Reisimarsruut. Kaardil klikkides suureneb see mõnevõrra.
01 august 2005
14 juuli 2005
Mis jäi eriti eredalt meelde?
Varanasi. Manikarnika ghat ja surnute põletamine seal(vt pilt). Gangeses ujuvad laibad.Kotkaparv suurte puude otsas Nagini järve ääres Srinagaris.
Soe Kashmiiri öö siristavate tsikaadide, krooksuvate konnade ja palvusele kutsuvate kümnete muezzinite kurbade ja venivate soigumiste saatel.
Ladakhi lumemütsidega mägede suursugusus vaadatuna Khardung-la kurult 5620 m kõrguselt.
Diskit gonpa (klooster) Nubra orus.
Meie väike mägimatk Manalis.
24 tundi kõige odavamas ja tavalisemas, hindudega üle kuhjatud raudteevagunis. Peale seda on kõik muu puhas luksus.
Kõik reisid üle mägede. Igaüks omal kombel. Pidevalt kõrvalolev kukkumisoht või alateadlik hirm selle ees. Ja samas mägede suursugusus ja igavikulisus.
Tia küla kus me elasime kolm päeva. Elu majas mis on seal seisnud juba ligi tuhat aastat, inimeste keskel kelle esivanemad on sealsamas elanud põlvkondade kaupa needsamad tuhat aastat. Eriline kogemus.
Kauplemine.
Rishikesh. Sinna läheks tagasi.
Kodus
Nädal aega kodus juba. Ja uskuge või mitte, kui oled kodus, internetiühendus turvaliselt käepärast, siis mõtled et ahh et küll jõuab. Kirjutada ma mõtlen.
Eile helistas reisikirja lugeja ja muretses kas ma ikka tervisejuures olen. Et lubatud lõppsõna olemata. Vott siis hakkas piinlik küll.
Aga viimati jäime vist Delhi lennujaama pidama.
Kui paar tundi enne väljalendu lõpuks lennujaama hoonesse sisse lasti leidsime sealt eest pagasi turvakontrolli ja kilepakendamise punkti. See osa meie pagasist mis pidi lennuki pakiruumi minema läbis röntgeni. Luumurde ja pomme mu seljakotist ei leitud ning töökaaslastele ostetud Varanasi paberosse keegi üle kontrollida ei soovinud. Kotile tõmmati "secure" kirjaga plastikpaelad ümber ja võisime soovi korral lasta need kilesse mässida. Selle eest taheti raha saada. Raha oli tegelikult üsna otsas aga mingi ime läbi oli mul jäänud ruupiateks vahetamata viis dollarit. Mehed tahtsid kolm. Joostil seevastu olid eurod. Neid taheti kaks. Mina tahtsin oma viiest dollarist tagasi ka saada. Lõpuks, peale ootamist antigi. Joosti kaks eurot. Nii-et mul kasud sees. Pakkimiskuttidega koos kaalusime ka pagasi üle. Olla siis kõik justkui normi piires. Järgmine samm oli check-in. Seal tekkis kohe väike segadus kui meil passist vene viisat ei leitud. Püüdsime selgitada, et lähme kohe transiidiga edasi Tallinna. Hindust ametnik ei saanud asjast aru, õigemini lõpuks hakkas saama aga ei osanud meie Tallinna pileteid arvutisse asetada. Tuli noor venelane kes nagu hiljem selgus oli vahetuseülem ja kes näitas hindule näpuga midagi arvutist. Sellega paistis probleem lahendatud. Siis panime pagasi kaalule. Taheti ka käsipagasit. Millegipärast minu ja Joosti oma korraga.
Ja siis üritati meile selgeks teha et peame raha juurde maksma. Kui palju?! Palusin mehel summa paberile kirjutada sest mõistus tõrkus kuuldut omaks võtmast. 10000 ruupiat! Nii-et kuulsin ikka õieti. Kommoon mehed, see ei saa ometi nii minna. Meil lihtsalt pole enam pappi. "Ja me pappi ei saagi" enam kuskilt juurde sest rahamasinat seina sees ka pole.
Läksime venelasest vahetuseülema juurde (sergei või mis iganes) ja püüdsime inimlikku mõistmist äratades seletada, et pappi ei ole. Ja et meid on neli ja teisel kahel pole üldse käsipagasit. Jagagu kaal ära meie vahel. "Ne polozeno. Nelzja. Mne ne interesujet. Võbrasite lizhnije veshi ili podarite komunibudt." Umbes selline oli mehe üsna ükskõikne vastus. Joost oli samal ajal kutsunud kilemässija kuti kes ütles et kaal on ok. Abi sest ei olnud aga poiss lubas tasuta uuesti mässida. Läksime siis sinna. Enne võtsime nurga taga (et sergei ei näeks) mõned pudelid ja purgid ja andsime Kalevile ja Klavdiale. Siis läksime kilerulli juurde ja tegime oma pagasis inventuuri. Viskasin musta pesu ja sokid minema. Mingid pakendid ka. Pole just suur kaal aga midagi ikka. Kampsuni (selle sooja nepaali oma) panin selga. Ühtteist taskutesse. Raske mobiililaadija vöökotti. Ühttäkki avastasime tõsiasja, et riideid võid endale selga panna kuipalju tahes. Ja taskute kohta ei käi ka ühtegi keeldu vist. Sääsevõrgu, mida polnudki kogu Indias viibitud aja jooksul kasutanud, andsin ühele kiletajale. Lõpptuilemusena saime kilosid niipalju maha, et kontrollkaalumine lubas uuele katsele minna. Ka ametlik kaalumine läks sel korral läbi.
Saime piletid kätte ja läksime Kalevi ja Klavdia juurde kes passikontrolli ees ootasid. Kalev oli märganud kuidas selle meie pagasitetri ajal oli vahetuseülem (tingnimetusega sergei) miski turvamehega vestelnud ja irvitanud. Mõtlesime muidugi kohe, et ju see meie peetimine neile nalja tegi.
No ja siis edasi passikontrolli, ehk piiriületus. Kalev läks inu ees vasakule. JA mina siis viimasena ühe keskmise ametniku juurde. Probleeme ei olnud ja kui tuima kirvenäoga ametnikule hyvastijätuks "namaste" ütlesin siis ta hetkeks isegi sulas.
Passikontrollist väljunud, jõudsime tax-free tsooni.
Õige pea avastasime enda ülelugemisel, et nelja ränduri asemel on meid kolm. Kalev oli puudu. Käisime kõik poed ja puhvetid läbi aga meest polnud. Siis pöördusin mingite raadiosaatjatega härgade poole kellele meie mure eriti korda ei läinud ja kes küsisid kas me peldikust ja poodidest otsisime. Peldikust tõesti mitte. Küllap ta seal on ütlesid kapid. Läksime sinnapoole ja äkki oli Kalev rõõmsa näoga meil selja taga. Olevat passikontrollis rajalt maha võetud, kott läbi vaadatud, Joosti Chavanprash (mis Kalevi käes oli) oli lahti tehtud, foolium ka purgisuu pealt maha. Tükk aega oli imestatud minu fotokastatiivi (mis ka minu pagasi kaalu vähendamise eesmärgil Kalevi käes oli) ja siis oli lahti lastud.
Tax free tsoonis oli kõik kordi kallim kui kusagil linnas. Kõht oli veidi tühi ja taskus üleliigseid münte. Üritasime Joostiga midagi näksitavat osta kuid kõik oli liiga kallis. Lõpuks ühes puhvetiletis andis vana mulle kogu mu mündihunniku eest +2eurot ( kõik see võis koguväärtuses olla kusagil 50 ruupia kandis) kolm muffinit. Kaks neist tarvitasin allesoleva veetilga saatel kohe ära. Ja siis suunati meid juba lennuki poole. See tähendas veel ühe pagasikontrolli läbimist. Kõigile esemetele mis keha küljest eemaldada sai riputati peale läbivalgustamist külge sildike templiga "secure". Metalliotsijaga käidi kogu keha läbi ja leiti mu taskust 20 senti.
Ja siis saime ooteruumi. Istusin kahe pilusilmse daami ette tugitooli ja püüdsin aega parajaks teha äsjajuhtunu kirjapanemisega. Kuni lõpuks lennukisse hakati laskma. Väike sabin veel kui nägime sergeid piletikontrollipunktis seisvat. Aga ei midagi. Saime lennukisse.
Lennuk oli seekord mitte Boeing nagu tulles vaid venelaste oma IL 86. See uus nelja mootoriga mudel. Disain oli nagu vene värk ikka. Toimis aga jäi kuidagi veidral viisil meelde. Mitte nagu Boeingis kus kõik on paigas, ratsionaalne ja mitte tähelepanu äratav.
Meeskond oli keskealine. Domineerisid tursked mehed mitte nagu Estonian Airi ühe-miili-kubis.
Joost tegi ilmselt väikse valearvestuse kui kõlaritest teatati, et lendame 6 ja pool tundi. Hakkasime muretsema kas me ikka jõuame Tallinna lennukile mis väljub 10.30. Kuna ajavahet oli raske arvutada - kell oli ikkagi 4 ja pead üleelamistest paksud nagu kissell - siis mõtlesime stjuardessi tülitada. See kes meie kandis tegutses oli lühike, paks ja morn mahvalda ja mõtlesime, et niikuinii saame sealt mingi sovjetliku reaktsiooni. Aga oh üllatust, mahvalda osutus hoopis lahkeks emmeks kes meie probleemiga ka lennuki komandöri juures käis ja muidu igati abivalmis oli. Probleemi ennast nagu selgu tegelikult ei olnudki.
Pealepikka lendu ja pisut ebamugavaid istmeid jõudsime lõpuks Moskvasse kus transiitreisijate kontrollist meid jälle kiiresti piletite vormistamise pehmete tugitoolidega ja konditsioneeritud õhuga tuppa viidi. Peale piletivormistamist aga kellegi tädi saatel otse vajalikku väravasse viidi.
Järgnes taas turvakontroll enne lennukisse minekut. Seekord pidi ka jalatsid röntgenisse pistma. Ka jaltsitel luumurde ei tuvastatud. Saime lennukiväravasse ootama.
Vahetult enne lennukisse minekut tuli juurde meid ennist Sheremetjevo koridorides saatnud tädi, kes teatas et pagasiga on lood kurvad. Et see jõuab meile järele alles homme.
Kõik see oli juba hoopis teine maailm ja India hakkas üha enam tunduma vaid kunaginähtud unenäona. Ei ole ei minevikku ega tulevikku. Tegelikult on olemas vaid olevik, hetk milles oleme PRAEGU.
Ja siis Eesti Õhk. Stjuardessid noored ja ilusad. Täpselt nagu eelmainitud õhutöötajate elu käsitlevas seriaalis.
Meie kohad olid ahtris. Viimases reas. Seal kus stjuardess seisab ja toimetab. Küsisime neiu käest et mis saab meie söögist. Piletid ostetud siis kui veel söök piletihinna sees oli. Lubas küsida.
Veidi aja pärast tuli ja ütles, et võime minna ette istuma. Läksimegi. Leidsime vabad kohad kõige eest. Äriklass või miskit sellist. Ja süüa toodi. Ja juua anti. Mida iganes soovid. Lubasime Joostiga endile kodumaale jõudmise puhul ühed konjakid.
Peipsit ei näinudki, just nagu vastassuunas lennateski. Aga Eestimaa oli ülalt vaadates ilus küll.
Eestis astusime probleemideta üle piiri. Kuna istusime nii ees läksime maha esimestena ja tõttasime kohe pagasiletti. Seal saime teada, et on võimalus, et pagas homme ei jõua aga nad helistavad.
Pere oli vastu tulnud. Oi kui tore. Sõber tuli vastu autoga. Oi kui tore. Ei pea bussiga Pärnu poole loksuma.
Ja ongi läbi. Seljakott küll tuleb veel iseseisvalt järele aga kolme päeva pärast ootab juba Lenny Kravitz meid ja esmaspäeval peab tööle minema ja muidu täisväärtuslikku eestlaseelu elama.
Praeguseks on juba ka pildid põgusalt üle vaadatud. See võttis aega umbes neli tundi. Ja ega süveneda eriti ei jõunud prügi (uduseid ja mõttetuid pilte) on ikka ka palju.
Eile helistas reisikirja lugeja ja muretses kas ma ikka tervisejuures olen. Et lubatud lõppsõna olemata. Vott siis hakkas piinlik küll.
Aga viimati jäime vist Delhi lennujaama pidama.
Kui paar tundi enne väljalendu lõpuks lennujaama hoonesse sisse lasti leidsime sealt eest pagasi turvakontrolli ja kilepakendamise punkti. See osa meie pagasist mis pidi lennuki pakiruumi minema läbis röntgeni. Luumurde ja pomme mu seljakotist ei leitud ning töökaaslastele ostetud Varanasi paberosse keegi üle kontrollida ei soovinud. Kotile tõmmati "secure" kirjaga plastikpaelad ümber ja võisime soovi korral lasta need kilesse mässida. Selle eest taheti raha saada. Raha oli tegelikult üsna otsas aga mingi ime läbi oli mul jäänud ruupiateks vahetamata viis dollarit. Mehed tahtsid kolm. Joostil seevastu olid eurod. Neid taheti kaks. Mina tahtsin oma viiest dollarist tagasi ka saada. Lõpuks, peale ootamist antigi. Joosti kaks eurot. Nii-et mul kasud sees. Pakkimiskuttidega koos kaalusime ka pagasi üle. Olla siis kõik justkui normi piires. Järgmine samm oli check-in. Seal tekkis kohe väike segadus kui meil passist vene viisat ei leitud. Püüdsime selgitada, et lähme kohe transiidiga edasi Tallinna. Hindust ametnik ei saanud asjast aru, õigemini lõpuks hakkas saama aga ei osanud meie Tallinna pileteid arvutisse asetada. Tuli noor venelane kes nagu hiljem selgus oli vahetuseülem ja kes näitas hindule näpuga midagi arvutist. Sellega paistis probleem lahendatud. Siis panime pagasi kaalule. Taheti ka käsipagasit. Millegipärast minu ja Joosti oma korraga.
Ja siis üritati meile selgeks teha et peame raha juurde maksma. Kui palju?! Palusin mehel summa paberile kirjutada sest mõistus tõrkus kuuldut omaks võtmast. 10000 ruupiat! Nii-et kuulsin ikka õieti. Kommoon mehed, see ei saa ometi nii minna. Meil lihtsalt pole enam pappi. "Ja me pappi ei saagi" enam kuskilt juurde sest rahamasinat seina sees ka pole.
Läksime venelasest vahetuseülema juurde (sergei või mis iganes) ja püüdsime inimlikku mõistmist äratades seletada, et pappi ei ole. Ja et meid on neli ja teisel kahel pole üldse käsipagasit. Jagagu kaal ära meie vahel. "Ne polozeno. Nelzja. Mne ne interesujet. Võbrasite lizhnije veshi ili podarite komunibudt." Umbes selline oli mehe üsna ükskõikne vastus. Joost oli samal ajal kutsunud kilemässija kuti kes ütles et kaal on ok. Abi sest ei olnud aga poiss lubas tasuta uuesti mässida. Läksime siis sinna. Enne võtsime nurga taga (et sergei ei näeks) mõned pudelid ja purgid ja andsime Kalevile ja Klavdiale. Siis läksime kilerulli juurde ja tegime oma pagasis inventuuri. Viskasin musta pesu ja sokid minema. Mingid pakendid ka. Pole just suur kaal aga midagi ikka. Kampsuni (selle sooja nepaali oma) panin selga. Ühtteist taskutesse. Raske mobiililaadija vöökotti. Ühttäkki avastasime tõsiasja, et riideid võid endale selga panna kuipalju tahes. Ja taskute kohta ei käi ka ühtegi keeldu vist. Sääsevõrgu, mida polnudki kogu Indias viibitud aja jooksul kasutanud, andsin ühele kiletajale. Lõpptuilemusena saime kilosid niipalju maha, et kontrollkaalumine lubas uuele katsele minna. Ka ametlik kaalumine läks sel korral läbi.
Saime piletid kätte ja läksime Kalevi ja Klavdia juurde kes passikontrolli ees ootasid. Kalev oli märganud kuidas selle meie pagasitetri ajal oli vahetuseülem (tingnimetusega sergei) miski turvamehega vestelnud ja irvitanud. Mõtlesime muidugi kohe, et ju see meie peetimine neile nalja tegi.
No ja siis edasi passikontrolli, ehk piiriületus. Kalev läks inu ees vasakule. JA mina siis viimasena ühe keskmise ametniku juurde. Probleeme ei olnud ja kui tuima kirvenäoga ametnikule hyvastijätuks "namaste" ütlesin siis ta hetkeks isegi sulas.
Passikontrollist väljunud, jõudsime tax-free tsooni.
Õige pea avastasime enda ülelugemisel, et nelja ränduri asemel on meid kolm. Kalev oli puudu. Käisime kõik poed ja puhvetid läbi aga meest polnud. Siis pöördusin mingite raadiosaatjatega härgade poole kellele meie mure eriti korda ei läinud ja kes küsisid kas me peldikust ja poodidest otsisime. Peldikust tõesti mitte. Küllap ta seal on ütlesid kapid. Läksime sinnapoole ja äkki oli Kalev rõõmsa näoga meil selja taga. Olevat passikontrollis rajalt maha võetud, kott läbi vaadatud, Joosti Chavanprash (mis Kalevi käes oli) oli lahti tehtud, foolium ka purgisuu pealt maha. Tükk aega oli imestatud minu fotokastatiivi (mis ka minu pagasi kaalu vähendamise eesmärgil Kalevi käes oli) ja siis oli lahti lastud.
Tax free tsoonis oli kõik kordi kallim kui kusagil linnas. Kõht oli veidi tühi ja taskus üleliigseid münte. Üritasime Joostiga midagi näksitavat osta kuid kõik oli liiga kallis. Lõpuks ühes puhvetiletis andis vana mulle kogu mu mündihunniku eest +2eurot ( kõik see võis koguväärtuses olla kusagil 50 ruupia kandis) kolm muffinit. Kaks neist tarvitasin allesoleva veetilga saatel kohe ära. Ja siis suunati meid juba lennuki poole. See tähendas veel ühe pagasikontrolli läbimist. Kõigile esemetele mis keha küljest eemaldada sai riputati peale läbivalgustamist külge sildike templiga "secure". Metalliotsijaga käidi kogu keha läbi ja leiti mu taskust 20 senti.
Ja siis saime ooteruumi. Istusin kahe pilusilmse daami ette tugitooli ja püüdsin aega parajaks teha äsjajuhtunu kirjapanemisega. Kuni lõpuks lennukisse hakati laskma. Väike sabin veel kui nägime sergeid piletikontrollipunktis seisvat. Aga ei midagi. Saime lennukisse.
Lennuk oli seekord mitte Boeing nagu tulles vaid venelaste oma IL 86. See uus nelja mootoriga mudel. Disain oli nagu vene värk ikka. Toimis aga jäi kuidagi veidral viisil meelde. Mitte nagu Boeingis kus kõik on paigas, ratsionaalne ja mitte tähelepanu äratav.
Meeskond oli keskealine. Domineerisid tursked mehed mitte nagu Estonian Airi ühe-miili-kubis.
Joost tegi ilmselt väikse valearvestuse kui kõlaritest teatati, et lendame 6 ja pool tundi. Hakkasime muretsema kas me ikka jõuame Tallinna lennukile mis väljub 10.30. Kuna ajavahet oli raske arvutada - kell oli ikkagi 4 ja pead üleelamistest paksud nagu kissell - siis mõtlesime stjuardessi tülitada. See kes meie kandis tegutses oli lühike, paks ja morn mahvalda ja mõtlesime, et niikuinii saame sealt mingi sovjetliku reaktsiooni. Aga oh üllatust, mahvalda osutus hoopis lahkeks emmeks kes meie probleemiga ka lennuki komandöri juures käis ja muidu igati abivalmis oli. Probleemi ennast nagu selgu tegelikult ei olnudki.
Pealepikka lendu ja pisut ebamugavaid istmeid jõudsime lõpuks Moskvasse kus transiitreisijate kontrollist meid jälle kiiresti piletite vormistamise pehmete tugitoolidega ja konditsioneeritud õhuga tuppa viidi. Peale piletivormistamist aga kellegi tädi saatel otse vajalikku väravasse viidi.
Järgnes taas turvakontroll enne lennukisse minekut. Seekord pidi ka jalatsid röntgenisse pistma. Ka jaltsitel luumurde ei tuvastatud. Saime lennukiväravasse ootama.
Vahetult enne lennukisse minekut tuli juurde meid ennist Sheremetjevo koridorides saatnud tädi, kes teatas et pagasiga on lood kurvad. Et see jõuab meile järele alles homme.
Kõik see oli juba hoopis teine maailm ja India hakkas üha enam tunduma vaid kunaginähtud unenäona. Ei ole ei minevikku ega tulevikku. Tegelikult on olemas vaid olevik, hetk milles oleme PRAEGU.
Ja siis Eesti Õhk. Stjuardessid noored ja ilusad. Täpselt nagu eelmainitud õhutöötajate elu käsitlevas seriaalis.
Meie kohad olid ahtris. Viimases reas. Seal kus stjuardess seisab ja toimetab. Küsisime neiu käest et mis saab meie söögist. Piletid ostetud siis kui veel söök piletihinna sees oli. Lubas küsida.
Veidi aja pärast tuli ja ütles, et võime minna ette istuma. Läksimegi. Leidsime vabad kohad kõige eest. Äriklass või miskit sellist. Ja süüa toodi. Ja juua anti. Mida iganes soovid. Lubasime Joostiga endile kodumaale jõudmise puhul ühed konjakid.
Peipsit ei näinudki, just nagu vastassuunas lennateski. Aga Eestimaa oli ülalt vaadates ilus küll.
Eestis astusime probleemideta üle piiri. Kuna istusime nii ees läksime maha esimestena ja tõttasime kohe pagasiletti. Seal saime teada, et on võimalus, et pagas homme ei jõua aga nad helistavad.
Pere oli vastu tulnud. Oi kui tore. Sõber tuli vastu autoga. Oi kui tore. Ei pea bussiga Pärnu poole loksuma.
Ja ongi läbi. Seljakott küll tuleb veel iseseisvalt järele aga kolme päeva pärast ootab juba Lenny Kravitz meid ja esmaspäeval peab tööle minema ja muidu täisväärtuslikku eestlaseelu elama.
Praeguseks on juba ka pildid põgusalt üle vaadatud. See võttis aega umbes neli tundi. Ja ega süveneda eriti ei jõunud prügi (uduseid ja mõttetuid pilte) on ikka ka palju.
05 juuli 2005
I.G.I.
Kolmetahelise lyhendi I.G.I. taga peitub Indira Gandhi International Airport. Istume siin reisi teiseks kalleimas internetipunktis ja kirjutame Joostiga oma viimaseid motteid yles. Viimaseid India pinnal.
Tana hommikul arkasime siis Maheshi abieluvoodis kuhu pidime Kalevi ja Joostiga kolmeklesi ara mahtuma. Klavdia magas teises toas kushetil. Meie toa eeliseks oli toeline reguleeritava kylmusega konditsioneer. Keerasime parajaks ja vahemalt mina magasin kyll hommikuni ondsat und. Hommikusook oli taevalikult hea. Kui oled kord saanud india kodutoitu siis koik need tanavaaarsed toidutared taanduvad kuhugi kaugele uttu. Eriti head olid Maheshi naise Kenika valmistatud chapatid pannkoogitaolised heledad leivakesed. Hommikuks tehti aga aloo paranthat - need on suht vyrtsikad kartulipannkoogid. Ma yldiselt viimasel ajal... khm...vyrtsikat eriti ei taha, aga need viisid kyll keele alla.
Manesh muretses aegajalt, et me unustame ta kohe kui Indiast lahkume, pyydsime teda kyll veenda, et mure on asjatu aga paris kindlalt ma selles veendunud ei ole et mees asjast aru sai. Tore oleks teda muidugi Eestis samamoodi kostitada, aga eks me nae.
Peale hommikusooki pani Manesh valge tikanditega pidzaama selga ja laksime linna peale patseerima. Patseerimisest oli sedavord kasu, et sain endale koti lukustamiseks vaikse tabaluku.
Klavdia sai vist paar kivikest ostetud ja siis kylastasime ka Maneshi reisibyroo kontorit. Tal on 12 erinavates mootudes autot mida ta valja rendib. Siis tuli autoke kuhu end sisse surusime ja millega meid koju tagasi viidi.
Tegime Maneshi perega ka yhispilte. Pildistamine tundub Indias yldse vaart tsermoonia olevat. Ka praegu tundsime et teeme midagi mis koosolemist tahtsustab.
Kujutage ette: kohtute kusagil pohja India magedes ohtul taiesti juhuslikult mingite kaugelt maalt tulnud randuritega, kutsud nad oma koju, soodad-joodad (Kalevi palvel oli ohtul olu ka laual) ei taha midagi vastu. Me kyll raakisime kutsest mida voiksime saata, et Manesh saaks Eestit kylastada aga kes teab kuna ja mis sellest saab. India mastaapides on selline suuremeelsus vist haruldane, vahemalt meie kogemuse pohjal.
Manesh viis meid lennujaama. Lennujaama taga, teisel pool taksode parkimisplatsi on pakihoid.
Sinna jatsime oma suured pakid, et vabade katega mooda linna kolada. Taksot ei tahtnud votta need hindasid ennast 400 ruupiaga. Hakkasime jalgsi linna poole minema ja viie minuti parast olime teeristil kus juba autorikshasid neli korda vaiksema hinnaga kauplesime. Hind tundus aga veel ikkagi korge, oigemini rikshad ei lasknud hinda alla. Hakkasime kauplemise huvides edasi jalutama. Oleme tahele pannud et kui nad ise tulevad pakkuma ennast, siis on meil palju kergem oma hinda peale suruda. Tuli aga hoopis yks portfelliga noormees kes ytrles et kohe tuleb buss millega saame 5 ruupia eest tykk maad edasi, peame ymber istuma ja saame veel 10 ruupia eest Connaugh Place. Nii tegimegi. Delgi oli sombune. Aegajalt tibutas. Ja hakkas meie meeletu viine raharaiskamine. Koige vingem oli miski turusarnane koht kus tundus et viimnepaev on kaes ja kaupmehed peavad iga hinna eest koik ara myyma mis neil pihus parajasti on. Rahakottide hinnad kukkusid 250lt 70le kohe kui selja keerasime. Umbes samasuguseid kukkumisi tegid veel mitmed toredad sargid ja muud asjad mille vastu huvi tundsime. Oli ka neid kes jargi ei andnud. Me ka ei andnud. Moned tyybid tolknesid mitusada meetrit jarel ja lunisid, et osta ara, whats your last price. Aga kuule mees, milleks mulle taskumale? Voi puust kobra?
Kollasime mooda linna kuni pimedaks laks. Tegelikult peale poodide ja putkade selle paari tunniga midagi ei nainudki. Nii et Humayuni mausoleum, roostevaba raudsammas ja muud vaatamisvaarsused Dehlis jaavadki jargmiseks korraks.
Arvan, et siia voib midagi lahipaevadel veel lisanduda. Vahest moned pildid. Veel yksikuid malestuskilde.
Tana hommikul arkasime siis Maheshi abieluvoodis kuhu pidime Kalevi ja Joostiga kolmeklesi ara mahtuma. Klavdia magas teises toas kushetil. Meie toa eeliseks oli toeline reguleeritava kylmusega konditsioneer. Keerasime parajaks ja vahemalt mina magasin kyll hommikuni ondsat und. Hommikusook oli taevalikult hea. Kui oled kord saanud india kodutoitu siis koik need tanavaaarsed toidutared taanduvad kuhugi kaugele uttu. Eriti head olid Maheshi naise Kenika valmistatud chapatid pannkoogitaolised heledad leivakesed. Hommikuks tehti aga aloo paranthat - need on suht vyrtsikad kartulipannkoogid. Ma yldiselt viimasel ajal... khm...vyrtsikat eriti ei taha, aga need viisid kyll keele alla.
Manesh muretses aegajalt, et me unustame ta kohe kui Indiast lahkume, pyydsime teda kyll veenda, et mure on asjatu aga paris kindlalt ma selles veendunud ei ole et mees asjast aru sai. Tore oleks teda muidugi Eestis samamoodi kostitada, aga eks me nae.
Peale hommikusooki pani Manesh valge tikanditega pidzaama selga ja laksime linna peale patseerima. Patseerimisest oli sedavord kasu, et sain endale koti lukustamiseks vaikse tabaluku.
Klavdia sai vist paar kivikest ostetud ja siis kylastasime ka Maneshi reisibyroo kontorit. Tal on 12 erinavates mootudes autot mida ta valja rendib. Siis tuli autoke kuhu end sisse surusime ja millega meid koju tagasi viidi.
Tegime Maneshi perega ka yhispilte. Pildistamine tundub Indias yldse vaart tsermoonia olevat. Ka praegu tundsime et teeme midagi mis koosolemist tahtsustab.
Kujutage ette: kohtute kusagil pohja India magedes ohtul taiesti juhuslikult mingite kaugelt maalt tulnud randuritega, kutsud nad oma koju, soodad-joodad (Kalevi palvel oli ohtul olu ka laual) ei taha midagi vastu. Me kyll raakisime kutsest mida voiksime saata, et Manesh saaks Eestit kylastada aga kes teab kuna ja mis sellest saab. India mastaapides on selline suuremeelsus vist haruldane, vahemalt meie kogemuse pohjal.
Manesh viis meid lennujaama. Lennujaama taga, teisel pool taksode parkimisplatsi on pakihoid.
Sinna jatsime oma suured pakid, et vabade katega mooda linna kolada. Taksot ei tahtnud votta need hindasid ennast 400 ruupiaga. Hakkasime jalgsi linna poole minema ja viie minuti parast olime teeristil kus juba autorikshasid neli korda vaiksema hinnaga kauplesime. Hind tundus aga veel ikkagi korge, oigemini rikshad ei lasknud hinda alla. Hakkasime kauplemise huvides edasi jalutama. Oleme tahele pannud et kui nad ise tulevad pakkuma ennast, siis on meil palju kergem oma hinda peale suruda. Tuli aga hoopis yks portfelliga noormees kes ytrles et kohe tuleb buss millega saame 5 ruupia eest tykk maad edasi, peame ymber istuma ja saame veel 10 ruupia eest Connaugh Place. Nii tegimegi. Delgi oli sombune. Aegajalt tibutas. Ja hakkas meie meeletu viine raharaiskamine. Koige vingem oli miski turusarnane koht kus tundus et viimnepaev on kaes ja kaupmehed peavad iga hinna eest koik ara myyma mis neil pihus parajasti on. Rahakottide hinnad kukkusid 250lt 70le kohe kui selja keerasime. Umbes samasuguseid kukkumisi tegid veel mitmed toredad sargid ja muud asjad mille vastu huvi tundsime. Oli ka neid kes jargi ei andnud. Me ka ei andnud. Moned tyybid tolknesid mitusada meetrit jarel ja lunisid, et osta ara, whats your last price. Aga kuule mees, milleks mulle taskumale? Voi puust kobra?
Kollasime mooda linna kuni pimedaks laks. Tegelikult peale poodide ja putkade selle paari tunniga midagi ei nainudki. Nii et Humayuni mausoleum, roostevaba raudsammas ja muud vaatamisvaarsused Dehlis jaavadki jargmiseks korraks.
Arvan, et siia voib midagi lahipaevadel veel lisanduda. Vahest moned pildid. Veel yksikuid malestuskilde.
04 juuli 2005
Delhi poole...
Enne kui Vishnu Resthousest lahkusime (seda paika julgen soovitada kyll kuigi korghooajal voivad ka hinnad korged olla) saime jalgida all ghatil toimuvat "rannkriketi" finaalmangu ja samal ajal silmnahtavalt laienevat Gangest. Vesi hakkas tousma. Kuu lopuks pidi vesi tousma nii 5-6 meetrit kui mitte rohkem. Joel ujus laipu, monel neist istusid pidusooki hea maitsta laskvad linnukesed.
Raudtee oli tavaline. Sleeper klass lubas meil veidike pehmemal istmel ja ilma trygimiseta kohad sisse votta. Ja ennae yllatust, korvalsektsiooni saabus valge tydruk. Mone aja parast vahetas ta koha meie juurde. Tegu oli Cloudettega Prantsusmaalt. Neiu oli viimase aasta olnud siin Indias, pohiliselt Rishikeshis kus ta tablamangu oppis. Tabla paistis olevat tema kirg ja armastus. Tablade korvalt oli ta ka ise koverast puuoksast didgeridoo valmis teinud. Kuna tal oli kusagil rongis pass ja muud asjad koos kaekotiga pihta pandud siis oli ta nyyd teel Delhisse, et miskit byrokraatiat ajada ja dokumendid arasoiduks korda saada. Lootis teine peale paari-kolme kuud kodumaal saada 5ks aastaks viisa ja uuesti tagasi tulla. Trygisime Dehlis, kuhu rong sujuvalt 3 tundi hilines, koos maha aitasime Cloudettel asju tassid aja paigutasime ka oma seljakotid New Dehli raudteejaama pakihoidu. See laks pikale jarjekorrale vaatamata suht libedalt. Kotid muidugi soovitavalt lukustatud. Ise tassisime riiulitele kus vanamees kriidiga igale kotile numbri peale kirjutas. Hiljem maksime paari tunni eest igayks 10 Rp.
Vahepeal yritasime mitu korda tulutult Manojile helistada. See on turismiarimees kellega tutvusime poolel teel Srinagari - Drassis hommikut oodates. Lopuks saime ta katte ka. Lubas pooleteise tunni parast meil jarel olla.
Kasutasime vahepealset aega, et oma piletiprobleem loplikult selgeks teha. Votsime motoriksha ja lasiem end Aerofloti byroosse viia. Seal oli kylm nagu pohjanabal. Viisakalt selgitati meile et lendab kyll Aeroflot aga osad istmed on Air Indiale broneeritud ja meie piletitega tegeleb just see viimane. Juhatati kenasti katte kust Air India byroo leiame. 10 minutiga olime seal ja avastasime enda eest 66 inimest oma jarjekorda ootamas. Numbrisedel pihus jaime ootama. Vahepeal laksin kaleviga roongijaama Manoshi otsima. Ta juba ootas seal. Tulime tagasi Air Indiasse. Seal oli vahepeal louna hakanud. Nagu vanal heal sovjetiajal - koigil korraga. Ootasime louna loppu. Kui see kord katte joudis laksid asjad kiiresti. Kena naitsik, juustelahk abielus oelmise margiks punaseks voobatud, tegi asja kiiresti selgeks, trykkis valja mingid kleepsud, mis meie uute lennukuupaevadega piletitesse kleebiti.
Ja lakski soiduks Gurgaoni poole kus Manosh elab ja tootab. Tee peal avastasime yllatusega, et see Dehlist 35 km edela pool asuv linnake koosneb oma uuemas osas jahmatamapanevalt modernsest arhitektuurist koos oma Lasnamae ja Kristiine Keskustega. See "lasnamagi" pidi siin aga rikaste lobu olema.
Manosh ise elab vanas Gurgaonis. Suur maja kaib labi mitme korruse ja meile sai siin osaks toeliselt soe ja kylalislahke vastuvott. Lihtsalt hammastav, et inimene oma kodu vaid monetunnise tutvuse jarel voorastele inimestele avab. Saame siin o:o: mo:o:da saata ja hommikul viib ta meid loodetavasti lennujaama kuhu saame oma suured pakid jatta ja siis Dehlisse kus loodame pool paeva ringi kolada. Kusagil 9-10 paiku lahme siis lennujaama, kus kella 4 lennukit ootame ja loodetavasti juba jargmiseks keskpaevaks Eestis olema.
Kui india jumalad on lennujaama interneti loonud siis kasutame seal seda ooteaega veel viimast korda ara kui ei, siis tuleb lopupeatykk juba eestist. Ka lisa piltidele saab ehk juba Eestist postitatud.
Seniks aga, namaste, nagu siin oeldakse.
Raudtee oli tavaline. Sleeper klass lubas meil veidike pehmemal istmel ja ilma trygimiseta kohad sisse votta. Ja ennae yllatust, korvalsektsiooni saabus valge tydruk. Mone aja parast vahetas ta koha meie juurde. Tegu oli Cloudettega Prantsusmaalt. Neiu oli viimase aasta olnud siin Indias, pohiliselt Rishikeshis kus ta tablamangu oppis. Tabla paistis olevat tema kirg ja armastus. Tablade korvalt oli ta ka ise koverast puuoksast didgeridoo valmis teinud. Kuna tal oli kusagil rongis pass ja muud asjad koos kaekotiga pihta pandud siis oli ta nyyd teel Delhisse, et miskit byrokraatiat ajada ja dokumendid arasoiduks korda saada. Lootis teine peale paari-kolme kuud kodumaal saada 5ks aastaks viisa ja uuesti tagasi tulla. Trygisime Dehlis, kuhu rong sujuvalt 3 tundi hilines, koos maha aitasime Cloudettel asju tassid aja paigutasime ka oma seljakotid New Dehli raudteejaama pakihoidu. See laks pikale jarjekorrale vaatamata suht libedalt. Kotid muidugi soovitavalt lukustatud. Ise tassisime riiulitele kus vanamees kriidiga igale kotile numbri peale kirjutas. Hiljem maksime paari tunni eest igayks 10 Rp.
Vahepeal yritasime mitu korda tulutult Manojile helistada. See on turismiarimees kellega tutvusime poolel teel Srinagari - Drassis hommikut oodates. Lopuks saime ta katte ka. Lubas pooleteise tunni parast meil jarel olla.
Kasutasime vahepealset aega, et oma piletiprobleem loplikult selgeks teha. Votsime motoriksha ja lasiem end Aerofloti byroosse viia. Seal oli kylm nagu pohjanabal. Viisakalt selgitati meile et lendab kyll Aeroflot aga osad istmed on Air Indiale broneeritud ja meie piletitega tegeleb just see viimane. Juhatati kenasti katte kust Air India byroo leiame. 10 minutiga olime seal ja avastasime enda eest 66 inimest oma jarjekorda ootamas. Numbrisedel pihus jaime ootama. Vahepeal laksin kaleviga roongijaama Manoshi otsima. Ta juba ootas seal. Tulime tagasi Air Indiasse. Seal oli vahepeal louna hakanud. Nagu vanal heal sovjetiajal - koigil korraga. Ootasime louna loppu. Kui see kord katte joudis laksid asjad kiiresti. Kena naitsik, juustelahk abielus oelmise margiks punaseks voobatud, tegi asja kiiresti selgeks, trykkis valja mingid kleepsud, mis meie uute lennukuupaevadega piletitesse kleebiti.
Ja lakski soiduks Gurgaoni poole kus Manosh elab ja tootab. Tee peal avastasime yllatusega, et see Dehlist 35 km edela pool asuv linnake koosneb oma uuemas osas jahmatamapanevalt modernsest arhitektuurist koos oma Lasnamae ja Kristiine Keskustega. See "lasnamagi" pidi siin aga rikaste lobu olema.
Manosh ise elab vanas Gurgaonis. Suur maja kaib labi mitme korruse ja meile sai siin osaks toeliselt soe ja kylalislahke vastuvott. Lihtsalt hammastav, et inimene oma kodu vaid monetunnise tutvuse jarel voorastele inimestele avab. Saame siin o:o: mo:o:da saata ja hommikul viib ta meid loodetavasti lennujaama kuhu saame oma suured pakid jatta ja siis Dehlisse kus loodame pool paeva ringi kolada. Kusagil 9-10 paiku lahme siis lennujaama, kus kella 4 lennukit ootame ja loodetavasti juba jargmiseks keskpaevaks Eestis olema.
Kui india jumalad on lennujaama interneti loonud siis kasutame seal seda ooteaega veel viimast korda ara kui ei, siis tuleb lopupeatykk juba eestist. Ka lisa piltidele saab ehk juba Eestist postitatud.
Seniks aga, namaste, nagu siin oeldakse.
03 juuli 2005
Viimased tunnid Varanasis
Täna öösel sain magada. Kell 5 olid pilved. Aga kui kell 8.3 uuesti jalad alla sain paistis piisavalt valge et paadisõit ette võtta. Võib vaid ette kujutada kui kaunis on vaade jõelt iidsetele ghattidele koidu ajal kui päike just nina välja pistab.
Hommikuti käib ghattidel vilgas tegevus. Pesupesijad. Iseenda pesijad. Lihtsalt suplejad. Habemeajajad siin-seal. Raske on aru saada kuidas sellesse jõkke suplema saab minna. Meie hosteli all ajasid naised täna hommikul veepinnal hõljuvat solki 5 minutit kätega laiali et siis seal rituaalset kümblust sooritada. Ghattide juures hulbib surnud loomi. Nägin täna hommikul oma ihusilmaga kuidas paadiomanikud paatide vahelt pika ridvaga poolllagunenud pühvlikorjust eemale sudisid. Paar paati eemal üritati sama mingi tombuga mis väga hästi võis ka inimese jäänus olla. Veidi maad Manikarnika ghatist (see põletuspaik) ülalpool oli vees uppis inimese keha. Üsna terve teine, kuigi punsunud. 5 kategooriat surnuid on sellised keda ei põletata: lapsed, rasedad, pühamehed kes ei ole nii pühad nagu brahmanid e preestrid templites, kobrahammustusse surnud ja rõugetesse surnud (kui ma õieti aru sain).'
Käisime täna kiikamas ka "kuldset templit". Valgeid sinna sisse ei lasta, politseivalve algab juba selle tänavaotsa pealt kust sinnapoole liikuda saab. Fotokate ja mobiilidega sisse ei lasta, tuleb läbida metallidetektor ja vajadusel otsitakse läbi ka. Käisime Joostika ükshaaval vaheldumisi üksteise asju hoides. 800 kg millegagi kulda mis templi ehitusel kasutatud jäi meil nägemata. Kuskilt katuselt pidi nägema küll aga need kes seda pakkuma tulid olid suht ebameeldivad tüübid. Maksimum mida nägin oli vaade templi väravate vahelt sisse. Nii et saab öelda et olen "kuldtempli" väravatel käinud ;-)
Pakkisime asjad ja maksime arved. 45 eeki päev tuli see nädal Vishnu Resthouses.
Kell 5 võtame kodinad selga, teeme kilomeetrise matka läbi vanalinna ja võtame raudteejaama jõudmiseks motoriksha. Eeldame et saame jaama makstes kahe peale 50 Rp. Seejärel ootab meid magamisvagun kus kenasti narkoosi all hommikul kella seitsme paiku Delhisse jõuame. Loodetavasti saame Delhist ka viimased rännukirjad postitada.
Hommikuti käib ghattidel vilgas tegevus. Pesupesijad. Iseenda pesijad. Lihtsalt suplejad. Habemeajajad siin-seal. Raske on aru saada kuidas sellesse jõkke suplema saab minna. Meie hosteli all ajasid naised täna hommikul veepinnal hõljuvat solki 5 minutit kätega laiali et siis seal rituaalset kümblust sooritada. Ghattide juures hulbib surnud loomi. Nägin täna hommikul oma ihusilmaga kuidas paadiomanikud paatide vahelt pika ridvaga poolllagunenud pühvlikorjust eemale sudisid. Paar paati eemal üritati sama mingi tombuga mis väga hästi võis ka inimese jäänus olla. Veidi maad Manikarnika ghatist (see põletuspaik) ülalpool oli vees uppis inimese keha. Üsna terve teine, kuigi punsunud. 5 kategooriat surnuid on sellised keda ei põletata: lapsed, rasedad, pühamehed kes ei ole nii pühad nagu brahmanid e preestrid templites, kobrahammustusse surnud ja rõugetesse surnud (kui ma õieti aru sain).'
Käisime täna kiikamas ka "kuldset templit". Valgeid sinna sisse ei lasta, politseivalve algab juba selle tänavaotsa pealt kust sinnapoole liikuda saab. Fotokate ja mobiilidega sisse ei lasta, tuleb läbida metallidetektor ja vajadusel otsitakse läbi ka. Käisime Joostika ükshaaval vaheldumisi üksteise asju hoides. 800 kg millegagi kulda mis templi ehitusel kasutatud jäi meil nägemata. Kuskilt katuselt pidi nägema küll aga need kes seda pakkuma tulid olid suht ebameeldivad tüübid. Maksimum mida nägin oli vaade templi väravate vahelt sisse. Nii et saab öelda et olen "kuldtempli" väravatel käinud ;-)
Pakkisime asjad ja maksime arved. 45 eeki päev tuli see nädal Vishnu Resthouses.
Kell 5 võtame kodinad selga, teeme kilomeetrise matka läbi vanalinna ja võtame raudteejaama jõudmiseks motoriksha. Eeldame et saame jaama makstes kahe peale 50 Rp. Seejärel ootab meid magamisvagun kus kenasti narkoosi all hommikul kella seitsme paiku Delhisse jõuame. Loodetavasti saame Delhist ka viimased rännukirjad postitada.
Viimased tunnid Varanasis
Täna öösel sain magada. Kell 5 olid pilved. Aga kui kell 8.3 uuesti jalad alla sain paistis piisavalt valge et paadisõit ette võtta. Võib vaid ette kujutada kui kaunis on vaade jõelt iidsetele ghattidele koidu ajal kui päike just nina välja pistab.
Hommikuti käib ghattidel vilgas tegevus. Pesupesijad. Iseenda pesijad. Lihtsalt suplejad. Habemeajajad siin-seal. Raske on aru saada kuidas sellesse jõkke suplema saab minna. Meie hosteli all ajasid naised täna hommikul veepinnal hõljuvat solki 5 minutit kätega laiali et siis seal rituaalset kümblust sooritada. Ghattide juures hulbib surnud loomi. Nägin täna hommikul oma ihusilmaga kuidas paadiomanikud paatide vahelt pika ridvaga poolllagunenud pühvlikorjust eemale sudisid. Paar paati eemal üritati sama mingi tombuga mis väga hästi võis ka inimese jäänus olla. Veidi maad Manikarnika ghatist (see põletuspaik) ülalpool oli vees uppis inimese keha. Üsna terve teine, kuigi punsunud. 5 kategooriat surnuid on sellised keda ei põletata: lapsed, rasedad, pühamehed kes ei ole nii pühad nagu brahmanid e preestrid templites, kobrahammustusse surnud ja rõugetesse surnud (kui ma õieti aru sain).'
Käisime täna kiikamas ka "kuldset templit". Valgeid sinna sisse ei lasta, politseivalve algab juba selle tänavaotsa pealt kust sinnapoole liikuda saab. Fotokate ja mobiilidega sisse ei lasta, tuleb läbida metallidetektor ja vajadusel otsitakse läbi ka. Käisime Joostika ükshaaval vaheldumisi üksteise asju hoides. 800 kg millegagi kulda mis templi ehitusel kasutatud jäi meil nägemata. Kuskilt katuselt pidi nägema küll aga need kes seda pakkuma tulid olid suht ebameeldivad tüübid. Maksimum mida nägin oli vaade templi väravate vahelt sisse. Nii et saab öelda et olen "kuldtempli" väravatel käinud ;-)
Pakkisime asjad ja maksime arved. 45 eeki päev tuli see nädal Vishnu Resthouses.
Kell 5 võtame kodinad selga, teeme kilomeetrise matka läbi vanalinna ja võtame raudteejaama jõudmiseks motoriksha. Eeldame et saame jaama makstes kahe peale 50 Rp. Seejärel ootab meid magamisvagun kus kenasti narkoosi all hommikul kella seitsme paiku Dehlisse jõuame. Loodetavasti saame Delhist ka viimased rännukirjad postitada.
Hommikuti käib ghattidel vilgas tegevus. Pesupesijad. Iseenda pesijad. Lihtsalt suplejad. Habemeajajad siin-seal. Raske on aru saada kuidas sellesse jõkke suplema saab minna. Meie hosteli all ajasid naised täna hommikul veepinnal hõljuvat solki 5 minutit kätega laiali et siis seal rituaalset kümblust sooritada. Ghattide juures hulbib surnud loomi. Nägin täna hommikul oma ihusilmaga kuidas paadiomanikud paatide vahelt pika ridvaga poolllagunenud pühvlikorjust eemale sudisid. Paar paati eemal üritati sama mingi tombuga mis väga hästi võis ka inimese jäänus olla. Veidi maad Manikarnika ghatist (see põletuspaik) ülalpool oli vees uppis inimese keha. Üsna terve teine, kuigi punsunud. 5 kategooriat surnuid on sellised keda ei põletata: lapsed, rasedad, pühamehed kes ei ole nii pühad nagu brahmanid e preestrid templites, kobrahammustusse surnud ja rõugetesse surnud (kui ma õieti aru sain).'
Käisime täna kiikamas ka "kuldset templit". Valgeid sinna sisse ei lasta, politseivalve algab juba selle tänavaotsa pealt kust sinnapoole liikuda saab. Fotokate ja mobiilidega sisse ei lasta, tuleb läbida metallidetektor ja vajadusel otsitakse läbi ka. Käisime Joostika ükshaaval vaheldumisi üksteise asju hoides. 800 kg millegagi kulda mis templi ehitusel kasutatud jäi meil nägemata. Kuskilt katuselt pidi nägema küll aga need kes seda pakkuma tulid olid suht ebameeldivad tüübid. Maksimum mida nägin oli vaade templi väravate vahelt sisse. Nii et saab öelda et olen "kuldtempli" väravatel käinud ;-)
Pakkisime asjad ja maksime arved. 45 eeki päev tuli see nädal Vishnu Resthouses.
Kell 5 võtame kodinad selga, teeme kilomeetrise matka läbi vanalinna ja võtame raudteejaama jõudmiseks motoriksha. Eeldame et saame jaama makstes kahe peale 50 Rp. Seejärel ootab meid magamisvagun kus kenasti narkoosi all hommikul kella seitsme paiku Dehlisse jõuame. Loodetavasti saame Delhist ka viimased rännukirjad postitada.
Viimased tunnid Varanasis
Täna öösel sain magada. Kell 5 olid pilved. Aga kui kell 8.3 uuesti jalad alla sain paistis piisavalt valge et paadisõit ette võtta. Võib vaid ette kujutada kui kaunis on vaade jõelt iidsetele ghattidele koidu ajal kui päike just nina välja pistab.
Hommikuti käib ghattidel vilgas tegevus. Pesupesijad. Iseenda pesijad. Lihtsalt suplejad. Habemeajajad siin-seal. Raske on aru saada kuidas sellesse jõkke suplema saab minna. Meie hosteli all ajasid naised täna hommikul veepinnal hõljuvat solki 5 minutit kätega laiali et siis seal rituaalset kümblust sooritada. Ghattide juures hulbib surnud loomi. Nägin täna hommikul oma ihusilmaga kuidas paadiomanikud paatide vahelt pika ridvaga poolllagunenud pühvlikorjust eemale sudisid. Paar paati eemal üritati sama mingi tombuga mis väga hästi võis ka inimese jäänus olla. Veidi maad Manikarnika ghatist (see põletuspaik) ülalpool oli vees uppis inimese keha. Üsna terve teine, kuigi punsunud. 5 kategooriat surnuid on sellised keda ei põletata: lapsed, rasedad, pühamehed kes ei ole nii pühad nagu brahmanid e preestrid templites, kobrahammustusse surnud ja rõugetesse surnud (kui ma õieti aru sain).'
Käisime täna kiikamas ka "kuldset templit". Valgeid sinna sisse ei lasta, politseivalve algab juba selle tänavaotsa pealt kust sinnapoole liikuda saab. Fotokate ja mobiilidega sisse ei lasta, tuleb läbida metallidetektor ja vajadusel otsitakse läbi ka. Käisime Joostika ükshaaval vaheldumisi üksteise asju hoides. 800 kg millegagi kulda mis templi ehitusel kasutatud jäi meil nägemata. Kuskilt katuselt pidi nägema küll aga need kes seda pakkuma tulid olid suht ebameeldivad tüübid. Maksimum mida nägin oli vaade templi väravate vahelt sisse. Nii et saab öelda et olen "kuldtempli" väravatel käinud ;-)
Pakkisime asjad ja maksime arved. 45 eeki päev tuli see nädal Vishnu Resthouses.
Kell 5 võtame kodinad selga, teeme kilomeetrise matka läbi vanalinna ja võtame raudteejaama jõudmiseks motoriksha. Eeldame et saame jaama makstes kahe peale 50 Rp. Seejärel ootab meid magamisvagun kus kenasti narkoosi all hommikul kella seitsme paiku Dehlisse jõuame. Loodetavasti saame Dehlist ka viimased rännukirjad postitada.
Hommikuti käib ghattidel vilgas tegevus. Pesupesijad. Iseenda pesijad. Lihtsalt suplejad. Habemeajajad siin-seal. Raske on aru saada kuidas sellesse jõkke suplema saab minna. Meie hosteli all ajasid naised täna hommikul veepinnal hõljuvat solki 5 minutit kätega laiali et siis seal rituaalset kümblust sooritada. Ghattide juures hulbib surnud loomi. Nägin täna hommikul oma ihusilmaga kuidas paadiomanikud paatide vahelt pika ridvaga poolllagunenud pühvlikorjust eemale sudisid. Paar paati eemal üritati sama mingi tombuga mis väga hästi võis ka inimese jäänus olla. Veidi maad Manikarnika ghatist (see põletuspaik) ülalpool oli vees uppis inimese keha. Üsna terve teine, kuigi punsunud. 5 kategooriat surnuid on sellised keda ei põletata: lapsed, rasedad, pühamehed kes ei ole nii pühad nagu brahmanid e preestrid templites, kobrahammustusse surnud ja rõugetesse surnud (kui ma õieti aru sain).'
Käisime täna kiikamas ka "kuldset templit". Valgeid sinna sisse ei lasta, politseivalve algab juba selle tänavaotsa pealt kust sinnapoole liikuda saab. Fotokate ja mobiilidega sisse ei lasta, tuleb läbida metallidetektor ja vajadusel otsitakse läbi ka. Käisime Joostika ükshaaval vaheldumisi üksteise asju hoides. 800 kg millegagi kulda mis templi ehitusel kasutatud jäi meil nägemata. Kuskilt katuselt pidi nägema küll aga need kes seda pakkuma tulid olid suht ebameeldivad tüübid. Maksimum mida nägin oli vaade templi väravate vahelt sisse. Nii et saab öelda et olen "kuldtempli" väravatel käinud ;-)
Pakkisime asjad ja maksime arved. 45 eeki päev tuli see nädal Vishnu Resthouses.
Kell 5 võtame kodinad selga, teeme kilomeetrise matka läbi vanalinna ja võtame raudteejaama jõudmiseks motoriksha. Eeldame et saame jaama makstes kahe peale 50 Rp. Seejärel ootab meid magamisvagun kus kenasti narkoosi all hommikul kella seitsme paiku Dehlisse jõuame. Loodetavasti saame Dehlist ka viimased rännukirjad postitada.
02 juuli 2005
Eelviimane päev
Mis seal salata, väsimus tuleb iga päevaga üha sügavamale kontidesse. Võibolla on selle põhjuseks igahommikune kella 5ne ilma tsekkimine. Kui oleks selge päikesetõus tormaksime kohe paatima. Homme on veel üks, viimane võimalus seda teha. Kui kell 5 päikest pole lähme ilmselt kella 10 paiku niikuinii. Täna käisime õhtul väikse pooletunnise treti. Jõelt on linnale hoopis teine vaade.Ülevaatlik ja puha. surnute jalgu vastu ei ujunud, üldse midagi ei ujunud. Kastsin paadireisi jooksul Gangese pühasse vette kimbu rudrakshaseemnetest palvehelmeid - malasid. Et on teised nüüd omal kombel pühitsetud. Kui tagasi jõuan müün soovijatele kalli raha eest maha, et natukenegi reisikulusid korvata :-)
Eile kui õhtupimeduses tavapärast jalutuskäiku tegime (püüdes seekord leida magusameistrite tänavat) tormas meist mööda kuus meest valged rätid pähe seotud. Mehed kordasid sammude rütmis mingit mantrat ja kandsid õlgadel kirevat kulla ja oranzhivärvilist pampu. Nende järel veel hulk mehi tõsiste nägudega ja valgete rättidega peas. Suund oli Manikarnika ghati poole kus surnuid põletatakse. India matused.
Ma juba peaaegu ei panegi tähele tüüpe kes ligi astuvad, küsivad kuidas läheb, mida ma tahan ja kust ma olen. Sageli lõpevad need lähenemised küsimusega: hasish? marihuana?
Eile käisime Amrit Rao Peshwa ghatil kus igal õhtul Ganga aarti rituaali läbi viiakse. Joost kirjutab oma blogis lähemalt kuidas meid seal masseeriti.
Täna võtsime Joostriga aga riksha ja lasime ennast Durga templisse pedaalida. Durga on jumalanna keda kujutatakse enamasti kauni naisena kes tiigril või lõvil ratsutab. Oma kuues käes hoiab ta igasugu sõjariistu. Kelklega see jumalanna heal jalal on seda hoiab ta vaenlaste eest. Vaenlastele paistab ta siis raevukana ja tiiger on tige. Oma sõpradele on ta leebe nagu ema ja tiiger nagu kassipoeg. Tempel oli tore koht kus istuda ja lasta elul mööda voolata.
See elu mööda voolata laskmine on üks ütlemata tore viis võõrast kanti tundma õppida. Kui muudkui ringi sekeldad siis näed vaid murdosa sellest mis siis, kui kasvõi tänava ääres mõnel trepil istudes ringi vaatad.
Meil on kotis mangod ja kui siit arvuti tagant lahkume siis laseme Vishnu templi kõrval neil endale hea maitsta.
Eile kui õhtupimeduses tavapärast jalutuskäiku tegime (püüdes seekord leida magusameistrite tänavat) tormas meist mööda kuus meest valged rätid pähe seotud. Mehed kordasid sammude rütmis mingit mantrat ja kandsid õlgadel kirevat kulla ja oranzhivärvilist pampu. Nende järel veel hulk mehi tõsiste nägudega ja valgete rättidega peas. Suund oli Manikarnika ghati poole kus surnuid põletatakse. India matused.
Ma juba peaaegu ei panegi tähele tüüpe kes ligi astuvad, küsivad kuidas läheb, mida ma tahan ja kust ma olen. Sageli lõpevad need lähenemised küsimusega: hasish? marihuana?
Eile käisime Amrit Rao Peshwa ghatil kus igal õhtul Ganga aarti rituaali läbi viiakse. Joost kirjutab oma blogis lähemalt kuidas meid seal masseeriti.
Täna võtsime Joostriga aga riksha ja lasime ennast Durga templisse pedaalida. Durga on jumalanna keda kujutatakse enamasti kauni naisena kes tiigril või lõvil ratsutab. Oma kuues käes hoiab ta igasugu sõjariistu. Kelklega see jumalanna heal jalal on seda hoiab ta vaenlaste eest. Vaenlastele paistab ta siis raevukana ja tiiger on tige. Oma sõpradele on ta leebe nagu ema ja tiiger nagu kassipoeg. Tempel oli tore koht kus istuda ja lasta elul mööda voolata.
See elu mööda voolata laskmine on üks ütlemata tore viis võõrast kanti tundma õppida. Kui muudkui ringi sekeldad siis näed vaid murdosa sellest mis siis, kui kasvõi tänava ääres mõnel trepil istudes ringi vaatad.
Meil on kotis mangod ja kui siit arvuti tagant lahkume siis laseme Vishnu templi kõrval neil endale hea maitsta.
01 juuli 2005
Kino
Järjest sagedamini taban end Eesti asjadele mõtlemast. Eile lugesin isegi Delfi pealkirjad läbi. Siin Varanasis tunduvad need kuidagi eriti mõttetud. Koerad meenutavad siin juba liigagi sageli dobermanne, mõned isegi väga aga on enamasti üsna räämas kasukaga. Päeval põõnavad eranditult kõik koerad õiglast laibaund tõstes peale puudutamist pead alles tüki aja pärast.
Ilm on pilves. Juba teist päeva on seetõttu päikesetõusu-paadisõit ära jäänud. Kaks hommikut on meil siin veel. Eks näe.
kÕige toredamad on siinsed labürinttänavad pimedas. Sajad valgustatud poekesed, õhk on veidi jahedam ja inimesed päevase palavuse loidusest ärganud. Kitsad tänavad, vaid sirutatud käte laiused, ja neil kihutavad jalgrattad, mootorrattad, mootorrollerid. Inimeste, magavate koerte ja lehmade vahel.
Külastasime täna ühte meile teadaolevast kolmest kinost Varanasis. Jooksis film mille pealkirja palun mitte küsida. Pileteid müüdi seina sisse tehtud august kust parasjagu sai käe sisse torgata. Film oli laiekraan-formaadis, värviline ja helindatud. Mis ma veel mõistan öelda? Tegevus toimus Radjasthanis, rahvariided olid kirevad. Tibi abiellus ja viidi mehe koju. Mees huvitus rohkem arvepidamisest kui naisest. Siis läks mees tükiks ajaks kodust kaugele. Naisesse armus dzinn kes võttis mehe kuju. Koos olid nad õnnelikud. Filmi lõpus aeti dzinn korraks pudelisse aga päris lõpus ilmus ta jälle naise juurde kes selleks ajaks oli juba dzinnipoja sünnitanud. Esimese seeria ma suurelt jaolt magasin. Siis tuli vaheaeg. Tuled süüdati, publik käis pissil, suitsul (suitsu tehti tegelikult filmi käigus ka) ja ridade vahel ronisid karastusjoogi ja saiakesemüüjad. Teine seeria ei möödunud kiiremini kui esimene aga lõppes ikka lõpuks ära. Kergendustundega ronisime valguse kätte. Kino oli umbes Pärnu Mai kino suurune aga kui Mai kinos ronivad tagumised read kõrgemale, siis selles Varanasi kinos oli vastupidi. Esimesed read olid mõnevõrra kõrgemal kui tagapool asuvad. Seintel olid reas ventilaatorid nagu hiigelsuured karikakrad varre otsas. Kas neist ka kasu oli... Noh, igal juhul kogemus.
Peale kino läksime sõbra juurde lõunasöögile. Sõber, nimega Uday on noor poodnik meie hosteli lähedalt. Käisime temalt siidi ostmas, tema juures kitarri plännimas ja saime kuidagi paremini jutu peale kui ülejäänud kaubandustegelastega. Ühel hetkel kutsuski ta meid enda juurde lõunale.
Maja milles poisi pere elas on kahekorruseline ja vastas mingitpidi minu ettekujutusele kaupmehemajast. Tõsi, ega ma palju ei näinud - eeskoda ja üks tuba.
Vastupidi ootustele ei näinud me lõuna ajal poisi ema või õdesid kellest juttu oli olnud. Viskasime eine kiiresti sisse - riis, curry aedviljadega, dal - ja aidaa. Poiss pidi poekesse tagasi minema.
Väljas juba hämardub, lähme vist vaatama kas ühe kaugema maiustustepoe veel leiame üles.
Ilm on pilves. Juba teist päeva on seetõttu päikesetõusu-paadisõit ära jäänud. Kaks hommikut on meil siin veel. Eks näe.
kÕige toredamad on siinsed labürinttänavad pimedas. Sajad valgustatud poekesed, õhk on veidi jahedam ja inimesed päevase palavuse loidusest ärganud. Kitsad tänavad, vaid sirutatud käte laiused, ja neil kihutavad jalgrattad, mootorrattad, mootorrollerid. Inimeste, magavate koerte ja lehmade vahel.
Külastasime täna ühte meile teadaolevast kolmest kinost Varanasis. Jooksis film mille pealkirja palun mitte küsida. Pileteid müüdi seina sisse tehtud august kust parasjagu sai käe sisse torgata. Film oli laiekraan-formaadis, värviline ja helindatud. Mis ma veel mõistan öelda? Tegevus toimus Radjasthanis, rahvariided olid kirevad. Tibi abiellus ja viidi mehe koju. Mees huvitus rohkem arvepidamisest kui naisest. Siis läks mees tükiks ajaks kodust kaugele. Naisesse armus dzinn kes võttis mehe kuju. Koos olid nad õnnelikud. Filmi lõpus aeti dzinn korraks pudelisse aga päris lõpus ilmus ta jälle naise juurde kes selleks ajaks oli juba dzinnipoja sünnitanud. Esimese seeria ma suurelt jaolt magasin. Siis tuli vaheaeg. Tuled süüdati, publik käis pissil, suitsul (suitsu tehti tegelikult filmi käigus ka) ja ridade vahel ronisid karastusjoogi ja saiakesemüüjad. Teine seeria ei möödunud kiiremini kui esimene aga lõppes ikka lõpuks ära. Kergendustundega ronisime valguse kätte. Kino oli umbes Pärnu Mai kino suurune aga kui Mai kinos ronivad tagumised read kõrgemale, siis selles Varanasi kinos oli vastupidi. Esimesed read olid mõnevõrra kõrgemal kui tagapool asuvad. Seintel olid reas ventilaatorid nagu hiigelsuured karikakrad varre otsas. Kas neist ka kasu oli... Noh, igal juhul kogemus.
Peale kino läksime sõbra juurde lõunasöögile. Sõber, nimega Uday on noor poodnik meie hosteli lähedalt. Käisime temalt siidi ostmas, tema juures kitarri plännimas ja saime kuidagi paremini jutu peale kui ülejäänud kaubandustegelastega. Ühel hetkel kutsuski ta meid enda juurde lõunale.
Maja milles poisi pere elas on kahekorruseline ja vastas mingitpidi minu ettekujutusele kaupmehemajast. Tõsi, ega ma palju ei näinud - eeskoda ja üks tuba.
Vastupidi ootustele ei näinud me lõuna ajal poisi ema või õdesid kellest juttu oli olnud. Viskasime eine kiiresti sisse - riis, curry aedviljadega, dal - ja aidaa. Poiss pidi poekesse tagasi minema.
Väljas juba hämardub, lähme vist vaatama kas ühe kaugema maiustustepoe veel leiame üles.
30 juuni 2005
Vihmaperiood - mussoon
Sajab. Mitte küll kogu aeg aga pilves on täna olnud kogu päeva. Väikeste aukudega. Planeerisime hommikul kell 5 (päikesetõus) minna paadiga Gangesele. Varane tõusmine ja päikesetõusu ärajämine on praeguseks hetkeks põhjustanud sügava depressiooni mida veelgi süvendab ülearune klaas mangolassit.
Võtsime Joostiga täna ette jalutuskäigu mööda ghatte raudteesill poole. See tähendab, et kõndisime peaaegu kogu treppidega katud Varanasi ranniku läbi. Nägime jõe ääres käsivarrepikkust varaani. Varem piltidel ja kinos nähtud varaanid igatahes ona samasugused olnud. Võibolla oli see ka läbirändel olev väiksem krokodill kes paarsada meetrit eemal hulpivat kitselaipa jahtis. Lapsed ja mehed suplesid ja sel hetkel oli ka päike paistetamas.
Kui täna smashanist e põletuspaigast möödusime, tuli möödaminnes järjekordne tüüp, kes teatas, et pilti ei tohi teha. Kui võtsin omaks, et ma juba tean seda siis läks jutuks. Vähehaaval hakkas mees valgustama mis toimub. Koorus välja tõsiasi, et tema on see kes lubab laibad põletusele. Kui tema juurest kõrvale püüdsime põigata teatas mees kohe, et jutt on free, no money. Umbusklikult läksime siis kaasa. Viis meid mingisse kõrgmasse kohta kust oli hea ülevaade parasjagu hävivatele kehadele. Muide, kui smashani poole liikusime võttis meid vastu hõrk sashlõkihõng.
Vestluskaaslane teatas, et tema nimi on Radj. Kui arvasin, et see nimi tähendab kuningat, siis oli ta sellega nõus. Lisas, et tema suguvõsa, olgugi, et kõige madalamast kastist, ongi mingis mõttes kuninglik. Nende perekonda on ära märgitud juba väga vanades ürikutes. Ütlesin talle, et ta on siis aadlik justkui ja osake Varanasi ajaloost. Mees oli silmnähtavalt meelitatud. pakkus, et kui tahame võime pilti teha. Tema lubab. Keeldusin. Et kui ei või, siis ei või. eelmise korra kogemus oli veel värskelt meeles.
Usalduse küsimus on siin raske. Need kes sult raha tahavad oskavad ennast üsna meeldivaks teha. Kusjuures lähenemine alfgab nii kauge kaarega, et ei saa arugi millest jutt käib. Sestap olen siin üsna umbusklik igaühe vastu kes ise tuleb juttu tegema.
ilmselgelt mitte kõik ei ole aga raha peal väljas. Pool tundi tagasi kui ühes tänavaärses söögitoas istusime istus meie laua kõrvale üks perekond - ema, isa, kaks tütart ja veel teine lauatäis meessugulasi. Kokku miski kaheksa võis neid olla. Üks tütardest teadis palju ingliskeelseid sõnu ja püüdis läbi tänavamüra ennast arusaadavaks teha. Which country? You like Varanasi? You rich man? Selliseid küsimusi tuli.
Muide, kohtasime täna oma hosteli lähedal kutti kes eile õhtul kinost väljus kui me just olime seal uurimas kuidas kinno minna. Joost räkis konomehega ja see kutt, Uday nimeks, oli just seansilt tulnud. Astus ka juurde ja selgitas asju.
Täna sattusime tema poekesse sisse astuma, eelkõige tõmbas meid sinna kitarr poekese tagaseinas.
Uday näitas meile Varanasi siidi ja brokaati. Meie aga küsisime kitarri näha. Väikse pusimise
peale saime pilli häälde ja tinistasime veidi. Poiss rääkis, et on isegi bändi teinud koos sõpradega.
Muu jutu seas ütles ta, et näema rikkad välja ja seepärast meid siin palju tülitataksegi igasugu pakkumistega.
Samal ajal kui me juttu ajasime ja siidi vaatasime jooksid poekese tagaruumis ringi hiired.
Uday kutsus meid homme enda koju lõunale. Hiljem lubas, et tuleb meiega kinno ka kaasa.
Lähme ja vaatame järele millega tegu. Umbusklikud nagu me oleme :-)
Eile käisime Vishnu Resthousist umbes 3 km kaugusel asuvat Hindu Ülikooli vaatamas. Tegelikult piirdus see küll rikshast avaneva vaatega ja ülikoolilinnaku keskel asuva templiga. Tempel oli valguse ja rahuküllane paik mille seinetel olid väljavõtted pühadest raamatutest mis tõlgitud ka inglise keelde.
Templi juurest ära sõites vahetas Kalev riksajuhiga kohad ja pani sellise hooga ajama et vett lendas. Vihma nimelt sadas ja mitte vähe. Nalja oli laialt, nii rikshawallahil, möödujatel kui meil endil. Ka Joost proovis rikshajuhi ametit, aga esimese tõusu juures vandus alla.
Homme hommiklu teeme ilmselt jälle katse Gangest laevatada. Kui samamoodi pilves on nagu täna siis pole asjal muidugi mõtet aga kui vaatepilt jääb nägemata, siis jääb midagi väga olulist Varanasist puudu.
Võtsime Joostiga täna ette jalutuskäigu mööda ghatte raudteesill poole. See tähendab, et kõndisime peaaegu kogu treppidega katud Varanasi ranniku läbi. Nägime jõe ääres käsivarrepikkust varaani. Varem piltidel ja kinos nähtud varaanid igatahes ona samasugused olnud. Võibolla oli see ka läbirändel olev väiksem krokodill kes paarsada meetrit eemal hulpivat kitselaipa jahtis. Lapsed ja mehed suplesid ja sel hetkel oli ka päike paistetamas.
Kui täna smashanist e põletuspaigast möödusime, tuli möödaminnes järjekordne tüüp, kes teatas, et pilti ei tohi teha. Kui võtsin omaks, et ma juba tean seda siis läks jutuks. Vähehaaval hakkas mees valgustama mis toimub. Koorus välja tõsiasi, et tema on see kes lubab laibad põletusele. Kui tema juurest kõrvale püüdsime põigata teatas mees kohe, et jutt on free, no money. Umbusklikult läksime siis kaasa. Viis meid mingisse kõrgmasse kohta kust oli hea ülevaade parasjagu hävivatele kehadele. Muide, kui smashani poole liikusime võttis meid vastu hõrk sashlõkihõng.
Vestluskaaslane teatas, et tema nimi on Radj. Kui arvasin, et see nimi tähendab kuningat, siis oli ta sellega nõus. Lisas, et tema suguvõsa, olgugi, et kõige madalamast kastist, ongi mingis mõttes kuninglik. Nende perekonda on ära märgitud juba väga vanades ürikutes. Ütlesin talle, et ta on siis aadlik justkui ja osake Varanasi ajaloost. Mees oli silmnähtavalt meelitatud. pakkus, et kui tahame võime pilti teha. Tema lubab. Keeldusin. Et kui ei või, siis ei või. eelmise korra kogemus oli veel värskelt meeles.
Usalduse küsimus on siin raske. Need kes sult raha tahavad oskavad ennast üsna meeldivaks teha. Kusjuures lähenemine alfgab nii kauge kaarega, et ei saa arugi millest jutt käib. Sestap olen siin üsna umbusklik igaühe vastu kes ise tuleb juttu tegema.
ilmselgelt mitte kõik ei ole aga raha peal väljas. Pool tundi tagasi kui ühes tänavaärses söögitoas istusime istus meie laua kõrvale üks perekond - ema, isa, kaks tütart ja veel teine lauatäis meessugulasi. Kokku miski kaheksa võis neid olla. Üks tütardest teadis palju ingliskeelseid sõnu ja püüdis läbi tänavamüra ennast arusaadavaks teha. Which country? You like Varanasi? You rich man? Selliseid küsimusi tuli.
Muide, kohtasime täna oma hosteli lähedal kutti kes eile õhtul kinost väljus kui me just olime seal uurimas kuidas kinno minna. Joost räkis konomehega ja see kutt, Uday nimeks, oli just seansilt tulnud. Astus ka juurde ja selgitas asju.
Täna sattusime tema poekesse sisse astuma, eelkõige tõmbas meid sinna kitarr poekese tagaseinas.
Uday näitas meile Varanasi siidi ja brokaati. Meie aga küsisime kitarri näha. Väikse pusimise
peale saime pilli häälde ja tinistasime veidi. Poiss rääkis, et on isegi bändi teinud koos sõpradega.
Muu jutu seas ütles ta, et näema rikkad välja ja seepärast meid siin palju tülitataksegi igasugu pakkumistega.
Samal ajal kui me juttu ajasime ja siidi vaatasime jooksid poekese tagaruumis ringi hiired.
Uday kutsus meid homme enda koju lõunale. Hiljem lubas, et tuleb meiega kinno ka kaasa.
Lähme ja vaatame järele millega tegu. Umbusklikud nagu me oleme :-)
Eile käisime Vishnu Resthousist umbes 3 km kaugusel asuvat Hindu Ülikooli vaatamas. Tegelikult piirdus see küll rikshast avaneva vaatega ja ülikoolilinnaku keskel asuva templiga. Tempel oli valguse ja rahuküllane paik mille seinetel olid väljavõtted pühadest raamatutest mis tõlgitud ka inglise keelde.
Templi juurest ära sõites vahetas Kalev riksajuhiga kohad ja pani sellise hooga ajama et vett lendas. Vihma nimelt sadas ja mitte vähe. Nalja oli laialt, nii rikshawallahil, möödujatel kui meil endil. Ka Joost proovis rikshajuhi ametit, aga esimese tõusu juures vandus alla.
Homme hommiklu teeme ilmselt jälle katse Gangest laevatada. Kui samamoodi pilves on nagu täna siis pole asjal muidugi mõtet aga kui vaatepilt jääb nägemata, siis jääb midagi väga olulist Varanasist puudu.
29 juuni 2005
Hinnad
Lõunasöök
Riis 10.-
Dal (läätsed kastmes) 10.-
Chapati (leib) 2.-
Lassi 15.-
Chai (tee) 5.-
Nuudlid aedviljaga (chowmien) 25.-
Malai kofta (aedviljakotlett kastmes, ilgelt terav) 22.-
Põhiroad kastmega jäävadki vahemikku 20-40 Rp kuid on ka kallemaid.
Kaks röstsaia küüslauguga 10.-
Omlett juustu ja tomatiga 15.-
Liiter vett 10.- kuni 15.- sõltuvalt india piirkonnast
Banaan 12 tk 20.-
Mango kg 25.- (u 5 tk)
Ananass 1 tk 25.-
Tomat kg 20.-
Kondiitritooted
Küpsised kg 90.-
Plaadikook kreemiga tk 10.-
Halvaasarnased kondiitritooted tk 2.50 - 5.- sõltuvalt müügikohast.
Motoriksha 3 km ots 40.- (4 inimest)'
Veloriksha 3 km 10.- (2 inimest)
Bussipilet linnas 4.- (Srinagar)
Internet 25.- tund (Lehis 120.-)
Telefoniminut Eestisse u 20.-'
Rongipilet Varanasi-Dehli 350.- (sleeper)'
Kui jagad hinnad 3,4ga saad hinna eesti kroonis.
Riis 10.-
Dal (läätsed kastmes) 10.-
Chapati (leib) 2.-
Lassi 15.-
Chai (tee) 5.-
Nuudlid aedviljaga (chowmien) 25.-
Malai kofta (aedviljakotlett kastmes, ilgelt terav) 22.-
Põhiroad kastmega jäävadki vahemikku 20-40 Rp kuid on ka kallemaid.
Kaks röstsaia küüslauguga 10.-
Omlett juustu ja tomatiga 15.-
Liiter vett 10.- kuni 15.- sõltuvalt india piirkonnast
Banaan 12 tk 20.-
Mango kg 25.- (u 5 tk)
Ananass 1 tk 25.-
Tomat kg 20.-
Kondiitritooted
Küpsised kg 90.-
Plaadikook kreemiga tk 10.-
Halvaasarnased kondiitritooted tk 2.50 - 5.- sõltuvalt müügikohast.
Motoriksha 3 km ots 40.- (4 inimest)'
Veloriksha 3 km 10.- (2 inimest)
Bussipilet linnas 4.- (Srinagar)
Internet 25.- tund (Lehis 120.-)
Telefoniminut Eestisse u 20.-'
Rongipilet Varanasi-Dehli 350.- (sleeper)'
Kui jagad hinnad 3,4ga saad hinna eesti kroonis.
Varanasis eksinud
Eelmise kahe päeva jooksul hakkasime Joostiga ennast siin India kõige pühamas linnas end juba üsna koduselt tundma. Õhtul pimedas on valgustatud kitsastel vanalinna tänavatel see õige elu. Üllataval kombel ei eksinud me nendes labürintides ära.
Täna aga, päise päeva ajal, suutsime suht tuttavatest kohtadest nii kaugele ekselda, et tagasiteed tuli hakata küsima. Aga vaatamata selgitustele olime äkki nii väsinud, et otsustasime teha elu esimese veloriksha.
Esimene vana kelle käest hina küsisime pakkus 50 ja ei nõustunud seda alla laskma. Joost oli kuskilt kuulnud et 5 raha näo pealt on õiglane hind. Me siis pakkusimegi 10 aga kui ei siis ei. Marssisime edasi ja töötas teooria mis väidab, et kui mõni wallah tuleb ei oma teenust pakkuma siis saab võimsalt kaubelda. Kaubelda seekord vajadust polnud. Rishamees hõikas juba kaugelt et Ganga ja 10 rupies. Kaup koos loksusime täiesti õiges suunas nagu me tuttavatesse kohtadesse jõudes aru saime. Ronisime sobivas kohas maha ja mees näis oma 1 ruupia üle rõõmus olevat.
Joostil tekkis tomatisalati isu. Sel ajal kui ta tänavamüüja käest tomateid valis (kg 2 ruupiat e umbes 7 krooni) lähenes mulle selja tagant oranzis hõlstis mees. Tunnestasin kuidagi silmanurgast et miski jutt sealt nüüd tuleb. Keskendusin Joosti tomatitehingu pildistamisele. Ühel hetkel sai pilt aga valmis. Ja kohe vana küsiski kas pildistamine meeldib. Ma vähemalt arvasin et ta just seda küsis. Selline soojade silmade ja halli habemega mees oli. Järgmiseks tuli standardküsimus: where are you from. Reaktsioon estoniale oli aga teistsugune. Vana teadis väga hästi kus on Eesti ja milline on selle paljukannatanud ajalugu. Noh, nii üldjoontes. Siis läks jutt vaikselt sellele, et mees on joogaõpetaja ja ajurveda dr. Lõpuks, kui juba küsisin, et mis tund joogaõpet ka maksab vedis mees meid justkui muuseas enda koju, kuhugi kvartali sisse. Oli selline lihtne tuba, puupõrand, hunnik kaltse diivani peal. Seal pidigi olema tema joogakool. Kooli pindala võis olla laias laastus kusagil 10 ruutmeetrit. Istusime maha. Akna poole, sest sealt tuleb meile väikest tuulekest ka peale. Siis võtti ta välja mapi paberitega ja hakkas näitama soovituskirju. Need mida nägime olid sisult kiitvad.
Võtsin teemaks ajurveda. Küsisin, mis maksaks pulsidiagnostika. Maksumuse küsimusest armastavad mõned siin kõrvale hiilida. Tavaline vastus on: as you wish. Nii ka nüüd. Mulle meeldis aru saada, et tegemist on annetuspõhise teenusega. Võimalik et nii se oligi. No igatahes palus vana mul pikali heita klammerdus parema käe randmesse, et pulssi lugeda. Pulsi tsekkimine kestis 10 sekundit. Olles just Ladakhis sarnast teenust kasutanud, pani tähele et Varanasi mees võttis randmest kinni hoopis teistmoodi. Amchi Lehis ja õpetused mis varem raamatutest olen lugenud ütlevad meetodi hoopis teistsuguse olevat. Seejärel küsis kas mul magamisega probleeme on. Kui eitasin, küsis et kas no vahel ikka on. Arvasin paremaks öelda et ei ole. sest paar korda aastas ei tohiks arvesse tulla. Siis pakkus järgmiseks kõhukinnisuse...
Siis mudis kõhtu, kuulas stetoskoobiga, mõõtis vererõhku. Lõpuks arvas, et mul on vata-pitta tasakaaluhäired. Vahel on liiga palju vahel liiga vähe. Ohh, pikalt ei saanudki temaga mõtteid vahetada, pidime ära jooksma.
Viskasin talle sajase, ja ta nõudis kindlat teavet kuna me tagasi tuleme. Ei osanud midagi öelda ja lippasime mööda kitsast tänavat meie resthouse suunas.
Suunas küll, aga jälle eksisime ära. Pidime mitu korda teed küsima ja edasi tagasi kõndima enne kui tuttavate poodide vahele saime. Joost arvas vahepeal ühe hindude koduõue otseteeks Gangese äärde ja ohh sa poiss kus seal oli alles tige koer. Muidu vedelevad nagu laibad keset päeva kus aga varjulisem on. Tulime sealt kähku tulema. Varsti leidsime aga tee jõe äärde ja seal on juba kerge ghattide järgi orienteeruda. Kõik on nagu peo peal.
Kondiitritooted on siin muide põnevad. Osad maiused lihtsalt jumalikud. Sattusime esimesel päeval kondiitrite tänavale vanalinnas, ja täna püüdsime seda leida. Nii me hommikul ära eksisimegi.
Ohh, ja ühe asja oleks unustanud. Püksid saime eile rätsepa käest kätte. Mina võtsin toorsiidi materjaliks, Joost puuvilla. Väliselt vahet ei ole. Kui tahaks vahet teha peaks hinnasildi külge jätma. Alt on natuke liiga laiad, sellised lahedad hipipüksid aga muidu täitsa ok. Kui rätsepa käest küsisin, kas midagi ümber saaks teha oli ta jaatav. Kui palusin kitsamaks teha, oli ta eitav. Et rikuks kõik ära, et just nii peabki olema.
Leidsin pilli mis teeb puhudes torupilli häält ja mille peale pidavat kõik ümbruskonna maod kokku jooksma. Pilli proovisin, madusid ei näinud. Ostan võibolla ära teise (250 Rp), kuigi roost viled näevad õrnad välja ja ma ei tea kuidas ma pilli siit turvaliselt eestisse saan.
Täna aga, päise päeva ajal, suutsime suht tuttavatest kohtadest nii kaugele ekselda, et tagasiteed tuli hakata küsima. Aga vaatamata selgitustele olime äkki nii väsinud, et otsustasime teha elu esimese veloriksha.
Esimene vana kelle käest hina küsisime pakkus 50 ja ei nõustunud seda alla laskma. Joost oli kuskilt kuulnud et 5 raha näo pealt on õiglane hind. Me siis pakkusimegi 10 aga kui ei siis ei. Marssisime edasi ja töötas teooria mis väidab, et kui mõni wallah tuleb ei oma teenust pakkuma siis saab võimsalt kaubelda. Kaubelda seekord vajadust polnud. Rishamees hõikas juba kaugelt et Ganga ja 10 rupies. Kaup koos loksusime täiesti õiges suunas nagu me tuttavatesse kohtadesse jõudes aru saime. Ronisime sobivas kohas maha ja mees näis oma 1 ruupia üle rõõmus olevat.
Joostil tekkis tomatisalati isu. Sel ajal kui ta tänavamüüja käest tomateid valis (kg 2 ruupiat e umbes 7 krooni) lähenes mulle selja tagant oranzis hõlstis mees. Tunnestasin kuidagi silmanurgast et miski jutt sealt nüüd tuleb. Keskendusin Joosti tomatitehingu pildistamisele. Ühel hetkel sai pilt aga valmis. Ja kohe vana küsiski kas pildistamine meeldib. Ma vähemalt arvasin et ta just seda küsis. Selline soojade silmade ja halli habemega mees oli. Järgmiseks tuli standardküsimus: where are you from. Reaktsioon estoniale oli aga teistsugune. Vana teadis väga hästi kus on Eesti ja milline on selle paljukannatanud ajalugu. Noh, nii üldjoontes. Siis läks jutt vaikselt sellele, et mees on joogaõpetaja ja ajurveda dr. Lõpuks, kui juba küsisin, et mis tund joogaõpet ka maksab vedis mees meid justkui muuseas enda koju, kuhugi kvartali sisse. Oli selline lihtne tuba, puupõrand, hunnik kaltse diivani peal. Seal pidigi olema tema joogakool. Kooli pindala võis olla laias laastus kusagil 10 ruutmeetrit. Istusime maha. Akna poole, sest sealt tuleb meile väikest tuulekest ka peale. Siis võtti ta välja mapi paberitega ja hakkas näitama soovituskirju. Need mida nägime olid sisult kiitvad.
Võtsin teemaks ajurveda. Küsisin, mis maksaks pulsidiagnostika. Maksumuse küsimusest armastavad mõned siin kõrvale hiilida. Tavaline vastus on: as you wish. Nii ka nüüd. Mulle meeldis aru saada, et tegemist on annetuspõhise teenusega. Võimalik et nii se oligi. No igatahes palus vana mul pikali heita klammerdus parema käe randmesse, et pulssi lugeda. Pulsi tsekkimine kestis 10 sekundit. Olles just Ladakhis sarnast teenust kasutanud, pani tähele et Varanasi mees võttis randmest kinni hoopis teistmoodi. Amchi Lehis ja õpetused mis varem raamatutest olen lugenud ütlevad meetodi hoopis teistsuguse olevat. Seejärel küsis kas mul magamisega probleeme on. Kui eitasin, küsis et kas no vahel ikka on. Arvasin paremaks öelda et ei ole. sest paar korda aastas ei tohiks arvesse tulla. Siis pakkus järgmiseks kõhukinnisuse...
Siis mudis kõhtu, kuulas stetoskoobiga, mõõtis vererõhku. Lõpuks arvas, et mul on vata-pitta tasakaaluhäired. Vahel on liiga palju vahel liiga vähe. Ohh, pikalt ei saanudki temaga mõtteid vahetada, pidime ära jooksma.
Viskasin talle sajase, ja ta nõudis kindlat teavet kuna me tagasi tuleme. Ei osanud midagi öelda ja lippasime mööda kitsast tänavat meie resthouse suunas.
Suunas küll, aga jälle eksisime ära. Pidime mitu korda teed küsima ja edasi tagasi kõndima enne kui tuttavate poodide vahele saime. Joost arvas vahepeal ühe hindude koduõue otseteeks Gangese äärde ja ohh sa poiss kus seal oli alles tige koer. Muidu vedelevad nagu laibad keset päeva kus aga varjulisem on. Tulime sealt kähku tulema. Varsti leidsime aga tee jõe äärde ja seal on juba kerge ghattide järgi orienteeruda. Kõik on nagu peo peal.
Kondiitritooted on siin muide põnevad. Osad maiused lihtsalt jumalikud. Sattusime esimesel päeval kondiitrite tänavale vanalinnas, ja täna püüdsime seda leida. Nii me hommikul ära eksisimegi.
Ohh, ja ühe asja oleks unustanud. Püksid saime eile rätsepa käest kätte. Mina võtsin toorsiidi materjaliks, Joost puuvilla. Väliselt vahet ei ole. Kui tahaks vahet teha peaks hinnasildi külge jätma. Alt on natuke liiga laiad, sellised lahedad hipipüksid aga muidu täitsa ok. Kui rätsepa käest küsisin, kas midagi ümber saaks teha oli ta jaatav. Kui palusin kitsamaks teha, oli ta eitav. Et rikuks kõik ära, et just nii peabki olema.
Leidsin pilli mis teeb puhudes torupilli häält ja mille peale pidavat kõik ümbruskonna maod kokku jooksma. Pilli proovisin, madusid ei näinud. Ostan võibolla ära teise (250 Rp), kuigi roost viled näevad õrnad välja ja ma ei tea kuidas ma pilli siit turvaliselt eestisse saan.
28 juuni 2005
Veel kaheksa...
Veel kaheksa paeva kui olen oieti lugenud. Kui kellelgi on mingeid kysimusi voi ettepanekuid millest me voiksime siit kaugest Indiast kirjutada, millele tahalepanu poorata, mida pildistada, siis koik ettepanekud on teretulnud. Kasutage kommenteerimisvoimalust. Pyyan neid ikka vaadata iga kord kui uut juttu lisan.
Siin Varanasis pakutakse meile mitmeid kordi paevas usalduslikul toonil marihuaanat voi isegi oopiumi. Tihti on pakkujad tyybid ise sygaval kivis. Olen kuulnud lugusid kus randurid vooraste kaest voetud monuaineid pruukides on paevadeks pildi eest ara votnud. Peale neid lugusid pole kiusatustki proovida.
Vaike tydruk tombas mind eile kenasti alt. Pakkus viie ruupia eest lilli myya mida Gangesele ohverdada. Ma ei tahtnud. Kysis miks. See miksitamine oliu teal hea vote, niisiis poorasin selle ymber ja hakkasin temalt kysima miks peaksin ostma. Haa! asi tootas. Ymbritsevatel hindudel nais lobu laialt olevat. Aga tydruk ei jatnud ka jonni. Tuli natukese aja parast tagasi ja hakkas raakima, et: one picture, one flower, five rupies. Ja muudkui korutab. Aarvasin meeltesegaduse hoos,e t voib siis yhe pildi teha kyll. Aga oligi nii, et tydruk tahtis selle eest siis viiekat saada. Siis toppis mulle lille pihku ja hakkas jalle viiekat noudma. Panin lille maha, oma katte tagasi ta ei votnud seda. Siis laks teine vaga torssi, mina aga motlesin, et mille yle ma kauplen akki on see tydruku pere ainus teenistus ja andsin selle viieka ilma lilledeta.
Siin Varanasis pakutakse meile mitmeid kordi paevas usalduslikul toonil marihuaanat voi isegi oopiumi. Tihti on pakkujad tyybid ise sygaval kivis. Olen kuulnud lugusid kus randurid vooraste kaest voetud monuaineid pruukides on paevadeks pildi eest ara votnud. Peale neid lugusid pole kiusatustki proovida.
Vaike tydruk tombas mind eile kenasti alt. Pakkus viie ruupia eest lilli myya mida Gangesele ohverdada. Ma ei tahtnud. Kysis miks. See miksitamine oliu teal hea vote, niisiis poorasin selle ymber ja hakkasin temalt kysima miks peaksin ostma. Haa! asi tootas. Ymbritsevatel hindudel nais lobu laialt olevat. Aga tydruk ei jatnud ka jonni. Tuli natukese aja parast tagasi ja hakkas raakima, et: one picture, one flower, five rupies. Ja muudkui korutab. Aarvasin meeltesegaduse hoos,e t voib siis yhe pildi teha kyll. Aga oligi nii, et tydruk tahtis selle eest siis viiekat saada. Siis toppis mulle lille pihku ja hakkas jalle viiekat noudma. Panin lille maha, oma katte tagasi ta ei votnud seda. Siis laks teine vaga torssi, mina aga motlesin, et mille yle ma kauplen akki on see tydruku pere ainus teenistus ja andsin selle viieka ilma lilledeta.
Surnud
Eile 27. juuni ohtul peale internetipunktist lahkumist sattusime peaaegu joonelt kohta kus tuled kunagi ei kustu - pohilisele surnutepoletamise ghatile (kaldapealsele) Varanasis. Suured puuhunnikud mida peab matuselokkes kasutama mitut erinevat sorti, suits ja matuseliste hulgad jatsid sel aikesejargsel videvikuajal veidra tunde. Peaaegu kohe kui sinna sattusime, fotoaparaadid pihus loomulikult, hyppasid ligi mingid kutid kes juba kaugelt hyydsid et voib pilti teha kyll. Siis ronis meie juurde mingi lyhike suht head inglise keelt raakiv tyyp ja ytles et tema on siin ghatil "kytja", puutumatute kastist tegelane kes matuselokkeid teeb. Raakis kuidas asjad kaivad, et naisi siia ei lubata ja kui me pilti teha tahame siis tuleb annetus teha. Puud pidid kallid olema ja 150 ruupia eest saab yhe kilo. Et koik kes pilti tahavad teha annetavad midagi kilo voi nii. Olin otsustanud et voin sellel koha peal annetuse teha kyll. Nii ei olnud mul kahju vaiksest summast loobuda. Siis kollas mehike meiega muudkui kaasa, viitas sinna ja tanna ja kysis mingil hetkel kas tema jutt meeldis meile. Tegin sel hetkel vea kui ytlesin et oli huvitav. Kolm minutit hiljem hakkas ta Janekilt baksheest noutama. Et antagu yhe kilogi jagu. Kuna ma just olin andnud, mitte kyll temale, siis seletasime lahkelt, et kui jargmine kord valgetega tegemist teeb, siis tuleb koigepealt hind oelda. Kais jarel nagu uni siis aga jai yhes kohas justkui nahtamatu seina taha seisma ja taanitas seal: not nice sir, not nice...
Ohtul kylastasime veel oma ratsepat ja ma kysisin temalt selle asja kohta. "Petised" oli mehe kindel kommentaar.
Tana hommikul kolasime Joostiga taas mooda ghatte ja markasime ka teises kohas surnulokkeid ja yht oranzhi massitud keha just pesti Gangeses. Ja kui sealt moodusime tuli nurga tagant akki mees valja:"... surnuid poletatakse Indias niimoodi. Tahad naha?" Eelmise ohtu kogemuste pohjalarvasin, et matused pole turistiatraktsioon kusagil ja keeldusin. Ilmselt oleks pidanud jalle maksma kui temaga kaasa oleksin lainud.
27 juuni 2005
Tellimine:
Postitused (Atom)