Sajab. Mitte küll kogu aeg aga pilves on täna olnud kogu päeva. Väikeste aukudega. Planeerisime hommikul kell 5 (päikesetõus) minna paadiga Gangesele. Varane tõusmine ja päikesetõusu ärajämine on praeguseks hetkeks põhjustanud sügava depressiooni mida veelgi süvendab ülearune klaas mangolassit.
Võtsime Joostiga täna ette jalutuskäigu mööda ghatte raudteesill poole. See tähendab, et kõndisime peaaegu kogu treppidega katud Varanasi ranniku läbi. Nägime jõe ääres käsivarrepikkust varaani. Varem piltidel ja kinos nähtud varaanid igatahes ona samasugused olnud. Võibolla oli see ka läbirändel olev väiksem krokodill kes paarsada meetrit eemal hulpivat kitselaipa jahtis. Lapsed ja mehed suplesid ja sel hetkel oli ka päike paistetamas.
Kui täna smashanist e põletuspaigast möödusime, tuli möödaminnes järjekordne tüüp, kes teatas, et pilti ei tohi teha. Kui võtsin omaks, et ma juba tean seda siis läks jutuks. Vähehaaval hakkas mees valgustama mis toimub. Koorus välja tõsiasi, et tema on see kes lubab laibad põletusele. Kui tema juurest kõrvale püüdsime põigata teatas mees kohe, et jutt on free, no money. Umbusklikult läksime siis kaasa. Viis meid mingisse kõrgmasse kohta kust oli hea ülevaade parasjagu hävivatele kehadele. Muide, kui smashani poole liikusime võttis meid vastu hõrk sashlõkihõng.
Vestluskaaslane teatas, et tema nimi on Radj. Kui arvasin, et see nimi tähendab kuningat, siis oli ta sellega nõus. Lisas, et tema suguvõsa, olgugi, et kõige madalamast kastist, ongi mingis mõttes kuninglik. Nende perekonda on ära märgitud juba väga vanades ürikutes. Ütlesin talle, et ta on siis aadlik justkui ja osake Varanasi ajaloost. Mees oli silmnähtavalt meelitatud. pakkus, et kui tahame võime pilti teha. Tema lubab. Keeldusin. Et kui ei või, siis ei või. eelmise korra kogemus oli veel värskelt meeles.
Usalduse küsimus on siin raske. Need kes sult raha tahavad oskavad ennast üsna meeldivaks teha. Kusjuures lähenemine alfgab nii kauge kaarega, et ei saa arugi millest jutt käib. Sestap olen siin üsna umbusklik igaühe vastu kes ise tuleb juttu tegema.
ilmselgelt mitte kõik ei ole aga raha peal väljas. Pool tundi tagasi kui ühes tänavaärses söögitoas istusime istus meie laua kõrvale üks perekond - ema, isa, kaks tütart ja veel teine lauatäis meessugulasi. Kokku miski kaheksa võis neid olla. Üks tütardest teadis palju ingliskeelseid sõnu ja püüdis läbi tänavamüra ennast arusaadavaks teha. Which country? You like Varanasi? You rich man? Selliseid küsimusi tuli.
Muide, kohtasime täna oma hosteli lähedal kutti kes eile õhtul kinost väljus kui me just olime seal uurimas kuidas kinno minna. Joost räkis konomehega ja see kutt, Uday nimeks, oli just seansilt tulnud. Astus ka juurde ja selgitas asju.
Täna sattusime tema poekesse sisse astuma, eelkõige tõmbas meid sinna kitarr poekese tagaseinas.
Uday näitas meile Varanasi siidi ja brokaati. Meie aga küsisime kitarri näha. Väikse pusimise
peale saime pilli häälde ja tinistasime veidi. Poiss rääkis, et on isegi bändi teinud koos sõpradega.
Muu jutu seas ütles ta, et näema rikkad välja ja seepärast meid siin palju tülitataksegi igasugu pakkumistega.
Samal ajal kui me juttu ajasime ja siidi vaatasime jooksid poekese tagaruumis ringi hiired.
Uday kutsus meid homme enda koju lõunale. Hiljem lubas, et tuleb meiega kinno ka kaasa.
Lähme ja vaatame järele millega tegu. Umbusklikud nagu me oleme :-)
Eile käisime Vishnu Resthousist umbes 3 km kaugusel asuvat Hindu Ülikooli vaatamas. Tegelikult piirdus see küll rikshast avaneva vaatega ja ülikoolilinnaku keskel asuva templiga. Tempel oli valguse ja rahuküllane paik mille seinetel olid väljavõtted pühadest raamatutest mis tõlgitud ka inglise keelde.
Templi juurest ära sõites vahetas Kalev riksajuhiga kohad ja pani sellise hooga ajama et vett lendas. Vihma nimelt sadas ja mitte vähe. Nalja oli laialt, nii rikshawallahil, möödujatel kui meil endil. Ka Joost proovis rikshajuhi ametit, aga esimese tõusu juures vandus alla.
Homme hommiklu teeme ilmselt jälle katse Gangest laevatada. Kui samamoodi pilves on nagu täna siis pole asjal muidugi mõtet aga kui vaatepilt jääb nägemata, siis jääb midagi väga olulist Varanasist puudu.
30 juuni 2005
29 juuni 2005
Hinnad
Lõunasöök
Riis 10.-
Dal (läätsed kastmes) 10.-
Chapati (leib) 2.-
Lassi 15.-
Chai (tee) 5.-
Nuudlid aedviljaga (chowmien) 25.-
Malai kofta (aedviljakotlett kastmes, ilgelt terav) 22.-
Põhiroad kastmega jäävadki vahemikku 20-40 Rp kuid on ka kallemaid.
Kaks röstsaia küüslauguga 10.-
Omlett juustu ja tomatiga 15.-
Liiter vett 10.- kuni 15.- sõltuvalt india piirkonnast
Banaan 12 tk 20.-
Mango kg 25.- (u 5 tk)
Ananass 1 tk 25.-
Tomat kg 20.-
Kondiitritooted
Küpsised kg 90.-
Plaadikook kreemiga tk 10.-
Halvaasarnased kondiitritooted tk 2.50 - 5.- sõltuvalt müügikohast.
Motoriksha 3 km ots 40.- (4 inimest)'
Veloriksha 3 km 10.- (2 inimest)
Bussipilet linnas 4.- (Srinagar)
Internet 25.- tund (Lehis 120.-)
Telefoniminut Eestisse u 20.-'
Rongipilet Varanasi-Dehli 350.- (sleeper)'
Kui jagad hinnad 3,4ga saad hinna eesti kroonis.
Riis 10.-
Dal (läätsed kastmes) 10.-
Chapati (leib) 2.-
Lassi 15.-
Chai (tee) 5.-
Nuudlid aedviljaga (chowmien) 25.-
Malai kofta (aedviljakotlett kastmes, ilgelt terav) 22.-
Põhiroad kastmega jäävadki vahemikku 20-40 Rp kuid on ka kallemaid.
Kaks röstsaia küüslauguga 10.-
Omlett juustu ja tomatiga 15.-
Liiter vett 10.- kuni 15.- sõltuvalt india piirkonnast
Banaan 12 tk 20.-
Mango kg 25.- (u 5 tk)
Ananass 1 tk 25.-
Tomat kg 20.-
Kondiitritooted
Küpsised kg 90.-
Plaadikook kreemiga tk 10.-
Halvaasarnased kondiitritooted tk 2.50 - 5.- sõltuvalt müügikohast.
Motoriksha 3 km ots 40.- (4 inimest)'
Veloriksha 3 km 10.- (2 inimest)
Bussipilet linnas 4.- (Srinagar)
Internet 25.- tund (Lehis 120.-)
Telefoniminut Eestisse u 20.-'
Rongipilet Varanasi-Dehli 350.- (sleeper)'
Kui jagad hinnad 3,4ga saad hinna eesti kroonis.
Varanasis eksinud
Eelmise kahe päeva jooksul hakkasime Joostiga ennast siin India kõige pühamas linnas end juba üsna koduselt tundma. Õhtul pimedas on valgustatud kitsastel vanalinna tänavatel see õige elu. Üllataval kombel ei eksinud me nendes labürintides ära.
Täna aga, päise päeva ajal, suutsime suht tuttavatest kohtadest nii kaugele ekselda, et tagasiteed tuli hakata küsima. Aga vaatamata selgitustele olime äkki nii väsinud, et otsustasime teha elu esimese veloriksha.
Esimene vana kelle käest hina küsisime pakkus 50 ja ei nõustunud seda alla laskma. Joost oli kuskilt kuulnud et 5 raha näo pealt on õiglane hind. Me siis pakkusimegi 10 aga kui ei siis ei. Marssisime edasi ja töötas teooria mis väidab, et kui mõni wallah tuleb ei oma teenust pakkuma siis saab võimsalt kaubelda. Kaubelda seekord vajadust polnud. Rishamees hõikas juba kaugelt et Ganga ja 10 rupies. Kaup koos loksusime täiesti õiges suunas nagu me tuttavatesse kohtadesse jõudes aru saime. Ronisime sobivas kohas maha ja mees näis oma 1 ruupia üle rõõmus olevat.
Joostil tekkis tomatisalati isu. Sel ajal kui ta tänavamüüja käest tomateid valis (kg 2 ruupiat e umbes 7 krooni) lähenes mulle selja tagant oranzis hõlstis mees. Tunnestasin kuidagi silmanurgast et miski jutt sealt nüüd tuleb. Keskendusin Joosti tomatitehingu pildistamisele. Ühel hetkel sai pilt aga valmis. Ja kohe vana küsiski kas pildistamine meeldib. Ma vähemalt arvasin et ta just seda küsis. Selline soojade silmade ja halli habemega mees oli. Järgmiseks tuli standardküsimus: where are you from. Reaktsioon estoniale oli aga teistsugune. Vana teadis väga hästi kus on Eesti ja milline on selle paljukannatanud ajalugu. Noh, nii üldjoontes. Siis läks jutt vaikselt sellele, et mees on joogaõpetaja ja ajurveda dr. Lõpuks, kui juba küsisin, et mis tund joogaõpet ka maksab vedis mees meid justkui muuseas enda koju, kuhugi kvartali sisse. Oli selline lihtne tuba, puupõrand, hunnik kaltse diivani peal. Seal pidigi olema tema joogakool. Kooli pindala võis olla laias laastus kusagil 10 ruutmeetrit. Istusime maha. Akna poole, sest sealt tuleb meile väikest tuulekest ka peale. Siis võtti ta välja mapi paberitega ja hakkas näitama soovituskirju. Need mida nägime olid sisult kiitvad.
Võtsin teemaks ajurveda. Küsisin, mis maksaks pulsidiagnostika. Maksumuse küsimusest armastavad mõned siin kõrvale hiilida. Tavaline vastus on: as you wish. Nii ka nüüd. Mulle meeldis aru saada, et tegemist on annetuspõhise teenusega. Võimalik et nii se oligi. No igatahes palus vana mul pikali heita klammerdus parema käe randmesse, et pulssi lugeda. Pulsi tsekkimine kestis 10 sekundit. Olles just Ladakhis sarnast teenust kasutanud, pani tähele et Varanasi mees võttis randmest kinni hoopis teistmoodi. Amchi Lehis ja õpetused mis varem raamatutest olen lugenud ütlevad meetodi hoopis teistsuguse olevat. Seejärel küsis kas mul magamisega probleeme on. Kui eitasin, küsis et kas no vahel ikka on. Arvasin paremaks öelda et ei ole. sest paar korda aastas ei tohiks arvesse tulla. Siis pakkus järgmiseks kõhukinnisuse...
Siis mudis kõhtu, kuulas stetoskoobiga, mõõtis vererõhku. Lõpuks arvas, et mul on vata-pitta tasakaaluhäired. Vahel on liiga palju vahel liiga vähe. Ohh, pikalt ei saanudki temaga mõtteid vahetada, pidime ära jooksma.
Viskasin talle sajase, ja ta nõudis kindlat teavet kuna me tagasi tuleme. Ei osanud midagi öelda ja lippasime mööda kitsast tänavat meie resthouse suunas.
Suunas küll, aga jälle eksisime ära. Pidime mitu korda teed küsima ja edasi tagasi kõndima enne kui tuttavate poodide vahele saime. Joost arvas vahepeal ühe hindude koduõue otseteeks Gangese äärde ja ohh sa poiss kus seal oli alles tige koer. Muidu vedelevad nagu laibad keset päeva kus aga varjulisem on. Tulime sealt kähku tulema. Varsti leidsime aga tee jõe äärde ja seal on juba kerge ghattide järgi orienteeruda. Kõik on nagu peo peal.
Kondiitritooted on siin muide põnevad. Osad maiused lihtsalt jumalikud. Sattusime esimesel päeval kondiitrite tänavale vanalinnas, ja täna püüdsime seda leida. Nii me hommikul ära eksisimegi.
Ohh, ja ühe asja oleks unustanud. Püksid saime eile rätsepa käest kätte. Mina võtsin toorsiidi materjaliks, Joost puuvilla. Väliselt vahet ei ole. Kui tahaks vahet teha peaks hinnasildi külge jätma. Alt on natuke liiga laiad, sellised lahedad hipipüksid aga muidu täitsa ok. Kui rätsepa käest küsisin, kas midagi ümber saaks teha oli ta jaatav. Kui palusin kitsamaks teha, oli ta eitav. Et rikuks kõik ära, et just nii peabki olema.
Leidsin pilli mis teeb puhudes torupilli häält ja mille peale pidavat kõik ümbruskonna maod kokku jooksma. Pilli proovisin, madusid ei näinud. Ostan võibolla ära teise (250 Rp), kuigi roost viled näevad õrnad välja ja ma ei tea kuidas ma pilli siit turvaliselt eestisse saan.
Täna aga, päise päeva ajal, suutsime suht tuttavatest kohtadest nii kaugele ekselda, et tagasiteed tuli hakata küsima. Aga vaatamata selgitustele olime äkki nii väsinud, et otsustasime teha elu esimese veloriksha.
Esimene vana kelle käest hina küsisime pakkus 50 ja ei nõustunud seda alla laskma. Joost oli kuskilt kuulnud et 5 raha näo pealt on õiglane hind. Me siis pakkusimegi 10 aga kui ei siis ei. Marssisime edasi ja töötas teooria mis väidab, et kui mõni wallah tuleb ei oma teenust pakkuma siis saab võimsalt kaubelda. Kaubelda seekord vajadust polnud. Rishamees hõikas juba kaugelt et Ganga ja 10 rupies. Kaup koos loksusime täiesti õiges suunas nagu me tuttavatesse kohtadesse jõudes aru saime. Ronisime sobivas kohas maha ja mees näis oma 1 ruupia üle rõõmus olevat.
Joostil tekkis tomatisalati isu. Sel ajal kui ta tänavamüüja käest tomateid valis (kg 2 ruupiat e umbes 7 krooni) lähenes mulle selja tagant oranzis hõlstis mees. Tunnestasin kuidagi silmanurgast et miski jutt sealt nüüd tuleb. Keskendusin Joosti tomatitehingu pildistamisele. Ühel hetkel sai pilt aga valmis. Ja kohe vana küsiski kas pildistamine meeldib. Ma vähemalt arvasin et ta just seda küsis. Selline soojade silmade ja halli habemega mees oli. Järgmiseks tuli standardküsimus: where are you from. Reaktsioon estoniale oli aga teistsugune. Vana teadis väga hästi kus on Eesti ja milline on selle paljukannatanud ajalugu. Noh, nii üldjoontes. Siis läks jutt vaikselt sellele, et mees on joogaõpetaja ja ajurveda dr. Lõpuks, kui juba küsisin, et mis tund joogaõpet ka maksab vedis mees meid justkui muuseas enda koju, kuhugi kvartali sisse. Oli selline lihtne tuba, puupõrand, hunnik kaltse diivani peal. Seal pidigi olema tema joogakool. Kooli pindala võis olla laias laastus kusagil 10 ruutmeetrit. Istusime maha. Akna poole, sest sealt tuleb meile väikest tuulekest ka peale. Siis võtti ta välja mapi paberitega ja hakkas näitama soovituskirju. Need mida nägime olid sisult kiitvad.
Võtsin teemaks ajurveda. Küsisin, mis maksaks pulsidiagnostika. Maksumuse küsimusest armastavad mõned siin kõrvale hiilida. Tavaline vastus on: as you wish. Nii ka nüüd. Mulle meeldis aru saada, et tegemist on annetuspõhise teenusega. Võimalik et nii se oligi. No igatahes palus vana mul pikali heita klammerdus parema käe randmesse, et pulssi lugeda. Pulsi tsekkimine kestis 10 sekundit. Olles just Ladakhis sarnast teenust kasutanud, pani tähele et Varanasi mees võttis randmest kinni hoopis teistmoodi. Amchi Lehis ja õpetused mis varem raamatutest olen lugenud ütlevad meetodi hoopis teistsuguse olevat. Seejärel küsis kas mul magamisega probleeme on. Kui eitasin, küsis et kas no vahel ikka on. Arvasin paremaks öelda et ei ole. sest paar korda aastas ei tohiks arvesse tulla. Siis pakkus järgmiseks kõhukinnisuse...
Siis mudis kõhtu, kuulas stetoskoobiga, mõõtis vererõhku. Lõpuks arvas, et mul on vata-pitta tasakaaluhäired. Vahel on liiga palju vahel liiga vähe. Ohh, pikalt ei saanudki temaga mõtteid vahetada, pidime ära jooksma.
Viskasin talle sajase, ja ta nõudis kindlat teavet kuna me tagasi tuleme. Ei osanud midagi öelda ja lippasime mööda kitsast tänavat meie resthouse suunas.
Suunas küll, aga jälle eksisime ära. Pidime mitu korda teed küsima ja edasi tagasi kõndima enne kui tuttavate poodide vahele saime. Joost arvas vahepeal ühe hindude koduõue otseteeks Gangese äärde ja ohh sa poiss kus seal oli alles tige koer. Muidu vedelevad nagu laibad keset päeva kus aga varjulisem on. Tulime sealt kähku tulema. Varsti leidsime aga tee jõe äärde ja seal on juba kerge ghattide järgi orienteeruda. Kõik on nagu peo peal.
Kondiitritooted on siin muide põnevad. Osad maiused lihtsalt jumalikud. Sattusime esimesel päeval kondiitrite tänavale vanalinnas, ja täna püüdsime seda leida. Nii me hommikul ära eksisimegi.
Ohh, ja ühe asja oleks unustanud. Püksid saime eile rätsepa käest kätte. Mina võtsin toorsiidi materjaliks, Joost puuvilla. Väliselt vahet ei ole. Kui tahaks vahet teha peaks hinnasildi külge jätma. Alt on natuke liiga laiad, sellised lahedad hipipüksid aga muidu täitsa ok. Kui rätsepa käest küsisin, kas midagi ümber saaks teha oli ta jaatav. Kui palusin kitsamaks teha, oli ta eitav. Et rikuks kõik ära, et just nii peabki olema.
Leidsin pilli mis teeb puhudes torupilli häält ja mille peale pidavat kõik ümbruskonna maod kokku jooksma. Pilli proovisin, madusid ei näinud. Ostan võibolla ära teise (250 Rp), kuigi roost viled näevad õrnad välja ja ma ei tea kuidas ma pilli siit turvaliselt eestisse saan.
28 juuni 2005
Veel kaheksa...
Veel kaheksa paeva kui olen oieti lugenud. Kui kellelgi on mingeid kysimusi voi ettepanekuid millest me voiksime siit kaugest Indiast kirjutada, millele tahalepanu poorata, mida pildistada, siis koik ettepanekud on teretulnud. Kasutage kommenteerimisvoimalust. Pyyan neid ikka vaadata iga kord kui uut juttu lisan.
Siin Varanasis pakutakse meile mitmeid kordi paevas usalduslikul toonil marihuaanat voi isegi oopiumi. Tihti on pakkujad tyybid ise sygaval kivis. Olen kuulnud lugusid kus randurid vooraste kaest voetud monuaineid pruukides on paevadeks pildi eest ara votnud. Peale neid lugusid pole kiusatustki proovida.
Vaike tydruk tombas mind eile kenasti alt. Pakkus viie ruupia eest lilli myya mida Gangesele ohverdada. Ma ei tahtnud. Kysis miks. See miksitamine oliu teal hea vote, niisiis poorasin selle ymber ja hakkasin temalt kysima miks peaksin ostma. Haa! asi tootas. Ymbritsevatel hindudel nais lobu laialt olevat. Aga tydruk ei jatnud ka jonni. Tuli natukese aja parast tagasi ja hakkas raakima, et: one picture, one flower, five rupies. Ja muudkui korutab. Aarvasin meeltesegaduse hoos,e t voib siis yhe pildi teha kyll. Aga oligi nii, et tydruk tahtis selle eest siis viiekat saada. Siis toppis mulle lille pihku ja hakkas jalle viiekat noudma. Panin lille maha, oma katte tagasi ta ei votnud seda. Siis laks teine vaga torssi, mina aga motlesin, et mille yle ma kauplen akki on see tydruku pere ainus teenistus ja andsin selle viieka ilma lilledeta.
Siin Varanasis pakutakse meile mitmeid kordi paevas usalduslikul toonil marihuaanat voi isegi oopiumi. Tihti on pakkujad tyybid ise sygaval kivis. Olen kuulnud lugusid kus randurid vooraste kaest voetud monuaineid pruukides on paevadeks pildi eest ara votnud. Peale neid lugusid pole kiusatustki proovida.
Vaike tydruk tombas mind eile kenasti alt. Pakkus viie ruupia eest lilli myya mida Gangesele ohverdada. Ma ei tahtnud. Kysis miks. See miksitamine oliu teal hea vote, niisiis poorasin selle ymber ja hakkasin temalt kysima miks peaksin ostma. Haa! asi tootas. Ymbritsevatel hindudel nais lobu laialt olevat. Aga tydruk ei jatnud ka jonni. Tuli natukese aja parast tagasi ja hakkas raakima, et: one picture, one flower, five rupies. Ja muudkui korutab. Aarvasin meeltesegaduse hoos,e t voib siis yhe pildi teha kyll. Aga oligi nii, et tydruk tahtis selle eest siis viiekat saada. Siis toppis mulle lille pihku ja hakkas jalle viiekat noudma. Panin lille maha, oma katte tagasi ta ei votnud seda. Siis laks teine vaga torssi, mina aga motlesin, et mille yle ma kauplen akki on see tydruku pere ainus teenistus ja andsin selle viieka ilma lilledeta.
Surnud
Eile 27. juuni ohtul peale internetipunktist lahkumist sattusime peaaegu joonelt kohta kus tuled kunagi ei kustu - pohilisele surnutepoletamise ghatile (kaldapealsele) Varanasis. Suured puuhunnikud mida peab matuselokkes kasutama mitut erinevat sorti, suits ja matuseliste hulgad jatsid sel aikesejargsel videvikuajal veidra tunde. Peaaegu kohe kui sinna sattusime, fotoaparaadid pihus loomulikult, hyppasid ligi mingid kutid kes juba kaugelt hyydsid et voib pilti teha kyll. Siis ronis meie juurde mingi lyhike suht head inglise keelt raakiv tyyp ja ytles et tema on siin ghatil "kytja", puutumatute kastist tegelane kes matuselokkeid teeb. Raakis kuidas asjad kaivad, et naisi siia ei lubata ja kui me pilti teha tahame siis tuleb annetus teha. Puud pidid kallid olema ja 150 ruupia eest saab yhe kilo. Et koik kes pilti tahavad teha annetavad midagi kilo voi nii. Olin otsustanud et voin sellel koha peal annetuse teha kyll. Nii ei olnud mul kahju vaiksest summast loobuda. Siis kollas mehike meiega muudkui kaasa, viitas sinna ja tanna ja kysis mingil hetkel kas tema jutt meeldis meile. Tegin sel hetkel vea kui ytlesin et oli huvitav. Kolm minutit hiljem hakkas ta Janekilt baksheest noutama. Et antagu yhe kilogi jagu. Kuna ma just olin andnud, mitte kyll temale, siis seletasime lahkelt, et kui jargmine kord valgetega tegemist teeb, siis tuleb koigepealt hind oelda. Kais jarel nagu uni siis aga jai yhes kohas justkui nahtamatu seina taha seisma ja taanitas seal: not nice sir, not nice...
Ohtul kylastasime veel oma ratsepat ja ma kysisin temalt selle asja kohta. "Petised" oli mehe kindel kommentaar.
Tana hommikul kolasime Joostiga taas mooda ghatte ja markasime ka teises kohas surnulokkeid ja yht oranzhi massitud keha just pesti Gangeses. Ja kui sealt moodusime tuli nurga tagant akki mees valja:"... surnuid poletatakse Indias niimoodi. Tahad naha?" Eelmise ohtu kogemuste pohjalarvasin, et matused pole turistiatraktsioon kusagil ja keeldusin. Ilmselt oleks pidanud jalle maksma kui temaga kaasa oleksin lainud.
27 juuni 2005
Tellimine:
Postitused (Atom)