaasa.
Lähme ja vaatame järele millega tegu. Umbusklikud nagu me oleme :-)

Eile käisime Vishnu Resthousist umbes 3 km kaugusel asuvat Hindu Ülikooli vaatamas. Tegelikult piirdus see küll rikshast avaneva vaatega ja ülikoolilinnaku keskel asuva templiga. Tempel oli valguse ja rahuküllane paik mille seinetel olid väljavõtted pühadest raamatutest mis tõlgitud ka inglise keelde.
Templi juurest ära sõites vahetas Kalev riksajuhiga kohad ja pani sellise hooga ajama et vett lendas. Vihma nimelt sadas ja mitte vähe. Nalja oli laialt, nii rikshawallahil, möödujatel kui meil endil. Ka Joost proovis rikshajuhi ametit, aga esimese tõusu juures vandus alla.

Homme hommiklu teeme ilmselt jälle katse Gangest laevatada. Kui samamoodi pilves on nagu täna siis pole asjal muidugi mõtet aga kui vaatepilt jääb nägemata, siis jääb midagi väga olulist Varanasist puudu.

Hinnad

2005-06-29T16:00:00.000+03:00

Lõunasöök
Riis 10.-
Dal (läätsed kastmes) 10.-
Chapati (leib) 2.-
Lassi 15.-
Chai (tee) 5.-
Nuudlid aedviljaga (chowmien) 25.-
Malai kofta (aedviljakotlett kastmes, ilgelt terav) 22.-
Põhiroad kastmega jäävadki vahemikku 20-40 Rp kuid on ka kallemaid.
Kaks röstsaia küüslauguga 10.-
Omlett juustu ja tomatiga 15.-
Liiter vett 10.- kuni 15.- sõltuvalt india piirkonnast

Banaan 12 tk 20.-
Mango kg 25.- (u 5 tk)
Ananass 1 tk 25.-
Tomat kg 20.-

Kondiitritooted
Küpsised kg 90.-
Plaadikook kreemiga tk 10.-
Halvaasarnased kondiitritooted tk 2.50 - 5.- sõltuvalt müügikohast.

Motoriksha 3 km ots 40.- (4 inimest)'
Veloriksha 3 km 10.- (2 inimest)
Bussipilet linnas 4.- (Srinagar)

Internet 25.- tund (Lehis 120.-)
Telefoniminut Eestisse u 20.-'

Rongipilet Varanasi-Dehli 350.- (sleeper)'

Kui jagad hinnad 3,4ga saad hinna eesti kroonis.

Varanasis eksinud

2005-06-29T15:21:00.000+03:00

Eelmise kahe päeva jooksul hakkasime Joostiga ennast siin India kõige pühamas linnas end juba üsna koduselt tundma. Õhtul pimedas on valgustatud kitsastel vanalinna tänavatel see õige elu. Üllataval kombel ei eksinud me nendes labürintides ära.
Täna aga, päise päeva ajal, suutsime suht tuttavatest kohtadest nii kaugele ekselda, et tagasiteed tuli hakata küsima. Aga vaatamata selgitustele olime äkki nii väsinud, et otsustasime teha elu esimese veloriksha.
Esimene vana kelle käest hina küsisime pakkus 50 ja ei nõustunud seda alla laskma. Joost oli kuskilt kuulnud et 5 raha näo pealt on õiglane hind. Me siis pakkusimegi 10 aga kui ei siis ei. Marssisime edasi ja töötas teooria mis väidab, et kui mõni wallah tuleb ei oma teenust pakkuma siis saab võimsalt kaubelda. Kaubelda seekord vajadust polnud. Rishamees hõikas juba kaugelt et Ganga ja 10 rupies. Kaup koos loksusime täiesti õiges suunas nagu me tuttavatesse kohtadesse jõudes aru saime. Ronisime sobivas kohas maha ja mees näis oma 1 ruupia üle rõõmus olevat.
Joostil tekkis tomatisalati isu. Sel ajal kui ta tänavamüüja käest tomateid valis (kg 2 ruupiat e umbes 7 krooni) lähenes mulle selja tagant oranzis hõlstis mees. Tunnestasin kuidagi silmanurgast et miski jutt sealt nüüd tuleb. Keskendusin Joosti tomatitehingu pildistamisele. Ühel hetkel sai pilt aga valmis. Ja kohe vana küsiski kas pildistamine meeldib. Ma vähemalt arvasin et ta just seda küsis. Selline soojade silmade ja halli habemega mees oli. Järgmiseks tuli standardküsimus: where are you from. Reaktsioon estoniale oli aga teistsugune. Vana teadis väga hästi kus on Eesti ja milline on selle paljukannatanud ajalugu. Noh, nii üldjoontes. Siis läks jutt vaikselt sellele, et mees on joogaõpetaja ja ajurveda dr. Lõpuks, kui juba küsisin, et mis tund joogaõpet ka maksab vedis mees meid justkui muuseas enda koju, kuhugi kvartali sisse. Oli selline lihtne tuba, puupõrand, hunnik kaltse diivani peal. Seal pidigi olema tema joogakool. Kooli pindala võis olla laias laastus kusagil 10 ruutmeetrit. Istusime maha. Akna poole, sest sealt tuleb meile väikest tuulekest ka peale. Siis võtti ta välja mapi paberitega ja hakkas näitama soovituskirju. Need mida nägime olid sisult kiitvad.
Võtsin teemaks ajurveda. Küsisin, mis maksaks pulsidiagnostika. Maksumuse küsimusest armastavad mõned siin kõrvale hiilida. Tavaline vastus on: as you wish. Nii ka nüüd. Mulle meeldis aru saada, et tegemist on annetuspõhise teenusega. Võimalik et nii se oligi. No igatahes palus vana mul pikali heita klammerdus parema käe randmesse, et pulssi lugeda. Pulsi tsekkimine kestis 10 sekundit. Olles just Ladakhis sarnast teenust kasutanud, pani tähele et Varanasi mees võttis randmest kinni hoopis teistmoodi. Amchi Lehis ja õpetused mis varem raamatutest olen lugenud ütlevad meetodi hoopis teistsuguse olevat. Seejärel küsis kas mul magamisega probleeme on. Kui eitasin, küsis et kas no vahel ikka on. Arvasin paremaks öelda et ei ole. sest paar korda aastas ei tohiks arvesse tulla. Siis pakkus järgmiseks kõhukinnisuse...
Siis mudis kõhtu, kuulas stetoskoobiga, mõõtis vererõhku. Lõpuks arvas, et mul on vata-pitta tasakaaluhäired. Vahel on liiga palju vahel liiga vähe. Ohh, pikalt ei saanudki temaga mõtteid vahetada, pidime ära jooksma.
Viskasin talle sajase, ja ta nõudis kindlat teavet kuna me tagasi tuleme. Ei osanud midagi öelda ja lippasime mööda kitsast tänavat meie resthouse suunas.
Suunas küll, aga jälle eksisime ära. Pidime mitu korda teed küsima ja edasi tagasi kõndima enne kui tuttavate poodide vahele saime. Joost arvas vahepeal ühe hindude koduõue otseteeks Gangese äärde ja ohh sa poiss kus seal oli alles tige koer. Muidu vedelevad nagu laibad keset päeva kus aga varjulisem on. Tulime sealt kähku tulema. Varsti leidsime aga tee jõe äärde ja seal on juba kerge ghattide järgi orienteeruda. Kõik on nagu peo peal.
Kondiitritooted on siin muide põnevad. Osad maiused lihtsalt jumalikud. Sattusime esimesel päeval kondiitrite tänavale vanalinnas, ja täna püüdsime seda leida. Nii me hommikul ära eksisimegi.
Ohh, ja ühe asja oleks unustanud. Püksid saime eile rätsepa käest kätte. Mina võtsin toorsiidi materjaliks, Joost puuvilla. Väliselt vahet ei ole. Kui tahaks vahet teha peaks hinnasildi külge jätma. Alt on natuke liiga laiad, sellised lahedad hipipüksid aga muidu täitsa ok. Kui rätsepa käest küsisin, kas midagi ümber saaks teha oli ta jaatav. Kui palusin kitsamaks teha, oli ta eitav. Et rikuks kõik ära, et just nii peabki olema.

Leidsin pilli mis teeb puhudes torupilli häält ja mille peale pidavat kõik ümbruskonna maod kokku jooksma. Pilli proovisin, madusid ei näinud. Ostan võibolla ära teise (250 Rp), kuigi roost viled näevad õrnad välja ja ma ei tea kuidas ma pilli siit turvaliselt eestisse saan.

Veel kaheksa...

2005-06-28T12:19:00.000+03:00

Veel kaheksa paeva kui olen oieti lugenud. Kui kellelgi on mingeid kysimusi voi ettepanekuid millest me voiksime siit kaugest Indiast kirjutada, millele tahalepanu poorata, mida pildistada, siis koik ettepanekud on teretulnud. Kasutage kommenteerimisvoimalust. Pyyan neid ikka vaadata iga kord kui uut juttu lisan.

Siin Varanasis pakutakse meile mitmeid kordi paevas usalduslikul toonil marihuaanat voi isegi oopiumi. Tihti on pakkujad tyybid ise sygaval kivis. Olen kuulnud lugusid kus randurid vooraste kaest voetud monuaineid pruukides on paevadeks pildi eest ara votnud. Peale neid lugusid pole kiusatustki proovida.

Vaike tydruk tombas mind eile kenasti alt. Pakkus viie ruupia eest lilli myya mida Gangesele ohverdada. Ma ei tahtnud. Kysis miks. See miksitamine oliu teal hea vote, niisiis poorasin selle ymber ja hakkasin temalt kysima miks peaksin ostma. Haa! asi tootas. Ymbritsevatel hindudel nais lobu laialt olevat. Aga tydruk ei jatnud ka jonni. Tuli natukese aja parast tagasi ja hakkas raakima, et: one picture, one flower, five rupies. Ja muudkui korutab. Aarvasin meeltesegaduse hoos,e t voib siis yhe pildi teha kyll. Aga oligi nii, et tydruk tahtis selle eest siis viiekat saada. Siis toppis mulle lille pihku ja hakkas jalle viiekat noudma. Panin lille maha, oma katte tagasi ta ei votnud seda. Siis laks teine vaga torssi, mina aga motlesin, et mille yle ma kauplen akki on see tydruku pere ainus teenistus ja andsin selle viieka ilma lilledeta.

2005-06-28T12:08:00.000+03:00

All taip of memory card...

2005-06-28T12:06:00.001+03:00

Kingsepp Varanasis.

2005-06-28T12:06:00.000+03:00

Vaade Varanasi kaldapealsetele.

2005-06-28T12:05:00.001+03:00

Kaev Varanasis

2005-06-28T12:05:00.000+03:00

Mangomyya Varanasis

2005-06-28T12:04:00.000+03:00

Riksha-wallah

2005-06-28T12:03:00.000+03:00

Varanasi sinised sambad.

2005-06-28T12:02:00.000+03:00

Chai-wallah

2005-06-28T12:00:00.000+03:00

Varanasi kirju loomariik tegevushoos...

2005-06-28T11:59:00.000+03:00

Veel üks vaade surnulõketele. Tegelikult seal pilti teha ei tohi. Meie sattusime aga sulide otsa kes ütlesid, et võib teha küll ja annetuse küsisid. Hiljem saatsime selle tüübi pikalt, kes muudkui kõrval käis ja seletas, et mis on mis. Oli teine üsna solvunud.

2005-06-28T11:57:00.000+03:00

Surnud

Eile 27. juuni ohtul peale internetipunktist lahkumist sattusime peaaegu joonelt kohta kus tuled kunagi ei kustu - pohilisele surnutepoletamise ghatile (kaldapealsele) Varanasis. Suured puuhunnikud mida peab matuselokkes kasutama mitut erinevat sorti, suits ja matuseliste hulgad jatsid sel aikesejargsel videvikuajal veidra tunde. Peaaegu kohe kui sinna sattusime, fotoaparaadid pihus loomulikult, hyppasid ligi mingid kutid kes juba kaugelt hyydsid et voib pilti teha kyll. Siis ronis meie juurde mingi lyhike suht head inglise keelt raakiv tyyp ja ytles et tema on siin ghatil "kytja", puutumatute kastist tegelane kes matuselokkeid teeb. Raakis kuidas asjad kaivad, et naisi siia ei lubata ja kui me pilti teha tahame siis tuleb annetus teha. Puud pidid kallid olema ja 150 ruupia eest saab yhe kilo. Et koik kes pilti tahavad teha annetavad midagi kilo voi nii. Olin otsustanud et voin sellel koha peal annetuse teha kyll. Nii ei olnud mul kahju vaiksest summast loobuda. Siis kollas mehike meiega muudkui kaasa, viitas sinna ja tanna ja kysis mingil hetkel kas tema jutt meeldis meile. Tegin sel hetkel vea kui ytlesin et oli huvitav. Kolm minutit hiljem hakkas ta Janekilt baksheest noutama. Et antagu yhe kilogi jagu. Kuna ma just olin andnud, mitte kyll temale, siis seletasime lahkelt, et kui jargmine kord valgetega tegemist teeb, siis tuleb koigepealt hind oelda. Kais jarel nagu uni siis aga jai yhes kohas justkui nahtamatu seina taha seisma ja taanitas seal: not nice sir, not nice...
Ohtul kylastasime veel oma ratsepat ja ma kysisin temalt selle asja kohta. "Petised" oli mehe kindel kommentaar.
Tana hommikul kolasime Joostiga taas mooda ghatte ja markasime ka teises kohas surnulokkeid ja yht oranzhi massitud keha just pesti Gangeses. Ja kui sealt moodusime tuli nurga tagant akki mees valja:"... surnuid poletatakse Indias niimoodi. Tahad naha?" Eelmise ohtu kogemuste pohjalarvasin, et matused pole turistiatraktsioon kusagil ja keeldusin. Ilmselt oleks pidanud jalle maksma kui temaga kaasa oleksin lainud.

2005-06-27T14:47:00.001+03:00

Joost varanasi tanaval.

2005-06-27T14:47:00.000+03:00

Uni.

2005-06-27T14:46:00.001+03:00

Vastasseis.

2005-06-27T14:46:00.000+03:00

Paris hasti kaadrisse ei saanud aga hea suutais lippas tanaval ringi.

2005-06-27T14:45:00.001+03:00

Tanav Varanasis.

2005-06-27T14:45:00.000+03:00

Tellisime ratsepalt pyksid. Toredad toorsiidist jalavarjud peaks valmima ylehomme. Siin votab abiline moodud.

2005-06-27T14:43:00.001+03:00

Joost lahkub Gangese aarest.

2005-06-27T14:43:00.000+03:00

Pyhvlid Gangeses.

2005-06-27T14:42:00.003+03:00

Vanamees puhkemajas.

2005-06-27T14:42:00.002+03:00

Pesupesijad Gangese aares. Varanasi.

2005-06-27T14:42:00.001+03:00

Ganges.

2005-06-27T14:42:00.000+03:00

Varanasi. Kits ghatil. Ghat on lai trepp mis viib alla pyha joeni. Gangeseni.

2005-06-27T14:40:00.000+03:00

Rongipeatuste ajal tormab akende juurde kaupmeeste voi -poiste hord.

2005-06-27T14:39:00.000+03:00

Midnight Express. Second Class. Indian people are United.

2005-06-27T14:38:00.000+03:00

Rongis second class vagunis. Mina olen praegu rodul. All on miski pere kes solgutasid seda last nagu ei tea mida. Naine ainult imetas aegajalt, last riietas ja solgutas mees ja selle sugulased, ilmselt vennad. Vahepeal istusin selle naise korval, siis ta elas lihtsalt seljas. Ka lapse isa nooremad vennad armastasid lihtsalt seljatoena mind kasutada.

2005-06-27T14:35:00.000+03:00

Srinagar. Lalchuki linnaosa.

2005-06-27T14:33:00.001+03:00

Selline on see sikhist autojuht kes meid Srinagarist Jammusse viis.

2005-06-27T14:33:00.000+03:00

Nii nad siin labidatega tootavad. Yks surub relva ainesse teine aitab paelaga ara tommata.

2005-06-27T14:31:00.000+03:00

Meie koos paadiomanikega majapaadi salongis. Homme hommikul lahkume ja me polegi nende kaubaladu tyhjaks ostnud.

2005-06-27T14:30:00.000+03:00

Shikaraserv on ainuke toetuspind. Vesi siin Kashmiiris eriti ei kanna.

2005-06-27T14:28:00.001+03:00

Puuviljakaupmees.

2005-06-27T14:28:00.000+03:00

Shikara. Nagin lake.

Rong

2005-06-27T11:26:00.000+03:00

Ohhohhoo...
Jammust plaanisime rongiga edasi Varanasi minna. Pileti saime üllatavalt kergelt. Kusagil pidi välismaalaste kassa oleme ja kui siis sadade pikkades järjekordades seisvate hinduse vahelt oletatava kassa ja teistest veidi lühema järjekorra poole trügisime siis peale vähest seismist hakkasid kõrvaljärjekorra mehed mulle äkki kooris seletama et ma ei pea üldse ootama, et mingu ma kohe ette kassa juurde. Nii tegingi. Trügisin veel igasugu etiketireegleid eirates kohalikest tädidest ka ette. Kassas oli tore sikhist noormees (sikhid on see turbanitega usuvool mille meesliikmete nimi Singh tähendab lõvi) kes lahkelt kõik ära seletas ja meile pileti müüs. Küsis enne kas sleeper või teine klass, Kuna Ühes eelmises, miski kõrgema ametniku luugist oli meile öeldud (ma vähemalt sain nii aru) et sleeper klass on välja müüdud siis vastasin sikhi küsimusele et just second. Tüüp tegi pileti ära ja korras. Läksime siis perroonile ootama. Palju ei pidanud ootama olime täpselt graafikus. Perroonil tejkkis mure, et meil ei ole kohanumbreid ja läheb ilmselt trügimiseks. Püüdsime inimestelt küsides välja raalida enamvähem täpse vagunikoha, et rongi saabudes peale saada. Viimasel hetkel ütles keegi et peame sleeperisse minema. Tormasin sinna pilet käes. Sisse jõudes küsis keegi vanake mu piletit näha ja saatis uttu tagasi. Et second class only. Tormasin tagasi tavalise teise klassi vaguni juurde kus uksest sissetrügimine juba käis.Trügisin uksele niipalju lähemale kui sain ja siis lükati mind hirmsa hooga sisse. Hiljem selgus et see oli Kalev. Jooksuga rabasime esimesed kohad mis veel vabad olid ja jäime puupinkidele ja lavatsitele istuma. Umbes kuus seitse inimest ühel neljale (numbrite järgi otsustades, aaga neid ei kasutatud) mõeldud pingil. Kalev sealt kõrgemalt lavatsilt 24 tunni jooksul ei tõusnudki. Mina käisin ikka ringi ka, kuid mida edasi seda keerulisemaks läks isegi peldikusse minek sest vahekäik oli täis lamajaid istujaid, seisjaid täis. Kuidagimoodi see ikka õnnestus. Rongis svastasin mingil hetkel, et pilet on kadunud. Ootasin kogu reisi konduktorit ja olin valmis meile oma raha eest uued piletid ostma aga seekord vedas. Konduktorit ei tulnudki. Tagantjärele mõeldes seda korrata ei tahaks kuid 24 tundi india tavavagunis üle tuhande kilomeetri sõita... Päääris karm oli. Otsustasime Varanasi asemel Lucknows maha minna. Ühest küljest oli meil sellest juba siiber, teisest küljest olime algularvanud,et rong jõuab Varanasi kell 6-7 aga sel ajal jõudis ta Lucknowsse. Kui oleksime edasi sõitnud oleksime jõüudnud Varanasi öösel.
Ostsime Lucknowst uued piletid. Seegi kord sattusime abivalmi sikhi juurde kes aitas meil seekord sleeperi piletid vormistada. Ohh... nigu muinasjutt. Trügimist ei ole, pisut pehmemad lavatsid öösel magamiseks. Ja nii õndsat und lääsates jõudsimegai täna hommikuks Varanasi ehk Benaresesse.
Rongisõit selles tavalises vagunis tegelikult oli üks selle reisi värvikamaid elamusi. Iga natukese aja tagant peatuti kuskil ja rongi tormasid kimedate häältega süüa, juua, kuldkelli, vietnami palsami taolist vedelikku ja muud sodi müüvad müügimehed. Öösel avasin keset tukkumist silmad ja nägin möödumas täisrelvis politseinikke. Peldikus käies nägin otse meetrilaiuses vahes kahe peldikuukse vahel mahalaotatud rätil kaht rinnalast koos emaga magamas. Peldik ise olis suhteliselt puhas, olin valmis hullemaks.
Keset ööd läks ühes peatuseks sõnavahetuseks kahe tädi vahel. Üks nägi päris karm välja, pikk selline ja kandis kollase sari peal laia rihma küljes nuga. Kui vaidlus ägedamaks läks siis märkasin tädi noast kinni hoidvat. Välja ta seda ei tõmmanud aga argumenteerimiseks näis see vahend hea olevat. Põhiliselt tundusid tülid seisnevat istekohas. Inglise keelt oskavaid oli vaid üksikuid. Eile õhtul, juba sleeperis ehk magamisvagunis Varanasi poole sõites, nägime samasuguseid second class vaguneid kus riputi treppidel ja vagunid olid pilgeni täis. Kuna olime selle ise läbi teinud siis lubasime endale peenikest naeru pidada. Enamustele vaestest kohalikest on see aga ainuke (odav) viis ühest kohast teise saada.

Srinagar

2005-06-27T11:08:00.000+03:00

Niisiis houseboat, tahaks seda tõlkida paatmajaks. Meenuvad ujuvsaunad eestis mis tekkisisd seetõttu, et kaldale ei tohi ehitada. Kuuldavasti on Srinagari järvede ääres juba paarsada aastat tagasi samasugune lugu olnud. Ja vist olid inglise kolonisaatorid need kes lahendasid asja paatmajade abil. Sealtpeale on see üks Srinagari tõmbeartikleid.
Meie puhul tehti meile üsna luksuslike ruumide puhul allahindlust mis lõpuks väljendus 250 ruupias per päev per nägu. Suhteliselt kallis. Lohutame end sellega et oleme seal vaid kaks päeva. Need kaks päeva on vastuolulised. Ühest küljest tunned end nagu kodus. Paat on lahe, miljöö on lahe, järv lõhnab nagu oleksid kuskil eesti järve või näiteks emajõe ääres. Teisest küljest - oma nodi müüja tahtjad ronivad sisse uksest ja aknast. Takkatipuks hakkavad oma nodi müüma ka peremehed. Ilmselt on see odava ööbimishinna kompenseerimine. Aga meie ei osta suurt midagi. Kõik need kulla, hõbeda, vääriskivide, nahkasjade, puitnikerduste ja jumal teab veel mille müüjate seast ostan mina vaid ühe kashmiiri salli. Mulle meeldis veel ka teine aga tüüp ei andnud hinda alla ja võtsin vaid ühe. Sedamööda kuidas selgus, et me midagi osta ei taha läksid meeste näod üha pikemaks. Suu rääkis aga ikka "my friend, this is best price for you"...
Maja kõrval kõrgete ja jämedate vahtra sarnaste lehtedega puude otsas lendasid kotkad. Parves nagu varesed.
Öösel krooksusid konnad ja kindlatel kellaaegadel muezzinid paljudes Nagari järve ümbruses asuvates mosheedes. Üks neist kindlatest kellaaegadest kui palvusele kutsuti oli hommikul kella 4 paiku.
Srinagari linnas me väga palju ei saanud olla kuid vanad ehitised tundusid oma teatud lagunemisastmes väga maalilised. Ka Kashmiiri inimesed kellega kokku puutusime (ja kes meile midagi müüa ei üritanud) olid toredad, avalad ja lahked. Tere tulemast, meil on probleeme aga praegu on kõik rahulik, ütles üks mees mulle poes. Klient nagu minagi. Järgmisel päeval teatasid uudised pommist mis tappis Moguli aedade lähistel, mida eelmisel päeval külastasime, 6 sõdurit ja haavas 20 kandis. Ärge muretsege rünnatakse ainult armeed, öeldi mulle. Eelmisel päeval linnas ekseldes küsisime teed ka sõduritelt.Vahel lihtsalt tervitasime. Lihtsad ja toredad kergesti suhtlema hakkavad (from where you are sir?) inimesed.
Ku järgmisel hommikul Srinagarist lahkume on pool teed Jammu suunas täidetud teeservalt pomme otsivate sõjaväelaste ja pommikoertega.

Kargil ehk Lehist Srinagari

2005-06-27T10:27:00.000+03:00

Varahommikul alganud reis Ladakhist Kashmiiri oli teeolude poolest kergem kui meie eelmine mägedeületus - Manali-Leh. Tee oli üldiselt parem kuigi kõrged kurud on peaaegu muldkattega vist igal pool. Eriline oli see teekond vahest ehk vahejuhtumite poolest.
Kui olime jõudnud meile juba tuttava Lamayuru kloostrini pidime liiklusummistuse tõttu peatuma. Peatus võttis aega ligi kakas tundi ja selle aja võisime täita vaatemänguga. Vaatemäng ise polnud eriti huvitav ja seisnes teelt väljasõitnud ja kummuli vajunud veoauto teele tagasiaitamises. Töid teostas india armee spetsiaalse vintskraanadega varustatud auto abil. Otsustades surnukehade järgi auto kukkumispaiga ümbruses olid koormaks lambad. Mingi hulk roosaks värvitud selgadega lambaid oli ka kõrvalasuvas jäärakus.
Selle kahe tunni jooksul saadi autoumbes 5-6 meetrise teeperve küljele ratastele. Mingil viisil fikseeriti ta sinna kallaku peale ja lasti liiklus läbi. Kuidas nad kavatsesid masina sealt tee peale saada seda ei saa ma iial teada.
Tore oli see, et ilm oli ilus ja päike võttis.
Edasine tee viis üha kõrgemale. Hakkan täiesti aru saama mis mehi kõrgete mägede otsa kisub.
Kuskil 30 km enne Kargili mis on Leh-Srinagari tee keskpunkt undas mu kõrvaklappides Bono, autojuht tundus kihutavat väga kõrgel ja kurvilisel teel ja uni hakkas võimust võtma. Ja justkui haiges unenäos kihutas pimekurvis meile äkki vastu mootoroller. Koos juhiga muidugi. Juht püüdis kurvi välja võtta ja nagu hiljem jälgede järgi näha, ka pidurdada. Aga see ei õnnestunud ja bussi alla ta lendas. Kõik see toimus vähem kui sekundiga. Tiba jube oli oli. Kui ta tuli meie poole siis käis veel mõte läbi, et nii need moamehed siis lennukooli sattuvadki. Aga buss oli stabiilne ja verisekuklaga mehel läks ka õnneks. Komberdas teeserva istuma ja kui väheke toibus tahtis edasi kihutada. Ka motoroller kaotas vaid ühe külje-... ma ei tea.. -kilbi vist.
Pisut veider tunne oli edasi sõita. U2 ega ka midagi muud ei tahtnud enam kõrva panna ja nii saigi vaid mootorimürina saatel edasi kihutatud. Kui 20-30 km tunnis ikka on kihutamine. Aga proovige kitsal ja käänulisel mägiteel mis tunne on.
Kargilist, mida ümbritsesid pakistani vägede poole suunatud kahuritorud lahingupositsioonidel, sõitsime Drassi kus pandi toime ööbimine. See tähendas umbes kella 7.30 kohalejõudmist, ööbimistoa leidmist ja kell 4 hommikul (loe "öösel") edasisõitmist.
Joost vist juba oma blogis kirjutas kuidas me ööbimispaiga vastastoas istusime kella 11ni kamba brahmiinidest (kõrgeim kast kastisüsteemis) tele ja ärimeestega ning vestlesime Indiast ja Eestist. Saime kutse ühe autokaupmehe kodu külastada kui Delhisse satume. Hetkel kavatseme ka küllakutse vastu võtta. Eks näe.
Kell neli Drassist välja sõites oli nii pime nagu püssitorus. Ja püssitorusid hakkasime sealtpeale tõesti palju nägema. Kõik sillad olid valve all. Peale seda kui koidiku ajal viimase kõrge kuru ületasime ja algas Kashmiiri org, oli püssimehed juba iga 500 m järel tee ääres.
Kashmiiri org on absoluutselt midagi muud kui Ladakh, roheline, riisipõllud, viilkatustega majad mida ma pole näinud kusagil mujal indias kus käinud oleme. Vesipiibuga pereisa koos pojaga maja verandal mööda vilksatamas, veidi lagunenud majad millede arhitektuur ja lagunemisaste toob millegipärast meelde Tartu supilinna mu lapsepõlvest.
Kui jõuame Srinagari piirile tuleb ühes peatuses peale kutt kes usalduslikult Joostile ja sealtkaudu siis juba meile kõigile räägibaugu pähe tulla tema paatmaja vaatama. Kisume kotid bussikatuselt maha ja lähmegi. Lõpptulemusena ka jääme sinna.

Kashmiir. Srinagar

2005-06-24T18:50:00.000+03:00

Kuna meil tuli pähe mõte siiski ära käia Varanasis, siis ei saagi me Kashmiirist rohkem kirjutada kui natuke selle piirkonna pealinnast Srinagarist poolteisepäevase kogemuse põhjal. Tegelikult praegu pikka juttu ei kirjutagi. Sõnumi mõte on teatada, et vaatamata ümberringi plahvaatavatele pommidele oleme elus ja terved. Nali naljaks aga täna lasti kusagil Moguli Aedade kandis sõdurite buss õhku. 6 inimest sai surma ja paarkümmend haavata. Kohalikud rahustavad meid, et turiste ei puutu keegi. Täna käisime linna peal ja naeratasime sõduritele ja ütlesime hello ja nende karmide nägude tagant tuli hetkega välja tore südamlik inimene. Naeratasid vastu, mõni isegi lehvitas kuulipilduja tagant, mõned, kes tänaval patrullisid küsisid midagi. Näiteks from where you are või hot weather today... Kahju neist kes poliitiliste mängude nimel peavad oma elu jätma.
Muus osas on Kashmiir imeline ja kodune paik. Ilm on praegu palav. Õuemurul meie houseboat'i ehk paatmaja juures kasvavad ristikhein ja teeleht. Kõrgete puude otsas, Klavdia arvas et need on plataanid kohalikud nimetavad neid chinnaar või vahtralehepuu. Arvan et need pole plataanid. Igatahes meie paadimaja kõrval lendavad nende puude otsas kotkad. Justkui kalakotkad sest nad rebivad ahvenaid veest välja küll. Aga neid pole kaks või kolm vaid kümneid. Nagu varesed. Käisime järves ujumas täna hüppasime järve keskel shikara pealt vette. Supp! Soe... Shikara on selline gondli moodi paat. Võrreldes Ladakhiga on õhk niiske ja lõhnab mõnusalt nagu Tartus Emajõe ääres.
Teen praegu otsa sest Janek tahab ka lühisõnumi jätta. Siis kaome öhe ja püüame leida pimedas Srinagari äärelinnas teed "koju".

2005-06-21T15:09:00.001+03:00

Loojang Nubra orus.

2005-06-21T15:09:00.000+03:00

Munkade riisin?ud palvesaalis.

2005-06-21T15:08:00.000+03:00

Segane pilt aga siin need raevukad, kaetud n?gudega jumalused on.

2005-06-21T15:07:00.001+03:00

Vaata Henrik, selline kampsun.

2005-06-21T15:07:00.000+03:00

Minu k?es on Henriku kampsun. Tegevuspaik Khardung-la. K?rgus 5602 m.

2005-06-21T15:06:00.000+03:00

Janek ?ritab oma s?nnip?eva kojuhelistamisega t?histada aga ?hendust ei saa...

Nubra

2005-06-21T10:43:00.000+03:00

Nubra orgu pääsemiseks tuleb kõigepealt läbida värav - Khardung-La kuru. See on maailma kõrgeim koht mida läbib maantee. 5620 on siis minu elu suurim kõrgus merepinnast kus olen hõredat õhku hinganud ja lund katsunud. Khardungi kuru ületasime kaks korda - Nubra orgu minnes ja sealt tulles. Igilumi, veoautod ja dziibid, sekka mõni buss. Kuskil ka suured traktorid mis vajadusel tee puhtaks lükkavad. Kõige selle taustaks imelised mäestikuvaated.
Kui juunikuine päike paistab toimub sagimine kurul suurelt jaolt sopa sees. Veidi kõrgemal, mäenõlval on aga juba puhas lumi.
Autojuht räägib, et eelmisel aastal oli Khardung-la lähedal autobuss umbes 30 reisijaga paarisajameetrise õhulennu sooritanud. Detaile me ei küsi. Janek küsib arglikult kas dziipe ka on lennanud. Autojuhi vastus on rahustav. Sellised vahejuhtumid pidid toimuma põhiliselt suurte sõidukitega.
Khardungi poole sõites võtan aegsasti sisse ühe ibuprofeeni nagu sakslasest fotograaf paar päeva tagasi soovitas. Ei teagi kas mõjus või mitte, peavalu ega muid kõrgusesümptoome igatahes pole.
Tagasi tulles proovin tabletita aga veidi enne kuru hakkab pea paksuks minema. Ja jälle ei tea kas tabletitusest või hoopis eelsõitvate autode hingematvast diislivingust.
Nubra org hakkab kohe teiselpool Khardung-la´d. Vähehaaval rulluvad üha laienevas orus lahti vaated, üks ilusam kui teine. Auto sõidab oru ühes serval justkui mööda riiulit - ühel pool kaljusein teiselpool enamasti sügavik.
Nubra org on Ladakhi soojemaid ja teda kutsutakse Ladakhi aiaks. Aprikoosid, õunad jamuud viljad pidid siin väga saagirikkad olema. Osaliselt on org täidetud kõrbetüüpi maastikuga. Kus on vett sinna on tekkinud oaaside sisse külad. Kõrb, vaatamata miniatuursusele on nagu päris, luited, kaamelid. Näeme metsikuid kaameleid kaugel all liikumas ja meiega kaasas olnud Dordze ütleb et need võivad inimest hammustada. Hiljem lähme mingisse tihnikusse kus kodukaamelid mingit roheliste lehtedega okastraati kahe suupoolega näost sisse ajavad. Ühte asja ajavad nad veel, nimelt karva. Väljanägemine on neil seetõttu selline väsinud, et hõiked: "Camel ride, sir" lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Lähen hoopis ja sean end sisse madala oja pervel kus Kalev on jalad vette toppinud. Järgin eeskuju. Veidi aja pärast jalutavad oja vastaskaldal meie poole paar kohalikku. Ja jäävad vaatama. Vaatavad meid päris üksisilmi ja kaua. Vaatan vastu. Kusagil viie minuti pärast tõstab üks käe ja tervitab. Tervitan vastu. Siis saab tal isu täis ja vaatab mujale ka.
Veidi eemal pestakse jões veoautot. Et ökoloogilist tasakaalu hoida astuvad lähenevad eeslid ükshaaval jõkke ja kusevad. Viimasel läheb midagi segi ja ta alustab juba kaldal. Hirnume end herneks.
Seejärel sõidame külalistemajja kus selle öö veedame. Preagu teeme aga kahetunnise puhkuse. Lasen silma looja.
Peale ärkamist lähme kloostrit vaatama. Kohanimi on Diskit, nii ka gompa ehk kloostri nimi.
Kloostri juures jookseb peatunud dziibi juurde kohe mungapoiss - nii 12 aastat vana - ja müüb pileteid. Dordze ostab. Hakkame mäkke ronima. Äkki ilmub kuskilt prillidega vanem munk ja seletab midagi aktiivselt. Dordze tõlkest hakkame aru saama et tegemist on pommiga ja parem oleks kohe jooksu pista. Hakkame umbusklikult eemalduma. Kuidas siis nii, just maksime pileti eest ja siis kästakse jalga lasta.
Kaljuserval kloostrist veidi allpool lehvib punane lipp. Märk et lõhkamistööd on jõudnud sinnamaale et kohe pannakse süütenöör põlema. Kalev püüab lähedalseisva maja nurga taha varjuda aga see eilähe läbi. Peame kõik minema, kusagil 400 meetrikaugusel teisel künkal asuva kloostrikooli kaugema nurga taha. Seal ootame tükk aega ja täidame aega kooli akna taga tunglevate punastes ürpides poistele nägude tegemisega. Siis äkki tõuseb mäel suitsupilv, suits on aga pauku pole. Näib, et tegemist on eriti rammusa süütenööriga. See kärssab tükk aega meie aga püüame mäeküljel lippavate kujude kiiruse põhjal otsustada kui kaugel ilmkärakas on.

Lõpuks käib hele laks ära. Tolm tõuseb muidugi varem ja heli meieni jõudmise aeg on umbes sekund. Aga esimene ei jää viimaseks. Mäekülge pommitatakse ikka päris tihedalt jupp aega. Kui lõpuks lugu läbi saab ja üritame uuesti gompa poole ronima hakata. Sunnitakse meid uuesti pileteid ostma. Keeldume kategooriliselt ja jätame nõutu näoga mungapoisi selja taha.
Ülesronimine hakkab juba harjumuseks saama. Lõõtsutamispeatused ka. Ronimine tasub ennast aga ära sest üleval satume ootamatult... ehh hubane pole ikkagi päris õige sõna... h u v i t a v a s s e kloostrikompleksi. Õieti tundus mulle huvitav ja omal kombel kodunegi väike palvesaal mille seinaäärsed olid pilgeni täis kaetud nägudega kujusid. Sellest mis näha oli ja aimata võis järeldasin, et ruum on pühendatud raevukatele jumalustele. Seda versiooni kinnitas ka singapuri tüdrukuga (singapuri päritolu selgus hiljem) kaasas olnud giid kes talle seal põhjalikku loengut pidas.
Kujude näod avatakse vaid kindlatel hetkedel läbiviidavate pudzade e teenistuste ajaks. Kogu aeg sei saa neid avatuna hoida sest neist lähtuv energia on liiga võimas ja hävitav. Samas on neil vaatamata hirmutavale välimusele kaastundest täidet süda.
Istusin seal mõnda aega munkadele mõeldud vaipadel ja kuulasin loengut.
Kui väljusin hakkas juba loojuma. Janek maadles statiivi ja fotokaga ja püüdis ust jäädvustada.

Õhtul, oma ööbimispaigas kohtasime söögi ajal, juba mainitud singapuri tüdrukut ja itaallannat. Viimane on fotograaf ja lahkus äsja mu kõrvalarvutist siin internetipunktis kus seda lugu kirjutan. Oli tore õhtu. Rääkisime üksteisele endast, miks me Ladakhis oleme jne. Itaallanna (endine modell muide) kogub fotomaterjali oma teise raamatu jaoks mis näitab tiibeti põgenikke. Esimene raamat oli Mumbay slummidest.

Järgmisel hommikul kihutame oru kõrvalharusse kus Panamik´i küla juures on soojaveeallikad. Ega seal midagi eriti polnud. Kaks ruumi - gents ja ladys - kus betoonauku põrandas voolas torust kuum allikavesi. Kalev võttis seal ka pesemise ette. Meie ronisime kõrvalseisva künka taha kus kuuldavasti pisi ka lahtiseid anumaid olema. Jalapesukausi suurune õnarus oligi. Ja jalgu me seal leotasime.
Seejärel jälle padavai tagasi Kardhung-la poole. Autojuht oli eriti uljas ja see sõit oruäärsetel käänulistel riiulitel hakkas meenutama "ameerika mägesid". Veidi enne kurule jõudmist taipasin klapid pähe panna. Kula Shakeri saatel sinna jõudsimega ja tegin teoks plaani Henrikule ostetud jakivillast Nepaali kampsun ära ristida. Selleks tegime foto mis tõendab kampsuni viibimist Khardung-la's ja kampsuni tasku sai sokutatud mäe pealt võetud kivi.

Tee peal otsustasime, et plaanisolnud Pangongi järve asemel lahkume varem ja liigume edasi Srinagari. Homme hommikul kell 6 buss väljub.

2005-06-18T10:00:00.001+03:00

Vot seal lipu korval on kaljuseinal Valge Tara kujutis. Kes otsib see leiab.

2005-06-18T10:00:00.000+03:00

Joost all vasakus nurgas

2005-06-18T09:59:00.001+03:00

Karjus lambukestega

2005-06-18T09:59:00.000+03:00

Jalle ko:o:k

2005-06-18T09:58:00.002+03:00

Palvelipud katusel

2005-06-18T09:58:00.001+03:00

Vaade Sangye vanematemaja katuselt orupervesid taitvatele terasspoldudele.

2005-06-18T09:58:00.000+03:00

Juustutegu

2005-06-18T09:57:00.002+03:00

Vaade kyla lahedalt

2005-06-18T09:57:00.001+03:00

Loomake Tia kylatanaval

2005-06-18T09:57:00.000+03:00

Ohtu koogis, oed, vennad, vennapojad ja tytred

2005-06-18T09:56:00.000+03:00

Sangye oma vanematekodus

Värsked uudised Hemise festivalilt.

2005-06-17T15:37:00.000+03:00

Hemis on klooster. Asub umbes 40 km Leh´ist lõuna pool. Festival, teate, on selline sündmus kus lauldakse, tantsitakse ja lüüakse trummi. Nii eestis kui igal pool mujal. Ka Hemis´es.
Kohale jõudsime kusagil kella 10 paiku. Siis oli veel vaikne aga rahvas juba kogunes. Kohutav. Kõik on valged. Nagu oleks Pärnus teatrisse sattunud... Pikapeale hakkab juba silm kohalikke ka seletama aga nende osakaal on kuidagi ebaõiglane.
Lähen kloostrikompleksi kaema. Selleks tuli enne mungapoiste käest 20 ruupiane pilet osta. Asjaste käigust ette rutates tuleb öelda, et piletit üritati mulle veel mitu korda müüa. Enamasti piisas olemasoleva ettenäitamisest, ühel korral aga püüdsid poisid mulle selgeks teha, et see pole see pilet. Hah! Sangye ütles, et festivali vaatamiseks pole üldse piletit vaja ja pileti enda peal oli kirjas et see on kloostriehitiste seestpoolt vaatamiseks.
Klooster ise on igavesti ruumikas ja mis tabas pole seda saab ka vaadata. Tore on katuselt all vaadata.
Hulgun ringi siin ja seal ja järsku kuulen pasunajorinat ja trummide hääli. Et siis festival on pihta hakanud. Ronin vaikselt mööda hämaraid ja jaärske treppe alla kloostrihoovi poole. Vau, rahvast on kõvasti juurde tulnud. Nende seas ka kohalikke. Ladakhi naised, eidekestel patsid musta lõngaga pikemaks punutud ja vastavalt jõukusele ehteid ümber riputatud. Mehed pruunika või tumelilla pikk-kuuega mis toob pähe mõtet, et mulgi rahvariietes oleks siin päris äge. Viiks äkki festivali fookuse ka mujale ja ...
Teen hulga pilte. Kohtan rahva seas Sangyed. Soovitab teine minna "kloostri taha metsa" üht koobast üle vaatama. Hoiatab ainult , et see võtab tunni. Koobas, kui seda selliselt soovitatakse, tähendab seda, et seal on kunagi keegi suur joogi istunud ja ilmselt ka valgustunuks saanud. Võibolla koguni surematuks. Kui ma meeletu ponnistusega lõpuks "metsa" jõuan (saate aru, selline kividest, kilomeetrikõrgune mets...) on päris tore jahedas koopas kükitada. Ega seal sesita eriti ei saanudki. Koopa ümber oli maja ehitatud, mulle tundus et teisel korrusel elasid inimesed ja lisaks minule oli seal veel hulk palverändureid kes oma pühendumust ja alandlikkust ka igal sammul välja oskasid näidata. Mina kükitasin niisama seina ääres väike hardusesäde südames ja vaatasin kuidas kohalike lapsed üritasid 5, 10 ja 20 ruupialisi rahatähti koopalakke kinni suruda. Muide kogu lagi oligi rahaga (ja mitte ainult paberrahaga) kaetud. Kuidas need rahad seal püsisid? Ei oska öelda. Katsudes oli lagi küll niiske kuid mitte kleepuv. Nii et metallmüntide püsimist ei oska kuidagi seletada.
Ülevalt allatulek oli muidugi nagu alati palju kergem. Puhkepause polnud vajagi.
All oli rahvast veidi vähemaks jäänud. Kuna enne oli põhiline rahvakuhjumine peamise palvesaali ees siis nüüd kasutasin juhust ja proovisin sinna minna. Sisse ei saanud sest ei lubatud. Lasti ainult välja. Jäin ootama. Veidi aja pärast hakkasid kohutavate (te ei usu kui jubedad need olid) maskidega mungad välja tulema. Kui nad olid tantsuplatsile läinud imbusin mina vaikselt hämarasse palvesaali. Iidne ruum oli praegu kohaks kus mungad kostümeerusid. See oli huvitav ja kuna mul fotoka jaoks statiiv olemas oli (et hämaras pildistada, välgutada seal ei lubatud) siis veetsin seal hea hulga aega.
Tegelikult rohkem sellest kirjutada ei oskagi, katsun pilte üles panna kui ühenduse kiirus lubab.

Värsked uudised Hemise festivalilt.

2005-06-17T15:04:00.000+03:00

Oru valitseja ehk vanaema juures maal vol 2

2005-06-16T15:39:00.000+03:00

Äsja laekusime kolmepäevaselt visiidilt Sangye kodukülla tema vanemate juurde. Mina laekusin päev hiljem ja kui Mäetipul asuva suure maja suurde kööki saabusin oli just selline tunne nagu pealkirjaks panin. Ütlesin ka pererahvale, et mul on tunne nagu oleks selle oru valitseja majja sattunud. See näis neile varjamatut headmeelt valmistavat. Köök oli suur, puitsammastega mis toetavsid tahmunud lage. Kaks seina täis riiuleid vaskkannude, -padade, -kulpide, taldrikute-tasside ja muude köögiriistadega. Pliit nägi välja nagu vaarao troon - must ja kuldsete kaunistustega. Nagu siin igal pool külalistele nii suruti ka mulle kohe teekruus pihku. Enne muidugi küsiti kas buttertea või milktea. Eelistan piimaga teed. See on sellisena juba valmis keedetud ja suhkur ka juba lisatud. Külalisi teenindatakse nii, et laua piinlik hakkab. Pidevalt jälgitakse ja kui midagi otsa saab siis kummardusega tullakse juurde pakkuma. Vahel on raske selgeks teha, et magu on mitu numbrit väiksem kui kohalikel. Kalev tekitab alati lõbusat elevust kui hõikab järjekordse toidupakkumise peale diksn-diksn. Umbes nii see kõlab ja tähendab, et aitab-aitab.
Tee joodud, ja asjad tuppa pandud, hakkan ka välja jalutama minema teised olid juba varem läinud. Kohe külaväraval aga tulevad nad mulle vastu jama lähen hoopis tagasi, et jutustada kuidas ma oma dokumendid ja raha kätte sain ja kuulata mis nemad eilsel päeval tegid. Janek kirjutab oma blogis kindlasti pikemalt kuidas nad sattusid harukordse võimaluse otsa olla Ladakhi katsikutel.
Päevad algavad vara. Äratuskella ei ole kuid uni8 läheb lihtsalt kella 6 ja 7 vahel ära. Sooja vett ei ole. Pesemine käib küla äärel maa seest kasvava toru juures. Kogu küla on mäe otsas, maja majas kinni ja kitsad treppide, majaaluste käikude ja kiviaedadega külatänavaid piirab ühest küljest sageli vulisev ojake. Rentsliks nimetada seda vist ei saa sest tundub, et tegemist on suht puhta veega. Aga mine sa tea.
Eile käisime väikesel 20 km trekil Kari jõe orus. Poole tee pealt meenus kunagi nähtud vestern McKenna kuld. Tee viis kogu aeg kõrgemale ja ausalt öelda võttis ikka keele vesti peale küll.
Mida edasi seda sagedamini hakkasin puhkepause tegema. Ühel puhkepausil avastas Janek kaks lammast ja pakus neile pajuoksi. Loomad ise nii kõrgele ei ulatu ja nii hakkasidki nad peale vähest võõrastamist pihust sööma. Kusjuures isukalt.
Liikusime edasi mööda paari meetri laiust mägijõekese kallast ülesvoolu. Mõne aja pärast jõudis rada kanjonisse. Kahel pool kõrgusid kümnekorruselise maja kõrgused kaljud. Võib olla kõrgemadki. Ka jõeke võttis metsikumaid tuure.
Üks selle matka eesmärke oli näha Valget Taarat. Kaljuseinale tekkinud looduslikku jumalannakujutist. Palvesallidest kathakidest ja palvelippudest ümbritsetud kujutist ei olnudki kerge esimese hooga märgata. Aga meie giidi, Sangye vennapoja Thinlase juhatusel märkan kõigepealt näo piirjooni ja seejärel joonistub välja ka ülejäänud keha.
seal vastas kõrgel kaljuseinal vaatab mäest välja pool nägu. See on kohalike mägede jumal (vahest siis mäevaim) Gonbophing.
Kanjoni lõpus asub väikses orus väike külake. Sealt on pärit Sangyase õpetaja.
Tagasitee läheb allamäge ja on mõnevõrra kergem. Vanaema juurde lähemegi jalgsi.
Kui oma magamisasemele tagasi jõuan, viskan pikali ja kustun kümneks minutiks.
Ärgates tunnen end üpris reipalt ja otsustan väikese keskpäevase päikesevõtu kasuks.
Kui toast välja katuseterassile lähen on Janek end juba üsna paljaks koorinud ja mõnuleb.
Võtan ka särgi seljast ja lasen päiksel hea maitsta.
Veidi aja pärast kuulen vaikseid hääli ja silmi avades märkan pisut kõrgemal asuva naabermaja katusel paari tüdrukut meid vaatavat. Sulen silmad ja ei tee väljagi. Kui nad aga veel mõne aja pärast ikka seal on ütlen ka Janekile et publik on kohal. Janek seepeale lehvitab kohe. Naaberkatusel hakkab kihistamine ja räti näo ette sikutamine aga ära nad ka ei lähe ja varsti tuleb veel üks juurde. Zestikuleerime pisut vastastikku. Tüdrukutel on lõbu laialt. Meil ka. Siis läheb pilv päikse ette ja meil hakkab jahe. Paneme särgid selga. Tüdrukutel hakkab igav ja nad lähevad ära :-)
Vähe aja pärast kui kõik oma toas vedelema tuleb äkki uksest sisse vana majaperemees isiklikult ja toob meile teed. Vanamees on ääretult pildistamismaias ja hakkab kohe poseerima kui objektiivi näeb. Peale meile teevalamist toob ta ka kausitäie hapupiima ja me peame selle ära sööma. Vana istub meie juurde ja tunneb ennast ülimõnusalt. Keelebarjäär on meie vahel aga me ületame selle mantraga Om Mani Padme Hum mida vana ise kogu aeg kordab. Kui Kalev hakkab seda talle ümisema muutub vana veel lõbusamaks.
Sangye ema on nagu armas päkapikuvanaema muinasjuturaamatust, askeldab muudkui köögis ja ei pidanud armastama kui poeg teda pildistab.
Põhiliselt suhtleme Sangye vendade ja õdede lastega kelle vanus jääb vahemikku 15-20.
Noored tahavad inglise keelt praktiseerida ja kelle häbelikkus seda lubab see meiega ka igal võimalusel suhtleb. Poisid muidugi rohkem ja tüdrukutest heledajumeline Deichin. Tüdrukud on ka köögis kogu aeg tegevad ja toidud on tõesti maitsvad. Tegelikult oleme vist veidi ületoidetud. Aga võib-olla ka mitte, sest toit läbib seedekulga kiiremini kui muidu.
Muide, kui juba jutuks tuli siis peldik oli selles suures maamajas teiselkorrusel. Väike ruum, mulda täis, auguke keset põrandat. Aegajalt visatakse labiaga mulda peale, ja nii pole ei haisu ega midagi. Ja huvitaval kombel kasutatakse siin enda puhastamiseks paberit mitte vett nagu mujal.

Leh ? vanaema juures maal

2005-06-16T15:35:00.000+03:00

Sõitu alustasime pärastlõunal. Üsna tüüpiline sõit, nagu eelmistegi puhul tehakse iga veid aja tagant, iga suurema asula puhul teepeatusi. Esimene selline on külas nimega Nimmo. Helistan Eestisse, joon limpsi, tahan teha ka teise kõne, et selgitada probleemi meie Moskva-Delhi-Moskva lennukipiletitega. Need on ostetud Vares Reisidest aga tagasisõidukuupäev on soovitud 6. juuli asemel 6. juuni. Enne ärasõitu ütles Vares, et kõik on ok, minge indias suvalisse aerofloti esindusse ja tehke pilet ümber. Delhisse keset ööd jõudes kihutasime kohe Rishikeshi, nii, et aerofloti esindust otsida polnud aega. Kui lõpuks niikaugele jõudsime, et ühes reisibüroos palusime asja selgitada, selgus peale pikki telefonikõnesid, et äralennukohad said küll buugitud (sõnast booking) aga peame enne kahekümnendat ikkagi aeroflotti helistama et kindlaks teha kas me ei pea pileti kuupäeva muutmise eest trahvi maksma. Nüüd siis tahtsingi Varesele helistada, et ta asju kordasaamise poole korraldaks. Paraku, oli peale esimest kõnet telefoniputkasse järjekord tekkinud ja mul ei õnnestunudki kõnet sooritada. Käidsime Janekiga teisel pool teed asuvas musapoes mille peal oli ka telefoniputka silt. Helistada ei saanud, sest vaatamata sildile, sai seal ainult kohalikke kõnesid teha. Janek ostis aga kasseti esimese Ladakhi mängufilmi soundtrackiga. See on meie võõrustajate lemmik ja on hakanud ka meile meeldima.
Tee joodud ja autojuhil hommikueine söödud, põrutasime edasi. Järgmiseks pöörasime sisse 1000 aastat vanasse, UNESCO kaitse all olevasse Alchi kloostrisse. Armas väike puude vahel asuv hoonetekompleks millede seas mitmed eraldi templid iidsete freskode ja kujudega. Siseruumides oli pildistamine keelatud, kuid paar pilti siiski ilma välguta tegin.Edasisõidu järel peatusime Zanskari ja Induse jõgede ristumiskohal. Zanskari sinine värvus kaob Induse mudastesse voogudesse paarisaja meetri sügavuses jõesängis kui arvestust tee kõrguselt alustada. Järgmine siht on Lamayuru klooster mis on Sangye koduklooster ja asub tema kodukülast umbes 40 km edasi. Veidi mõnikümmend km enne jõuame politsei kontrollpunkti. Sangye arvab, et peame siin passid esitama. Lähen passi otsima. Selgub, et polnudki passi esitada vaja. Mina passi ei leia. Koos passiga on kadunud ka lennukipiletid ja 15000 ruupiat. Samuti ka kaustik telefoninumbrite ja reisimärkmetega. Pöörame auto pahupidi. Asjad kadunud mis kadunud. Sangye muutub rahutuks. Mina millegi pärast veel mitte. Otsustame, et Lamayuru jääb täna ära, teised lähevad Tia külla, mina koos autojuhiga asju otsima. Kuna kollektiivne järelemõtlemine andis tõenäoliseks kadumiskohaks Nimmo küla, kus peatusime. Siis peale Tia külast läbisõitmist võttis nepaallasest autojuht Dordze suuna otse sinna. Sangye arvas et sealsed poekesed pannakse kelle seitse kinni ja seetõttu võttis Dordze sellised tuurid sisse nagu ma senise india reisi jooksul polnud kogenud. Kaks korda tekkisid kitsastel mägiteedel pimekurvides olukorrad... Jahh, olukorrad! Ja ega naljalt kellegi järel sõitmist ei olnud. Kõigist valju signaalitamise saatel mööda. Asulatest hooga läbi. Veidi enne Nimmosse jõudmist oli autojuht juba sellises meeleolus et eessõitja vähimagi viivituse puhul möödasõiduks teed vabastada pistis pea aknast välja ja karjus midagi tõlkimatut tundmatus keeles.Nimmosse jõudes läksime kõigepealt putkasse kust vahetult enne ärasõitu küpsiseid olin ostnud. Autojuht läks asja selgitama. Leti taga olnud poiss ei teadnud asjast midagi. Läks tagaruumi. Sealt tuli tuttava näoga naine. Peale mõnede lausete vahetamist ütles autojuht mulle, et OK. Mis on ok? Vaatan mis edasi saab. Ajavad juttu. Siis hakkab naine üht letialust sahtlikest lahti tõmbama. Tekib aimdus et mul võib vedada. Sahtel ei taha lahti tulla. Kui lõpuks mõnevõrra avaneb, üritab mandlisilmne müüjatar sealt midagi välja tirida. Miski punnib sahtlis ilmselgelt vastu. Peale viieminutilist maadlemist sahtli sisuga, kusjuures vahepeal teeb mind õnelikuks vilksamisi nähtud kaelakoti pael, otsustab Dordze ise asja kallale asuda. Kummardub üle leti ja rebib jõuga sahtlist välja mu kaustiku koos kaelekotiga milles dokumendid. OHH! Olin juba autos otsustanud, et kui asjad on alles siis saab leidja taasleitud kotist viiesajase. Nüüd püüab Dordze mulle vaikselt öelda, et peaks raha ka andma. No igatahes annangi. Naine on varjamatult õnnelik. Ei saa aru kas seetõttu, et sai aidata või et raha sai. Küllap mõlemat.Sõidame Lehi, Sangye venna Punchoki koju, et sealt homme uuesti Tia külla sõita. Kodused on väga üllatunud mind naasmas nähes, peale seda kui autojuht neile meelsasti ja elavalt sündmuste käiku kirjeldab ütlevad kõik mulle: "Lucky man!"

Lehva, lehva siit kaugelt Leh´ist

2005-06-16T15:31:00.000+03:00

Aga hommikud on siin külmad. Ööd ka. Täpset numbrit ei oska öelda aga Sangye sõnul on selline jahe ilm harukordne. Pea iga ootamatu pingutus paneb mind õhku juurde ahmima. Leh on merepinnast üle 3000 meetri kõrgusel. Linnaelanikud on põhiliselt (silma järgi hindan) ladakhid, päris palju on neid kes (samuti silma järgi) tunduvad olema kashmiirid ja siis liigub ka (juba tunduvalt vähem) hindusid. Viimaseid tunneb ära näiteks sarides naiste järgi. Tänavapildis on palju punasesse riietatud igas vanuses munkasid ja palvehelmeste või ? veskitega vanemaid ladakhipäraselt riietatud mehi ja naisi. Noored enamasti teksades ja pusades, tüdrukutel on sageli ka tiba traditsioonilisema rõivana salwar kameez.
Elame Sangye venna juures. Janek istus eile terve õhtu tüdrukutega köögis ja koostas pingsa ülekuulamise käigus Sangye sugupuu. Tema on meil nüüd ekspert teemal, kes neist arvukatest poistest-tüdrukutest, onudest-tädidest on kellegi isa või ema või vend või õde. Selgemaks sai ka nimede süsteem. Kui laps sünnib annab keegi rinpotshe (ümbersündinud munk) lapsele kaks nime. Hiljem valib see siis ise kumb talle rohkem meeldib ja kummaga ta end esitleb. Paljudel juhtudel ei ole poiste ja tüdrukute nimedel vahet, samas on nimesid mis antakse ainult poistele ja nimesid mis antakse ainult tüdrukutele. Lisaks on veel perekonnanimi mis on ühine nii lapselastele kui vanaemadele ja seal vahel asuvale põlvkonnale. Et siis midagi nagu eestis talu nimi... Samas selgus lõpuks et on ikka veel üks perekonnanimi, näiteks abiellumisel mehe oma mis ühiseks jääb. Kui suguvõsas nimed kattuvad siis ei kasutada kahte nime vaid lisatakse hüüdnimi: väike, suur vms.
Teisel meie siinolekuõhtul kiskus tantsuks. Tüdrukud ja 9 aastane Jigmet esitasid ladakhi popi saatel ilmekaid zestidega tantse, mis ilmselt kirjeldasid ka laulu sisu osaliselt.
Pidu lõppes kell 11 kui elekter ära läks.
Päeva ilmestas India peaministri visiit Leh´is. Hommikul kui linna jalutasime olid tee ääred palistatud kooliõpilastega. Kõigil käes India lipukesed. Siin seal olid loosungid mille sisu võiks tõlkida: Nõuame Ladakhi iseseisvust! Silmas peeti, nagu mulle selgitati, et Ladakh oleks omaette osariik.
Jõudsime ära näha ka peaministri korteezhi, hulk valgeid dziipe ja "Ambassadore" (see on indias toodetud peaaegu luksauto) ja üks must BMW. See viimane siis ilmselt peaministriga.
Linn üldiselt nagu india linn ikka. Puhtam ainult. Võimalik, et peaministri visiidi puhul löödi läikima. Nad ise siin ütlevad, et Chandigarh on puhtam. Chandigarhis on õppimas mitmed siinse pere lapsed. Kui ütlen pere siis mõtlen hulka sugulasi kes siin majas õhtuti kohal on ? vennad, õed, venna- ja õelapsed.
Kui me esimesel päeval püüdsime kõike võtta hästi rahulikult ja mitte pingutada, siis teisel päeval võtsime ette ronimise linnakohal kõrguvasse paleesse. Õigemini mis sellest järgi jäänud tuhande aasta jooksul. Järgi jäänud oli päris palju ja ka Briti valitsuse rahastatud restaureerimistööd käimas. Sügavaima mulje jättis palee palvesaal. Tuhandete aastate hõng oli seal täiesti olemas, kuigi nii vana see polnud. Kui võimalus tekib, panen sellekohase pildi üles. Veel kõrgemal, palee kohal kõrgub mäetipus gompa ? väike kloostrike, kuuldavasti ühele mungale. Sisse me sinna ei saanud, sest munk pidi pidevalt kuskil lennus olema. Ka endal tuli kitsalt teerajalt alla vaadates tunne, et kohe lähen lendu. Kuna peaminister ringi liikus, siis olid kõikjal ? ka mäetippudel gompa ümber ? sõdurid. Kuulipildujatega ja ilma.
Eile, see on siis kolmas päev siin, käisime Sangye venna dziibiga lähedalasuvas kloostris kus elab Sangye juureõpetaja ? see tähendab siis, et nagu põhiline õpetaja. Iidse kloostri (tuhandeaastane) palveruumides pilte teha ei lubatud, kuid vanad freskod seintel olid muljetavaldavad. Sangye rääkis, et mungad ise pidavat tahtma neid vanu freskosid üle värvida aga Dalai Laama oli ära keelanud. Õnneks.
Eile külastasime amchi´t ? tiibeti arsti. See on vana munk kes on pühendunud inimeste ravimisele. Diagnoosimine käib kolme sõrmega pulssi katsudes. Raviks antakse ravimtaimedest kuulikesi, erinevad hommikuks ja õhtuks. Kui eile hommikul Janekiga seal käisime kutsus amchi meid teisele korrusele teed jooma. Vestlesime pisut ja saime teada, et see meetod on posimiset väga kaugel. Kõigepealt õpib arst füsioloogiat, anatoomiat ja veel mitut tõsist asja, millest ma võõrapärase häälduse tõttu aru ei saanud. Kõige viimase asjana õpitakse pulsidiagnostikat. Pulsi juures tuleb arvestada paljude mõjudega: külm ja soe mõjutavad pulssi, õhurõhk ja niiskus, ehk siis keskkond. Järgmiseks inimese sisemine keskkond, mida süüakse jne. Lõpuks siis organismi kõrvalekalded normist. Nii paljude tegurite koos arvestamine nõuab meeletut kogemust ja amchi tunnistas et isegi suure kogemusega on vahel eksimine võimalik. Sangye hinnang sellele amchile oli kõrge. Amchisid on palju ja mitte kõik ei ole mungad. Munga eelis on aga see, et tal pole pereelu ja sellega kaasnevaid kohustusi ja muresid. Nii et ta saab täielikult keskenduda ravimisele. Kahe nädala pärast astume tohtri juurest uuesti läbi ja ta hindab kuidas rohud on mõjunud. Rohud muide on kohutavalt mõrud ja vürtsise järelmaiguga, neid tuleb võtta kuuma veega ja enna neelamist puruks närida. Brrrrr...
Kohe varsti hakkame sõitma "maale vanaema juurde" st Sangye ema ja isa juurde. Jääme sinna külla paariks päevaks.

Kääbikute reis üle Mordori mägede?

2005-06-16T15:28:00.000+03:00

Kääbikute reis üle Mordori mägede?

No hea küll. Mordor on muidugi ilmne liialdus ja sugugi mitte väike. Aga mida kõike inimesed hea pealkirja nimel ei tee? Lugege vaid Delfi pealkirju.
Niisiis, kell oli kaks öösel, tegelikult küll mõned minutid hiljem. Manalis hulkusid ringi vaid üksikud, hilised ja tundmatuid aineid tarvitanud iisraellased (sobib ju nii öelda?)
Kella kaheks lubatud dziip aga viibis. Janek arvas, et kui me läheme reisifirmasse sisse - tegelikult oli see suletud aga meid saatma tulnud poiss sellest firmast pakkus varem, et võiksime sisse minna- siis oleks dziip hetkega kohal, teate ju neid murphi seadusi.
Poiss tõmbas raudse eesriide üles, läksime sisse ja tegime veel ühe pildi minust koos gloobusega millele Lennarti eeskujul eesti kohale ringi olin teinud (räägitakse, et Lennart tegi risti, aga see selleks). Aga magic toimis ja dziip oligi kohal. Juht upitas meie seljakotid katuseraamile ja sidus kinni.
Mina istusin etteritta. Juhi ja minu vahel veel üks mehhiklane, kes, nagu hiljem selgus, oli ametivend ? graphic designer.
Sõit läbi linna on veidralt kummastav ? päeval elust kihisev linnake on nüüd auto- ja inimtühi. Sõit läheb Vashisti suunas ja eelmise päeva mälestuste põhjal panen imeks kuids sealt võiks küll Lehi maanteele saada. Ei saagi. Võetakse hoopis peale jaapanlasenäoga kutt kes istub tagumisse ritta hollandi plika ja sakslasest vanema härrasmehe vahele. Viimane on, nagu selgub kogenud reisisell kellel altimeeter randmel ja kes kogu reisi vältel rappuvas autos midagi kirjutab. Nagu nüüd isegi aru saate, on autos peale juhi veel kaheksa inimest. Janek, Klavdia ja Kalev istuvad keskmises reas.
Nüüd läheb aga sõit küll Lehi suunas. Vaatan huviga öist Manali äärelinna ? sõjaväeosad, plekist lobudikud? Piirkond on inimtühi ja varsti hakkavad teeäärt ilmestama sildikesed: shop no 34, shop no 61, shop no 102, shop no 29 jne. Tee läheb pisitasa ülesmäge. On pime aga kurvide põhjal võib oletada, et see tee on nagu teisedki mägiteed ? nagu madu mööda mäekülge üles. Varsti taban end mõttelt, et on hea et pimedas ei näe kui kõrge kukkumine oleks.
Ühes kurvis tormab autotulede valgusvihus üle tee aga pirakas rebane.
Dziip ronib üha ülespoole ja varsti märkan, et tähed on pea kohal, külgedel ja all. ?Ärgake kosmonaut!? Alumised tähed on valdavalt kollased, sekka punaseid, osad moodustavad sirgeid ridasid.
Teele hakkab ilmuma lund, ja vallide kõrgus kasvab kiiresti. Õieti polegi tegemist vallidega, pildi annab ette see kui kujutate ette, et mehekõrgusest lumest on autolaiune buldooser läbi sõitnud. Oleme jõudnud Rohtangi kurule. On ilmselt üsna külm aga eile ostetud nepaali kampsun on piisavalt soe, et selle all vaid t-särki pidada. Kusagil allpool paitav terve rodu autotulesid meiega samas suunas liikuvat.
Koidab. Päike hakkab mäelatvu kuldama. Olen esimest korda lumiste tippude vahel ja ei saa silmi ära.
Dziip peatub. Politsei kontrollpunkt. Peame passid esitama ja meid pannakse paksu raamatusse kirja. Ka tagumised autod on kohale jõudnud ja tee viib edasi juba dziibikaravanina. Iga paari tunni tagant tehakse peatus. Põis tühjaks ja uus kuum tee sisse ja edasi. Ühes peatuses avastan, et olen sita sisse astunud. Neetud. Üllatama paneb ainult see, et see juhtub Indias oleku ajal esimest korda. Paraku avastan selle siis kui juht juba autos ja minek. Terve järgmise teelõigu, st 2-3 tundi vaevab mind mõte sellest , et äkki teised arvavad et? Ah tühja sellest.
Järgmises peatuses hakkan saapaid puhastama. Pagan, püksisääred ka? Lähen poeputkade rivist tualettpaberit otsima. Ongi ühes. How much? 50 rupees, sir? No ei, kammoon ? See on korraliku lõunasöögi hind, mitte sellest vabanemise hind? ja oleks veel enda? Lähen jõe äärde, õnnestub saapaid pesta ja vastu liiva nühkides olukorda veidi parandada. Jõe ääres õnnestub edukalt läbida tihe ?miiniväli? lisakahjusid tekitamata. Äkki saab Klaudia käest niiskeid salvrätikuid ka. Saabki. Need osutuvad pükste puhastamiseks ootamatult tõhusaks. Lasen kogu värgi veel gutaseptiga üle, pesen poe juures kraani all seebiga käed (vedas, et seepi on). Igaks juhuks töötlen gutaseptiga (etikett lubab, et hävitab nii HIV kui ka muud vähemad vennad) ka oma jalgealust autos.
Samas peatuses sagivad ka kaks tüüpi kes näo, juuste ja nina järgi otsustades on, samuti nagu väidetavalt 90% Manali külalistestki, pühalt maalt. Ühtegi dziipi nad ei mahu aga üks juht oma piiritus helduses lubab kutid katusele. Seal nad siis kohad sisse võtavadki ja sõit jätkub.
Jõuame järjekordsele lumme raiutud teelõigule. Keylong-la. Tee ääres on juba näha askeldavaid teetöölisi kes pidavat olema valdavalt nepaallased.
Peale Keylongi kakkab tee üha kehvemaks muutuma, kiirus on kohati 10 km tunnis üle 30 aga naljalt ei tõuse. Vähehaaval hakkab selgeks saama, et vaatamata heale vaatele pole mul esimesel istmel kuigi mugav. Tundmatu mehhiklasega istet jagades hakkab kael ühekülgselt kangeks tõmbuma. Ühes järgnevas põiekortsutamispeatuses teen Janekile ettepaneku kohad vahetada. Istun Kalevi kõrvale ja seal saan pead tema õlale toetades isegi veidi magada.
Olek läheb järjest uimasemaks, pea hakkab kergelt valutama. Õieti võiks seda kirjeldada nagu oleks pea seest paar numbrit suurem ja ei mahu ära. Kõrgus on kusagil 4000 meetri kandis. Uni muutub üha pealetükkivamaks aga magada ei saa. Niipea kui tukastan, lihased lõtvuvad ja esimene rataste alla sattuv konarus murrab mu kaela. Läheneb selle reisi kõrgeim, 5328 m kõrgune Taglang-la kuru. Taglang-la on maailma laevatatavate kurude edetabelis teisel auhinnalisel kohal. Esimese koha omanikuga loodame tutvuda kunagi hiljem.
Hakkab vihma sadama. Dziibijuht peatub ja katab seljakotid katusel kilega. Kui kurule jõuame on vihmasabin muutunud uduks ja lumeks. Kõigest hoolimata näib juht endas kindel ja eesmise auto tagumised tuled on näha (kui nad põlema juhtusid, enamasti ei põlenud). Enesetunne on küll ülimalt uimane kuid kurul ronin siiski koos teistega autost välja, et ka oma isiklik tald maailma teiseks kõrgeimale toetada.
Kui lõpuks kusagil rahulikus maailmas - kus pole lund ega vihma ega ekstreemseid kõrguseid ? peatume, leian üles ibuprofeenitabletid mida olin arvanud seljakotis olevat. Üldiselt ma tablette ei armasta seekord toob ibuprofeen pisut kergendust. Hästi ei kujuta ette mida elasid üle tüübid dziibikatusel. Praegu väänavad nad igal juhul sokke.
Edasi on tee kuni Lehini suhteliselt hea. Läbime veel ühe passikontrolli, ümberringi on liivakivikaljud mis tihtipeale veidraid, fantastilisi vorme on võtnud. Kahju, et me siit vaid läbi kihutme.
Lehile lähenedes ilmub teele asfalt, autode kiirus kasvab vahel koguni 70ni. See tundub arutu kihutamiseni. Teeäär on täis erinevaid silte milledelt võib lugeda midagi sellist nagu ?Drive slower, live longer? või ?Speed is thrill, but may kill? või ?Somebody waiting you? jne.
Jõuame Induse orgu mis oma kerge rohelusega on kontrastiks paljale kivile mille keskel kogu eelneva reisi oleme olnud.
Kui Lehi jõuame on juba pime. Bussijaama valgustavad vaid paari putka tuled. Praktiliselt tähendab see et on peaaegu kottpime. Üks tuledest valgustab kirja STB mis tähendab telefoni. Lähen Sangyele helistama. Telefon ei vasta, ja koodidega antud telefoninumbrit kohalikuks dekodeerida ei õnnestu kahel erineval telefonimehel. Viimane viib meid kahte külalistemaja vaatama kus sooviksime öö mööda saata et hommikul targemad olla. Mõlemad kohad on täis. Järgmine samm? Läheme bussijaama einelauda, et kerge eine juures aru pidada. Pilusilmsed poisid kes puhvetis elavas jutuhoos on , vakatavad ja uurivad meid huviga. Istume ja leiame menüüst mõned suupisted. Avastan, et mu märkmik koos hulgavajaliku infiga on kadunud. Võtan taskulambi ja lähen äsjakäidud marsruuti bussijaama ümbruses läbi käima. Märkmikku ei leia. Äkki meenub, et panin midagi seljakotti. See võis vägagi vabalt ka märkmik olla. Puhvetis leiangi märkmiku seljakotist.
Samal ajal on Janek veel kord käinud katsetamas helistamas. Seekord õnnestunult.
Veidi aja pärast tuleb Sangje koos venna ja vennapojaga. Oleme justkui koju jõudnud.

Tervitusi Ladakhist

2005-06-12T14:17:00.000+03:00

Väike vahemärkus. Oleme juba Leh´is. Vahepeal on erinevatel asjaoludel otseülekanne takerdunud, kuid nüüd leidsime kiire ühendusega punkti ja katsun vahepealsed võlad kiiresti likvideerida. Kui mitte homme siis paari päeva pärast panen üles lood sellest, kuidas Manalist Lehi sõitsime. Mõnede dziipide küljed akende all olid ikka selliseid pruunikaid alt laienevaid lehvikukujulisi plekke täis ka. Busside külgedel on neid kõikjal näha. Arvake ära millest jutt ;-)

Leh´is elame meie tuttava munga Sangye venna juures. Ka sellest edaspidi.
Samuti luban kirjutada meie käigust tiibeti arsti - amchi - juurde kes pulsi järgi diagnoosi pani.
Püsige liinil, kirjutame ja loeme õige pea.
Päikest!

Manali - viimane linn enne lumiseid tippe

2005-06-12T14:16:00.000+03:00

Manali

Palju me siis magada saimegi? Kusagil enne 23 uinusin, kell 1 äratus. Veidi peale poolt kahte olme juba kõigi kodinatega reisibüroo ees ootamas.
Kalev ja Klaudia ei saanud vist üldse magada, sest päeval meile majanaabriks saabunud juuditüdrukud olid otsustanud nende toa kõrval rõdul enne hilist uinumist pisut reipaid biite kuulata. Melu jõudis ka meie toani aga kuna me olime nurga taga, muusika ei olnud sisult vastumeelne ja erinevalt Klavdiast ja Kalevist sulgesime toaukse siis ei häirinud see pralle meid ja saime paartundi und teha.
Eelnev päev oli sündmusterikas ja läks täie ette. Tegelikult on meie elu siin nii tihe, et sellist päeva mille kohta saaks öelda ?raisatud? pole olnudki.
Käisime täna Janekiga vaatamas koske mida ka meie külalistemaja rõdult näeme. Tegelikult on see vist oma 10 km kaugusel, linnulennult vähem.
Minek kosele hakkas veidralt peale. Hakkasime Raj Guesthouse juurest koos minema, mina põikasin aga veel hetkeks kõrvalmajas asuvast bathroomist läbi, eeldades, et jõuan kohe Janekile järele. Kui sealt väljusin polnud Janekit kusagil ja hakkasin talle järele minema. Kui majade vahelt tänavale jõudsin, ei paistnud teda aga kusagil. Vaatasin ringi, läksin tagasi ja tegin kindlaks, et ta polnud jäänud ka Raji juurde õue peale. Vaatasin ka ümberkaudsetesse poekestesse aga keda pole seda pole. Ootasin veel veidi, küsisin poepoisilt kellelt hommikul käsitsivalmistatud märkmikke ostsime ja juttu puhusime aga ka tema polnud Janekit näinud. See poepoiss kes esimest korda Janekit nähes ?Tintin at Manali? karjus ja üliväga rõõmustas on pärit Rajasthanist ja kastikuuluvuselt kshatrija ehk sõdalane. Ta trääkis meile pisut oma elust, et ta on ka sõjaväes teeninud aga kui teda taheti Pakistani piirile saata siis käskisd vanemad koju tulla. Ja nüüd ta siis tegelebki äriga.
Ootasin veel pisut ja hakkasin kõheldes linna poole nihkuma. Äkki tuli mu juurde aga saapapuhastaja-poiss ja püüdis mulle selgeks teha, et mu sõber on juba linna poole läinud. Püüdsin mitut moodi üle küsida kas see oli ikka see pikk ja tukaga mees mitte aga Kalev kes ka hetk tagasi linna suunas liikus. Vastus oleks aga nagu ikka kinnitanud just Janeki linnaminekut. Püüdsin tänutäheks poisile ruupiat anda aga ta tundus lausa solvuvat selle peale. Ei teagi kas andsin vähe või tahtis ta tõesti siiralt aidata. Vist pigem viimane variant.
Poole tee peal linna suunas kihutas motorikshas minust mööda sõdalaspoodnik ja vehkis lõbusalt käega nagu mind kaasa kutsudes. Lehvitasin vastu, et ma parem kõnnin.
Olles lõpuks linna jõudnud (3 km kõndimist) püüdsin silmad hästi lahti hoida, et Janekit märgata. Olin kindel, et ta ootab mind mõnes strateegilises punktis, näiteks rikshapeatuses. Silmade lahtihoidmine oli muidugi keeruline, sest kõigile India linnadele iseloomulikult on ka Manali tolmu ja heitgaase täis.
OK, mingil hetkel otsustasin, et koosminekust ei saa asja. Äkki rääkisime üksteises
hoopis mööda ja mees otsustas kuhugi üksi minna. Hakkasin minema sinnapoole kus arvasin olevat küla nimega Vashist. Igaks juhuks küsisin ühelt vastutulevalt vanamehelt üle kes sõna Vashist kuuldes sinnpoole osutas kuhu olin minemas. Peatselt jõudsin Tiibeti linnaossa kus märkasin naist kaevul pead pesemas. See oli huvitav vaade, väärt fotojäädvustamist. Haarasin kaamera järele. Kaamerat polnud. Kuidas? Kuhu see siis jäi? Peale esimest ehmatust lootsin, et võimalus leida kaamera meie toast ?Raji juures? on suht tõenäoline. Ometi tundus ilma fotokata suurepäraste vaadetega mäeküljele ronimine sel hetkel kuidagi mõttetu. Vahest leidis laiskus sobiva ettekäände kurnavast ronimisest loobuda, vahest oli mingi muu peenpsühholoogiline põhjus. Igatahes keerasin otsa ringi ja kõmpisin tagasi. Peale Manalit läbiva jõe teistkordset veoautode, busside, mootorrataste ja ? rikshade vahelt ületamist valisin suuna mis viis mind turule. Seal köitis mu tähelepanu Bookworm´i raamatuputka. Paar valget poissi tegelesid seal parajasti mingite Sai Baba raamatute parimate omaduste üle diskuteerimisega müüa elaval osavõtul, nii et sain rahulikult riiulitel leiduvat uurida. Ja äkki... Janeki hääl selja taga. Haa! Me vist isegi väga pikalt ei arutanud mismoodi see kadumine toimus, aru me igatahes sellest ei saanud. Janekil oli fotokas kaasas ja kuigi tundsin väikest meelehärmi enda oma puudumisest asusime siiski esialgset plaani teostama, et kosk üles leida. Võtsime motoriksha, et sellega kõigepealt Vashisti sõita ja siis sealt edasi matkata. Mõeldud tehtud. Selgus, et Vashist on üpriski sumisev turistipunkt templiga kus paistsid mingid basseinid olevat kuid me ei süvenenud sellesse vaid läbisime küla ja jõudsime talude vahele. Rada viis edasi ja seal oli vist isegi mingi sildike mis ütles: ?Waterfall 2,5 km?. Läksime mööda seda rada. Möödusime külakoolist. Posid ja tüdrukud eraldi gruppides, kõik kenasti vormides istusid koolimaja räästa all ja tegid ülesandeid. Jäime neid vaatama ja see tekitas teatava elevuse. Pisut koolimajast edasi ületas rada ojakese mis kusagilt paremalt mägedest alla tuli. Otsustasime uurida ega see kuskil ülalpool koske ei moodusta. Ronisime ülesvoolu. Esialgu tõus väga järsk ei olnud. Ja siis märkasime kaugemal, kus mägi juba nii oma 45 kraadi tõusu sisse võttis, lehmi ja karjusnaisi. Lehmad olid roninud nii kõrgele ja sellistesse kohtadesse kivide vahel, et nende sinnatoimetamiseks näis olevat helikopterit kasutatud.
Hakkas sadama ja parim teguviis paistis olevat kaljuserva alla varjumine. Istun Põhja India metsas, mäeküljel suure kivi all ja vaatan vihma. Super! Avastasin ennast mõtlemas selle üle, et edasi minna nagu ei tahakski. Lihtsalt istuks, vaataks ja oleks. Karjusnaised olid vihmavarjud avanud. Meil ei olnud kiiret. Kui vihm lõpuks rauges ronisime ?kivi alt välja?. Edasiliikumiseks tundus kõige huvitavam kitsas lehmarada mis sealtsamast kivi kõrvalt mäkke tõusis. See viis sobivas suunas ja samas kõrgemale. Tegelikult aga jõudsime sellel rajal üsna kohe ühe talu tagahoovi aiaterasside vahele. Siis aga algsele turistirajale tagasi. Kohe kahe raja ühinemiskohas talu kõrval oli suur oma kolmemeetrine kaljurünk. Selle serval, seal üleval, sõi lehm. Mida ta sõi ma ei tea, aga ta oleks mulle peaaegu pähe kukkunud. Tagantjärele usun, et lehm nii ei arvanud aga mina püüdin sealt küll võimalikult kiiresti mööduda. Igatahes, lehma alt pääsenud valisime uue mittestandardse teeraja mis taas paremale, ülesmage hargnes. See viis suurte puude vahele alusmetsata mäeküljele. Liikudes suunas kus arvasime koske olevat märkasin meist 50 meetrit kõrgemal kivirünka juures askeldavat valget kutti. Mõte liikus koopajoogidele ja ma mõtlesin, et kas tõesti white baba. Veel veidi maad edasi tuli meile vastu kauboikaabuga poiss, silma järgi nii 19-20 aastat vana. Peale tavapäraseid tervitusi küsisin kas liigume ikka õigel teel, st kose suunas. Suund õige jahh. Lühikese vestluse käigus selgus, et see koopajoogi on ta sõber ja nad võibolla kavatsevad metsas ööbida. Tüübid ise on USAkad. OK. All right!
Varsti jõudsimegi kose juurde. Silma järgi kõrguse hindamine võib petlik olla, aga vähemalt 500 meetrit tundus seda vee kukkumist olevat küll. Loomulikult mitte otse alla vaid astangute kaupa. Kose all oli pühakoda, mille juures kohalikud cowboid (mitte need made in USA) lõket tegid. Arvan et niiske ilma puhul. Vaatasime seda koske, ja langeva vee lumma üsna kaua nii lähedalt kui vees olevad kivid lubasid. Janek tegi pilte.
Päike tuli välja. Jälgisime kuidas keset vihmajärgset sära tulid lehmad teisel kaldal mööda mäekülge alla. Lehmade eskortteenistuse mehed ületasid oja paraja kõbnnitree laiust silda mööda. Lehmad suundusid aga kindlameelselt ettekavatsetud marsruuti mööda ojja ja ületasid selle kiire voolu ja kivide vahel. Miks nad silda ei kasutanud? Ei tea. Taas algas kerge vihmasabin, istusime jälle ühe kivi all ja otsustasime, et ei hakka märga mäekülge seekord ründama ja läheme tagasi.
Kui vihmajumal taas leebus, suundusimegi kodu poole. Enne veel jõudsime teiselt poolt oja lähenevale sugulasrassist kambale käega tervitusi ja selgitusi vehkida, et kuidas oleks parim viis kosega sõbraks saada. Pantomiim polnud aga tulus ja mingi altruismihoo ajel tagasi minnes selgus et tegimst oli kirju kambaga: kanadalane, uus-meremaalane, inglane...
Tagasi Manalisse läksime jalgsi. Manalist vikramiga Old-Manali külla jõudes tegime õhtusöögi. Võtsin kartulipudru seente ja sibulatega. Maitses koduselt.
Järgmiseks atraktsiooniks sattus olema söögikoha vastas asuv rõivaäri mida pidasid kaks nepaallast. Ka nodi mida pakuti oli nende väitel nepaali päritolu. Olime Janekiga juba mõelnud midagi sooja soetada enne põhja poole minekut ja nüüd jäid silma mõnusad kapuutsidega villased kampsunid. Kapuutsid küljes ja fliisvooder ja põuetasku ja puha. Mehed olid joviaalsed, kui küsisime how much öeldi: ?Take what you like, no problems!?
Proovisime päris kaua ja küsisime igasugu asjade hindu. Lõpuks valisime siis need mainitud kampsunid välja. Küsisime hinda. Algul oli see 1200 tükist. Siis langes veidi kui lubati special prize meile teha. Ütlesime et mõtleme veidi ja läksime minema. Otsustasime et maksame kahe peale kokku mitte enam kui 1800 ruupiat. Läksime tagasi ja tegime meestele asja teatavaks. Selle peale rääkisid nad meile loo sellest kui palju nad oma poekesse investeerisid, kui palju neil nepaalis töölisi on jne. Meie ütlesime et me maksame 1800. Et pole rohkem. Mehed lasid hinna 1900 ja lubasid et võime puuduva saja hiljem ära tuua. Kui saame. No problems! Meie ütlesime et maksame 1800 ja finito.
Minul oli üks villane müts ka võetud kogu diili sees mis esialgu 150 maksis. Nii jäigi. Lahkusime mõnusate kampsunitega mis meile lõppkokkuvõttes 300 krooni kandis maksma läksid. Mul veel müts pealekauba. Tegelikult vist oleks veel alla saanud sest mehed olid meie lahkudes üsna rõõmsa olekuga.
Möödusime taas meie sõbralikust sõdalasest kelle käest märkmikke ostsime. Mees seletas meile, et kui ta minust rikshaga mööda kihutas siis püüdis ta mulle viibelda, et see tintinitukaga on seal tagapool, Old Manalis. See pani nood sündmused mingisse hoomatavasse ajalise ja ruumilisse seisu.
Kampsunid olid õhtujaheduses soojad. Eriti tuntav oli see aga kell 2 öösel kui dziip meile järele tuli ja me Leh´i poole sõites igilumega kaetud kurudele jõudsime.

Kullu nimeline linnake

2005-06-08T17:38:00.000+03:00

Kullust nagu suurt midagi polekski kirjutada. Jõudsime kohale ja tormasime hotellikohti otsima. Käisime läbi miski 5 kohta ja imestasime kuidas niigi odavad kohad vähemalt 50 raha võrra veel odavamaks kukkuid kui näitasime hotellipoisile kuidas dushist ainult täpselt kolm juga väljub. Naerda sai igatahes kõvasti. Sellel konkreetsel juhtumil oli hotellipoiss kangekaelselt oma esialgses hinnas kinni seni, kuni selja keerasime ja ära läksime. Lõpuks võtsime hotelli bussijaama kõrvale. Suhteliselt puhas koht ja maksime 100 ruupiat näo pealt neljase toa eest. Mis teeb siis kuskil 30 ruupiat näo pealt. Veidi kärarikas, aga see eest hiljem lähedal kotte bussi peale tassida.
Kullu parim elamus oli see, et võtsin ette jalgsimatka lähedalasuvale mäele. Esialgu püüdsin liikuda templi suunas mis seal kusagil pidi olema ja mida kohalikud lahkelt osutasid. Mingil hetkel pöörasin aga vist valele teeotsale ja kokkuvõttes mingit templit ei näinudki. See eest sattusiun aga mäeküljel asuvate põldude aedade ja külade vahele. Järjest kõrgemale kõndides saatis mind peaaegu katkematu kõuemürin - mäetippude ümber keeritas äike. Aegajalt tibutaski aga korralikult sadama hakkas alles siis kui lõpuks tagasi pöörasin. Mäetippu ma ei jõudnudki sest tee tundus tiirutavat spiraalselt ümber mäe. Kunagi oleks ehk niiviisi ka tippu jõudnud aga mul polnud kella kaasas ja ajataju oli ka koju jäänud. Külanaised lõikasid kitsatel astangulistel põllusiiludel nisu. Ikka sirpidega, ja vilja vihkudesse sidudes. Aegajalt tuli mulle vastu allapoole suunduvaid tädisid kellel seljas üleelusuurused põhukuubikud. Piima ja lehmasõnniku lõhn - ühesõnaga maal vanaema juures. Usun, et kohalikud seda idülliks ei pea aga minu jaoks oli kogu maastik ja meeleolu enam kui idülliline.
Linn ise oli väike, porine ja lehmasitane.
Järgmine kord jõuan järjega juba Manalisse. Ja kunagi kirjutan ehk näiteks hindadest siinmail.

Shimla vol 4. Fontaine Bleu

2005-06-08T07:10:00.000+03:00

Ööbisime Shimlas külalistemajas Fontaine Bleu - Sinine purskkaev. Väike perehotellike - just basic - ehk mingeid mugavusi ei olnud. Indiapärane tualett, mis tähndab et asjad tuleb ajada kükitades. Tõsi, pott on valgst fajansist ja vett sai ka tõmmata. Teoreetiliselt! Tegelikult lasime ämbrisse kraanist vett ja valasime peale sest loputuskast oli veel talveunes.
Hotelli perenaine ja eriti tema tütar olid üsnagi värvikad tüübid. Monikaga (ehk siis selle tütremaga) kahest perenaisest oli huvitav juttu vesta. Oli teine selline suhtlemisaldis ja mõnel hetkel isegi liiga. Huvitav oli aga kogu selle Fontaine Bleu juures see, et meie tuba milles ööbisime oli mõneti ajalooline. Nimelt oli selles elanud 80ndatel Hamid Karzai - praegune Afganistani president. Monika näitas isegi kivikarpi mille Hamid oli paar aastat tagasi Shimlat külastades (juba presidendina) talle kinkinud.
Külalistemaja ise oli sellinne vana ja kulunud kui ehk just seetõttu kuidagi veetlev. Teate ju kuidas vanad kõdurajoonid vahel omamoodi veetlevad on - nagu Kalamaja Tallinnas või Supilinn Tartus.
Lahkumishommikul juhtus naljakas asi, nimelt oli keegi meist lõhkunud boileri kraani. Kui hommikul vett hakati andma siis lihtsalt seinast voolas välja. Huvitaval kombel juhtus boy just ka tulema uutele külalistele tuba näitama ja märkas asja. Hetke pärast oli vanaperenaine ka all. Kui siis võtit läksime ära viima hakkas hala pihta - see on talle "great loss" ja raske on leida töömeest ja peab palju maksma ja... Otsustasime et annaks 100 raha. Janek, nutikas, keelas sajalist andmast, et niikuinii küsib juurde. Andsin siis 50. Tädi ütleski prognoositult et sellest ei jätku ja peaaegu et ei tehtnuki raha võtta. Venitasin natuke, et näha mis juhtub. Nutt ja hala jätkus. Andsin siis teise 50. Ja mis siis juhtus, seda ei näe iga päev. Tädi juttja olek keera 180 kraadi. Ohh, et raha polegi tähtis ja et ega meie süüdi pole jne. Viimsed sõnad jäid juba selja taha sest teised tampisid juba aizbiti ehk bussijaama poole.

Shimla vol 3. eelmise loo jarg.

2005-06-08T06:55:00.000+03:00

Ahvitempli poole rühkimine oli sedavõrd karm, et üles jõudes istusin tykk aega enne kui hingamine normaalseks hakkas minema. Kusjuures mulle on senini tundunud, et ma väga kergesti hingeldama ei hakka. Tõsi ta ju on, et iga päev kaks kilomeetrit 45 kraadist tõusu võtta viiks mu paari kuuga vajalikku vormi. Või siis lõhuks organismi lõplikult.
Templis oli juba pime. Õigupoolest mitte kottpime, aga päikeseloojumisest oli juba oma paarkümmend minutit möödas. Pealetungivas hämaruses tuli templitrepil vastu ahviema pealtnäha teismelise pojaga. Ilma mingite ebameeldivusteta ulatasin mammile ajalehte pakitud prashaadi - annetuse mille 5 ruupia eest tee peal ostsin. Ahv istus maha ja hakkas ajalehte lahti harutama. Läksin edasi ja hiljem mõtlesin miks ma oma esimese ahvikontakti jäädvustamata jätsin. Tegelikult oli lahe ahvile nutukest ulatada ja tunnetada kuidas ta oma käega selle vastu võtab. Justnimelt võtab, mitte ei rebi ega haara. Üldiselt tundus, et ahvid pimedas pidu ei pea. Paar tükki jooksid ümber mingi pühakojakse. Kui fotoka välja võtta riskisin hakkasid paar kolm minu poole jooksma. Kui seepeale üürikepi tõstsin meenus neile, et kodus jäi piim pliidi peale keema.
Põhitemplis käis mingi tenistus, laul, kellad. Templi ümber pildistasin lapsi kes mulle hoiatusi vahendasid. Nemad pildistasid mind. Nagu duell.
Allatulek oli kiirem ja mugavam. Mäe all platsil käis trall ja möll - Shimla suvefestival.

Shimla vol. 3 Dzooku tempel.

2005-06-07T16:05:00.000+03:00

Ahvujumala tempel asub Shimla keskel koige korgemal maetipul. Kuna yritasin omadele jarele jouda siis votsin ikka paris kiire tempo. Aga proovige yhe hooga munamaest yles joosta, seal Haanjamaal ma motlen, ja korrutage siis see saadud tunne nii umbes kolmega. Varsti hakkasin tegema yha sagenevaid peatusi. Kui hakkasid juba need trepid mis konkreetselt templini viisid hakati tee aares keppi pakkuma. Sellist puust malakat :-) 5 rupee sir. Lasen esimese pakkumise korvust mooda ja jargmise pakkuja juures olen juba joudnud jarele moelda. Votan malaka. Nii, igaks juhuks. Ryhin edasi. Vastu tuleb umbkeelne vanamees, sihib mulle sormega nakku ja seletab midagi. Ei tahaks anda raha... "Glasses sir, glasses" kisavad minust veidi tagapool ronivad sikhi lapsed, poistel justkui must sukkpahe tommatud ja tennispall otsaesise kohale suka alla seotud. Ise teevad zeste mis viivad mu mottele et monele ahvile voivad mu prillid meeldida. Samuti vihjatakse voimalusele, et moniahv voib tahta mu pudelikesest ryybata. Topin pudeli kotti, fotoka samuti. Ja ronin edasi.
(jargneb)

Shimla vol 2. Mida teha?

2005-06-07T15:33:00.000+03:00

Kuigi pyydsime igati valtida agaraid teenusepakkujaid, ei 6nnestunud see siiski taielikult. Tehnika on kuttidel lihtne ja m6juv: "hello, misterr, vhere are you from?" Ja kui viisaka inimesena kysimusele vastad, siis laheb jutt tasapisi edasi. Pead ajas meil seagi sympaatne Kashmiiri kutt kellenimi oli Radjit v6i midagi sarnast. Ajalehes kirjutatakse sellistel puhkudel tavaliselt, et nimi muudetud. Meie ei saa lihtsalt aru, ei ytlemisest ega kaekirjast. Isekeskis nimetasime teda rohelise vestiga kutiks. Yhel hetkel nagin teda Janekiga raakimas, ja jargmisel ronisime juba sobraliku perena maest yles tema kontori poole. Syndmuste kaigust ette rutates tuleb oelda, et jargmisel paeval olime talle juba vennad ja sugulased.
Lyhidalt: meile pakuti unistuste trippi Kinnauri ja teistesse Hiina piiri aarsetesse imekaunitesse paikadesse. Pakkumine oli suht ahvatlev, eriti kui arvestada seda, et Manali-Leh tee on veel suletud jameil tuleb selle avamiseni aega parajaks teha. Samas polnud pakkumine ka nii odav, et pea ees tulle viskuda. Otsustasime uurida ka teistelt pakkujatelt. Haa! See vottis meilt terve teise poole paevast ja tyki veel jargmisestki. Selgus et oli ka veidi odavamaid pakkumisi, selgus, et hea oleks minna kohe, sest KInnaur ja need teised piirkonnad on alles asja turistidele avatud ja "varsked". Koik taiesti arusaadav. Kuna aga monedes detailides (suhteliselt olulistes meie jaoks) oli info vastukaiv siis ei suutnud me mingit otsust vastu votta ja hakkasime otsima alternatiivseid voimalusi Lehi jouda.
a) laheme tagasi Delhisse ja lendame. Miinused - lisakulutused suhteliselt kallile lennukipiletile.
b) Laheme Jammusse ja sealt Srinagari ja sealt Lehi.
Miinused - ei maleta. Plussid - see on plaanitud marsruut tagurpidi.
Lisamiinused, bussireis Jammusse on pikk ja kurnav, Rongipiletid on koik valja myydud. Ei aita isegi maagiline sonapaar "tourist quota" millega vahel vaidetavalt on kohti saadud kui koik on valja myydud.
Uurime ka jeebiyyrimise voimalusi soiduks Jammusse. Lopuks paistab, et kogu linn teab, et 4 valget tahavad Jammusse minna. Kutte tuleb tanaval juurde ja teeb pakkumisi. Selleks ajaks olema aga otsustanud soita Kullusse, sealt aga edasi Manalisse. Kui otsuse ara teeme on sydamel kuidagikerge olla.
Vahepeal kohtame linna peal juudipoisse kellega koos bussi katusel soitsime. Nemad plaanivad samuti Kinnauri minna aga teevad seda iseseisvalt, bussidega. Jargmise India reisi sisse voiks selle piirkonna planerida kyll. Piltidel nahtu on imeline.
Praegu pean aga kurvastama meie rohelises vestis sopra kellega tanaval yha sagedamini kohtume. Kui ytleme talle, et oleme otsustanud Kullusse edasi minna arvab ta, et eks me ise teame. Kullu on iisraellaste marihuaanapilvedesse uppunud ja kui see meile meeldib siis mingu me peale. Ma ei tee hirmutamisest valjagi. Kuna ma selle vestluse ajal ootasin teisi meie omi siis ytlesingi talle, et pean minema. Tema aga juba teadis, et teised juba laksid maetipul asuvasse templisse. Punusin siis jarele.

Ikka veel Shimla

2005-06-04T08:02:00.000+03:00

Oleme siin nüüd juba mitu päeva paigal onud. Eile hakkas meile kangastuma kohutav tõsiasi, et tänu hiljutistele lumetormidele mägedes on Manali-Leh tee suletud ja meie plaan hakata vaikselt sinna ülespoole minema võib lõppeda sellega, et istume Manalis ja ootame 20. juunini tee avamist. Umbes selline oli siin turismiinfopunkti meeste prognoos. Käisime eile kogu pärastlõuna mööda reisikorraldajaid, et asja uurida igal pool räägiti veidi erinevat juttu aga k6ik üritasid meile müüa kümnepäevast tuuri Kinnauri ja mujale Hiina piiri äärde. Need kohad on juttude ja piltide järgi otsustades vastuvaidlematult põnevad ja ilusad, kuid see tähendaks lisaväljaminekuid kusagil 3000-4000 krooni ulatuses. Saaksime aega parajaks teha, aga kui tee lahti ei lähe selleks ajaks siis oleme oma ajagraafikust maas. Lehi tahaks jõuda kusagil 14.-15. paiku. Hetkel paistab nii, et üritame minna hoopis Jammu kaudu Srinagari. Nii teeme teoks visiteerida Kashmiiri mida varasema plaani kohaselt oleks teinud peale Ladakhi.
Poole tunni pärast kohtume inglase Fredi ja jaapanlanna ...hm, mis ta nimi nüüd oligi...
Ühesõnaga, kohtume nendega ja arutame ühiseid huvisid ja võimalusi neid koos teoks teha. Jeepi kuuekesi üürida võib näo peale märksa odavam tulla kui neljakesi. Eks näe. Täna oleme vist veel Shimlas kui mingit erilist võimalust ei tule soodsalt Jammu sattuda. Mis ühtlasi tähendab, et otseülekande sujuv kulg võib paar päeva kannatada.

2005-06-03T10:04:00.000+03:00

Lakshman Jula ?ised tuled.

2005-06-03T10:03:00.000+03:00

Juveelim??ja kes heategevuslikel alustel ka k?tt vaatab. Laias laastus see vaatamisega piirduski. Ege ta mulle midagi sellist ei ?elnud mida ei oleks varem teadnud, v?lja arvatud see, et kasutan oma v?imetest 100% ?ra siis kui kannan rubiini. Selle oleks ta mulle muidugi kohe m??nud kui oleksin soovinud. Kollane s?rk mu seljas annab v?rvi (nii punast kui kollast, aga see eest palju) ilmselt oma elup?evade l?puni, nagu ka paljud (kui mitte k?ik) teised asjad mida siin Indias osta saab. Kaks valget t-s?rki on igatahes juba ?htul.

2005-06-03T10:00:00.000+03:00

See tore sikhi pere pidas meid toredaks turismiatraktsiooniks kellega koos pildistuda. Pere on kahel pool mind ja mina pildistan seda pereisa kes omakorda...

2005-06-03T09:59:00.000+03:00

Ganges ja kutsa.

2005-06-03T09:58:00.000+03:00

See mees ei olnud Kalevi andmetel mingi p?hak ega erak. Lihtsalt elas juba mitu aastat keset Lakshman Jula k?la asuva liivaranna ??res. Nii v?he on inimesel eluks ja ?nneks vaja.

2005-06-03T09:57:00.001+03:00

Vaade Lakshman Jula hotelli eest.

2005-06-03T09:57:00.000+03:00

Hotellituba. V?lisvaade.

2005-06-03T09:56:00.001+03:00

Vaade meie Lakshman Jula hotelli terassilt.