... delhist kihutame minema nagu tuli takus. Kontrolliv pilk spidomeetrile kinnitab, et suurt yle yheksakymne rauda ei tule, tunne on aga nagu ameerika magedes. Eesti rullnokad jaaks seda liikluskultuuri nahs toenaoliselt suu ammuli vahtima. Tee peal kysib juht muidugi soogiraha mill ma jalle kirja panen. Endal pole mingit tahtmist syya.
Igatahes joudsime kohale, ja jaime ellu. Kiidetud olgu elevandipeaga jumal. Lasime end viia ainukesse kindlasse kohta mida Rishkeshis teadsin - Lakshman Jula silla juurde. Parast muidugi selgub, et LAkshman Jula on taiesti iseseisev yksus. Rishikesh on hoopis eemal. Sel hetkel asi aga kolbas kyll. Votsime asjad maha, maksime raha ja siis... siis hakkas taksojuht tippi anuma. 10 dollarit oli tema meelest just paras summa. Pika anumise peale andsin talle dollari. Kerasin otsa ringi ja laksin taksowallahi hala saatel teistele jarele. Hetk tagasi lugesin, et ka 900 ruupia eest saab seda vahet soita. Ilmselt oleks ikkagi pidanud taksot kuskil valjaspoolt lennujaama votma, kui juba tuli tahtmine kooner olla ja raha lugeda.
Laksime peaaegu esimesse ettejuhtuvasse hotelli mille nimi oli uhkelt Surya - Paike. Taitsa ok. Uksed kaivad tabasse, laes on pikeeriv lennuk st sellest jaanud propeller. Viimane jahutab kyll kui marg t-sark selga ajada ja seal all seista. Soe vesi on ka. Tegelikult on molemas kraanis soe vesi. Soe on ka porand, seinad ja oletetavasti ka lagi. Hotellil on monus terass vaatega Gangesele ja sookla keldris. See internetipunkt siin ka. Ja koike seda 150 ruupia eest oopaevas/kahene tuba.
Alustasime ringikolistamisest Lakshman Julas. Mingit teed mooda jouame aga tegelikku Rishikeshi. Te peal pakub yks pyhamehe valimusega vanake mulle jameda sigari suurust marihuaanapalakest. Arvan, et pole vaja.
Ka Rishikeshi koige elavama inimtegevusega tanav on sadhusid ja babasid tais. Ysna varvikad kujud teised aga suurem osa neist ei ole ilmselt ehtsad. Ehtsad ei tule kunagi kyynarnukit sakutama ja raha kysima.
Lehmad, koerad, lapsed, motorollerid, lehmad,mootorattad, kohnad koerad, lehmad koik labisegi. Tapselt nagu alati raagitud ja ometi on selles koiges varemkuuldu-loetu-kujutletuga vorreldes midagi seletamatut ja maagilist veel. Kogu see mustus, kara, kerjuste pealetykkivus taandub kuhugi tahaplaanile kui samas on ka magede suursugusus ja inimeste avatus ja sobralikkus, senikogemata lohnad mis tekitavad senitundmatuid emotsioonivirvendusi.
Kaisin tana hommikul Janekiga algajatele moeldud joogatunnis. Midagi eriskummalist selles ei olnud lahe kerge hommikuvoimlemine. Parast lasime teha tunnise ayurvedamassaazi. Pool magasin lihtsalt maha. Uni tuli peale ja koik. Parastlounal rentisime Janekiga rolleri ja tema roolis mina taga tegime vaikese avastusretke. Magiteedel. Algul oli kole, eriti siis kui Janek paigalt vottes nokka tostis. Hiljem hakkas asi juba laabuma elamus oli priima. Ahvikarjad teede aares kui piki Gangese kallast soitsime muutusid lopuks harjumusparaseks nagu lehmadki.
Veidrad lilled meela lohnaga ja voimas vooniulatuv piparmynditaim tee aares mis lohnas voimsalt ja veidi vaigusemalt kui eestis kasvav. Muide, yllatus, yllatus - ka kanepitaimed kasvavad prahihunnikute aares.
Homme onnestub akki Rajaji rahvusprki kylastada. Loodetavasti elevandi seljas.