Dehradun - loomad elutoas...!?

Rahvuspargi külastamine läks metsa. Closed! See selgus muidugi siis kui olime juba kohale sõitnud. Nägime küll elevante - ema ja poega, aga need olid talutöödeks, kahte jalga pidi kettidega puu kyljes kinni. Jalutasime siis sealt dzunglivahelist teed mööda Haridwari.
Haridwar tundus suht metsik. Jäi mulje, et seal on valge inimene haruldus. Võrreldes Rishikeshiga see kindlasti ongi nii - Rishikeshis ja selle lähiümbruses asuvates Ashramites on valgeid ikka päris palju. Haridwarist lasime suht kähku jalga - väikse motorikshaga mida kutsutakse autoks või vikramiks. See kolmerattaline elukas suutis endal kummi muidugi tee peal purustada. Juht lykkas aga riista kummuli, vahetas ratta yks, kaks... ja teekond jätkus.
Pakkisime hotellis oma asjad, mina jooksin veel yhe sealse joogaõpetaja juurde kellega eelmisel päeval ravimtaimede yle mõtteid vahetasime ja kes lubas mulle brahmi nimelist tuua. Selgus et tema ema oli mulle paraja posu noppinud. Raha ta selle eest ei tahtnud. Imeline on kohata siin inimesi kes sind kuidagi aidates omakasule ei mõtle. Hm, kyllap on neid tegelikult ikka hulga rohkem kui neid kes sult midagi (raha peamiselt) nuiavad.
Niisis võtsime takso ja aidaa Rishikesh... Dehradunis võtsime kohe suuna tiibeti kolooniale Clementowni linnaosas. Kohe tiibetlaste tänavale astudes muutus maailm... puhtamaks, vaiksemaks, tagasihoidlikumaks. Ka kylalistemaja (mis kuulub kloostrile) on puhtam ja vaiksem.
Kohe meie magamispaiga lähedal on kloostrikompleks koos India ja võibolla kogu maailma suurima stuupaga. See on vaatamisväärsus mida sõnadega raske kirjeldada ja mida iga tiibetihuviline võiks Indiasse sattudes külastada. Seinad kaetud maalingutega, kujud raevukate tantristlike jumalustega ülemisel korrusel... ehh.. nagu öeldakse, "sulg tõrgub kõike seda kirjeldamast" :-)
Käisime täna ka Dehraduni linna vaatamas. Lühidalt, üliarmas sikhide usulahu juhi mausoleum kusagilt 1600ndate aastate lopust. Põnev vanalinn kitsaste tänavatega. Lõpuks sattusime linnavahel jalutades sellisesse tänavasse kus inimesed elasid just nii nagu seda alati kirjeldatakse, inimesed ja loomad kõigi oma elutoimingutega otse tänaval, krundid kuidagi siiski eraldatud yksteisest ja tagapool ilma fassaadita majake, või pigm toake millel puudub esikylg ja mis soovi korral lihtsalt kardinaga tänavast eraldatakse.
Majaehitajad loopisid ülimalt täpsete ja kaalutletud liigutustega telliseid teisele korrusele, kus sama täpne sell need kinni püüdis. Kui moodusime tekkis loomulikult väike elevus, kujutlesin juba kuidas ülemine kutt tellisega vastu pead saab aga seda ei juhtunud. Profid.
Keset seda linnaosa voolas kirjeldamatult rõve solgioja koos prügimäeliste kallastega millel tuhnisid ringi sead. Ei suutnud me välja mõelda kuidas need sead sinna sattusid ja mis neist saab.
Saime ka oma esimese bussisõidukogemuse. Polnud hull ühti, eestis on bussid tipptundidel sama täis.
Õhtul püüame külastada palvust siin tiibeti kloostris ja homme hommikul on ehk võimalus kohtuda suure joogi, nn "magava laamaga". See on mees kes unejoogat harrastades peaaegu kogu aeg magab, ja vaid lühikeseks ajaks hommikuti ärkab.
Mõtleme juba ka edasiliikumisest, ilmselt Mussoorisse.