Maal (ja mitte vanaema juures)

Sewapuri külas peatus rong peale umbes tunnist või veidi lühemat kulgemist. See oli muide see keiss kus me pidime juba liikuva rongi peale hüppama. Seda polegi varem ette tulnud.
Külla kutsus meid restoranipidaja kellele eile õhtul andsime konsultatsiooni tema plaanitava restorani nime asjus. Lubasin ka talle logo kujundada. Eks siis näs kuidas sellega läheb.
No igatahes sai kindel lepe tehtud et kutsub meid oma maakodusse külla.
Mõeldud tehtud.
Rongilt maha astudes võttis meid vastu kuumus. Hinnanguliselt vähemalt 35. Äkki isegi rohkem. Bablu marssis ees ja tegi toredaid shortkatte põldude vahelt. Värske õhk ja vaikus...vaikus on varanasiga võrreldes lausa kõrvulukustav. Põldudel kasvab nisu, dal ehk läätsed, suhkruroog, koriander, küüslauk, sibul, munataimed ja igasugu muu roheline. Ja mangod. Ja mangod. Pole mangohooaeg muide. Mangod õitsevad parajasti. Ja see on mu uus lemmiklõhn. Muidugi ahastamapanevalt kurb oli vaadata neid kümneid ja ilmselt sadu puid mis meie vaateulatusse jäid - kui õisi täis need on ja meie oleme siin kolm kuud liiga vara.
Külavaheline tee oli isegi asfalteeritud, selline jalgrattatee laiusega. Farmerite hütid olid vägagi piktoresksed ja esimene kuhu meid sisse kutsuti oli täis kangaspuud millepeal mees siidist sari kudus.
Kuna Bablu praktiliselt kõiki tundis tuli teejoomiskutseid mitu. Astusime sisse sinna ja tänna ja lastel oli lõbu laialt kui neid pildistasime ja siis kaameraekraanilt näitasime. See protseduur on igal pool standartne.
Ja siis Bablu enda kodu. See oli pisut üllatus. Pakun et eestis kutsuks me sellist ehitust ülejäänud ruraalsel taustal mõisaks.
Tegelikult oli kõik väga lihtne. Bablul aga kavatsus (mis ilmselt osaliselt juba toimib) muuta see koht keskuses kus läänest vabatahtlikud saavad tulla ja küla heaks miagi ära teha ise seal elades. Tegemist nimelt kristlastega ja mees ise on kasvanud ameeriklastest kasuvanemate peres. Meil võttiski kohati aega saamaks aru millistest vanematest ta parasjagu räägib - kasuvanematest või pärisvanematest.
Ühesõnaga siin üleskutse kõigile eesti kristlastele kes tahaksid oma tegevust Indiasse laiendada - annan meeleldi Bablu kontaktid.

Linnna tagasi saabudes saime Bodhgaya rongile piletid. Homme hommikul ei saa jälle magada vaid tuleb 5.40 rongile jõuda. Loodetavasti saab rongis edasi magada.

Kontsert

Just saabusin Music Hallist kontserdilt. Reklaam ütles, nagu ma kuskil varem juba kirjutasin, et juut mängib kitrat ja kohalikud sitarit ja tablat. Lootsime, et tegemist on sama poisiga kes meiega koos rongi kitarri vedas. Eksisime. Oli keegi kes siin Varanasis sitarit õpib ja nüüd siis tegi õpetajatega koos väikse etteaste. Muss oli tegelikult vägagi mõnus. Selline improvisatsiooniline kus taktimõõt (kui ma nüüd üldse õigesti väljendun) läks järjest pikemaks. St et iga järgneva osa fraasid olid pikemad.
Pika päeva õhtuks selline tore vahepala.
Hommikul aga võtsime Sarnathi reisi. Selline väike sõit nagu Pärnust Sinti. Sarnath on koht kus Budha pidas oma esimese sõnavõtu õpilastele peale valgustumist. Praegu on seal väljakaevatud varemete lagendik - no tegelikult nagu suht kaunis pargike. Säilinud suure stuupa külgedele on inimesed kleepinud ohvrianniks väikseid tikutoosisuurusi kuldlehekesi. Puhas kuld.

Jätkuvalt tsekime toidukohti. Mõned on mõttetud ja mõned jälle ülimaitsvad. Eilse päeva meeldejäävaim oli koriandrisupp. Täna tomatisupp.
Ahjaa ja eilne päev - Varanasi eri: bhang lassi. Ehk siis hapupiim kanepiga. Kanep on jumal Shiva taim ja see linngi on Shiva asupaik. Kanepit pakutakse siin igal tänavanurgal praktiliselt ja kuigi see ei ole tegelikult legaalne siis tundub, et ega midagi ses asjus ette ka ei võeta. Kui toidukohas (võibolla mitte igas) küsida bhang lassit (menüüs seda tavaliselt ei ole) siis tehakse ära.

Eile kohtasime Liinat. Tegelikult kohtasime teda enne Delhist äratulekut raudteejaamas. Janekil tuli tunne et see tüdruk on eestlane. Oligi. Tuli Varanasi päev enne meid. No ja eile jalutas linna vahel meile vastu. Ja täna hommikul ghattidel jälle. Ega see selles sipelgapesas tegelikult loogiline ei ole kedagi niimoodi juhuslikult kohata. Puhas loteriivõit.

Varanasui on eriline paik kus olla. Keegi rääkis et ta pole peale Varanasi külastamist enam haige olnud. Ma ei tea kas too rääkija pühas jões ka suples. Ahjaa see oli see hispaanlane kes meiega rongis oli.

Eile tuli mõte et äkki Ganges ongi siin Varanasis see jõgi mida kreeklased allmaailma jõeks Styxiks pidasid. Noh see jõgi mille surnud pidid ületama et surnute maale pääseda.
Et äkki india oli kreeklastele samamoodi all nagu meile läti või austraalia.

Delhi-Varanasi

Varanasis on palav. Täpset numbrit ei tea aga ka kerge tuuleke on ülimalt teretulnud. Tunnike tagasi istusime Manikarnika ghatil ja vaatasime kuidas järjest uued ja uued surnud moksha ehk vabanemise saavutavad. Usutakse et Varanasis kremeerituga juhtub automaatselt see india religioonides kõrgemaiks sihiks peetav - vabanemine elude ringkäigust.
Delhist Varanasi toob rong - Shiva Ganga Express meid umbes 13 tunniga. Vagunite nummerdamise süsteem oli unustusse vajunud ja nii me mööda perrooni jooksime kuni süsteemi ära tabasime ja õigesse vagunisse jõudsime. Meie vahes oli veel valgeid. Õieti siis kõik olid valged. Raudteeametnikest tegelikult päris tore meid kõiki niimoodi kokku paigutada. Ja ilmselt tehakse seda turvalisiuse huvides. Seda seletab ka asjaolu et mõned minutid peale rongi liikumahakkamist peatub meie juures politseinik kes laseb meil läbi lugeda valgetele mõeldud rongikasutamise reeglid. See tähendab et pane oma pagas ketiga vaguni külge kinni, ära ütle kellelegi kuhu sa lähed, ära , ära, ära võta vastu jooke ega küpsiseid võõraste käest (ma just kõrvalistuva võõra prantsuse tüdruku käest olin võtnud. Naersime seda veel tükk aega). Kõike seda tuli allkirjaga kinnitada. See prantsuse tüdruk kes mu tegeliku koha peal istus - Emmanuelle, tema sõber Guillome, vastasistuv hispaanlane ...ehh nimi ei jäänud meelde... kõik kunstnikud. Viimasel hetkel rongile jõudnud kitarriga (vist) iisraeli poiss näis olevat muusik. Eks näe - väljas on kuulutused kus teatatakse kontserdist kus esineb iisraeli kitarrist ja kohalik sitarimängija. No ja siis Janek - näitleja ja mina nimetasin ennast selles olukorras kunstiõpetajaks. Kõik loovalade inimesed. Kas selline loterii on elus võimalik? Indias paistab olevat.
Öö möödus rahulikult. Hommik saabus Varanasi sisse sõites. Parima variandi saime hobusekaariku juhilt kes meid viite - prantslased, meie ja hispaanlane - viisid nii lähedale Main Ghat´ile kui võimalik. Kui te ei tea siis ghat on kaldapealen astmestik. Võibolla ka üldse nimetus kaldapealsetele. Siin Varanasiskäib elu paljuski ghattidel - sinna tullakse end pesema. Enamasti religioossetel eesmärkidel ja jõe pühadust silmas pidades aga ka seepi ja välist puhtust silmas pidades. Samas pe4stakse ka riideid. Joovad loomad. Ujuvad allavoolu laibad. Religioosse pesemise juurde muide käib mu arust ka lonksukese vee joomine aga ma pole selles hetkel nii kindel. Vaja asja veel uurida. Laibad ujuvad siin ka mööda tänavaid. Kuldsesse karda ja oranzi kangasse mähituna viiakse neid meessoost lähisugulaste õlul kiirel sammul Manikarnika poole. Kogu kamp karjub samal ajal "om hare ram".
Elama läksime esialgu samasse majja kus peatusime ka 5 aastat tagasi: Vishnu Külalistemajja Pandey Ghatil. Meie tuttav kutt Udday kes meid kunagi enda poole kutsus ja kellega kinos käisime on Hispaaniasse tööle läinud. Poeputkat peab nüüd tema vend.

Esmaspäev, 9. märts

Eile ei saanudki netti. Läksime Dehli lähedale Gurgaoni. Vana sõpra otsima. Ja mingi kehamälu toel leidsimegi üles. Oli alles sürprais vanale. Hakkas kokutama ja ei saanud sõna suust. Inglist ta räägib hästi puiselt. Aga tal oli veel üks õlekõrs: helistas sõbrale. Koos tõlkisid nadmehe mõtted ära ja siis esitas Manoj meile paberilt lugedes ilukõnelise sõnavõtu sellest kui südamesse me talle läheme. Sellist tundelist pateetikat on alati veidi raske kuulata, sest jääb tunne et ei oska sama emotsionaalselt vastata. Aga nutma me ka ei hakanud. Õhtupoole, olles paar õlut libistanud polnud inglise keele tarvitamisega enam mingeid probleeme. Tõsi, õlut pidi kuskil kolmekümnendate algul asuv mees libistama salaja, et ema ei näeks.
Ja need toidud mis Manoji teinepool Kanika tegi - mmmm - mitte kuskil restoranis ei saa sellist toitu nagu kodus tehakse. Manoj viis meid isegi vaatama oma aiamaad kusagil linnast väljas tühermaal, kus kasvasid tomatid, koriander, sibulad ja pisikesed baklazaaanid. Suvila oli müüri sees ja seal elas kena pisike naine kes oli nagu midagi teenija taolist ja ühtlasi ühe Manoji firma töötaja naine.
Hommikul tulime Manoji juurest Delhisse tagasi. Külastasime üht moodsat kaubanduskeskust aga tõtt öelda on need lahjad. Turud seevastu ei ole lahjad. Sarojini Nagar market on täiega kreisi. Olin pisut väsinud ja vihastasin miski taskuräti-wallahi peale kes kokkulepitud summa saavutamiseks mulle valesti tagasi andis.
Läks pisut aega enne kui tasakaal tagasi tuli ja asi nalja tegema hakkas. Ja kõik see miski 5 krooni suuruse summa pärast.
Tänase päeva atraktsioon oli juuksur. Lasin habeme millimeetriseks tüükaks pügada. Janek samal ajal võttis peamassaazi. Massaaz paistis olevat just see mida Janek hetkel vajas - õnneliku lõpuga. Lõpu õnn seines selles et peale seda kui temaga tehti seda, mida Steven Seagal tavaliselt ligimeste peadega teeb kui neist on vaja vaikselt mööda hiilida, jäi ta ellu. Ja paistis üpriski rahul olevana. Minu habemeajamine lõppes peente õlidega tehtud näomassaaziga. Olin ka rahul. St lõpp oli suht õnnelik. Piirdus vaid u 25 kroonise väljaminekuga.
Enne neid toredaid läbielamisi istusime natsa mingi turutänava veeres, janek libistas õlut, mina võtsin fotoka välja ja klõpsisin sinna tänna. Lastekarjad veeresid mingi joodiku sabas mööda irvitades ja... ja siis läks mölluks. Mingil hetkel kargasid paar vanemat kodanikku välja krahmasid vähemalt ühe jõnglase kinni ja käis äge andmine. Verbaalselt ja võibolla mitte ainult. Janek kargas kaameraga ligi. Sättisin hetkeks oma fotokat ja järgmisel hetkel nägin Janekit rahva keskel seisvat kaamera käes ja üks matsakas tädi kes just kaikaga jõnglasi taga ajas seletas kaamerasse midagi justkui läheks kõik kohe õhtustesse uudistesse.
Pärast läks teistpidi mälluks. Tegin mõnest põnnist pilti ja siis hakkas neid tulema üksi ja mitmekaupa kes kõik tahtsid pilti saada ja näha.
Homme sõidame õhtul edasi Varanasi. Päeval ei tea mis teha sest plaanitud asjaajamiste lõpetamine siin tiibeti asunduses lükkub reisi lõpupäevale sest homme on kõigil tiibetlastel protestimarss kuskil Delhis.

II päev

Nii. Sain arvutile täpid ka peale.
Täna pühapäev. Kaubandust see ei saga üldiselt siin kuid meil oli võimalus hinge eest hoolt kanda ja osaleda tiibetikeelsel koosviibimisel kus Laama Tsewang Rinpotse andis pika eluea pühitsuse.
Kohal viibis mitusada tiibeti põgenikku kes Dehlis Majnuka Tila linnaosas omaette koloonia rajanud. Kui kohale jõudsime siis juhatati meid teiste sekka istuma. Kui ma seal aga laama poole kolm viisakat kummardust ära olin teinud siis tulid asjapulgad ja eskortisid meid kohe esimesse ritta külaliste tsooni. Nii me seal siis uhkelt istusime kuni meie kõrvale sadas neli naist. Kaks keskealist ja kaks nooremat. Kõik ühtemoodi helesinisesse riiietunud. Mõtlesin et näe, kaks õde oma tütardega on otsustanud riietusega peresidemeid rõhutada. No olgu sellega kuidas oli aga kogu selle pühitsustseremoonia sisu mulle ainult kaude arusaadav oli, laama tegi nalja rahvas naeris ja muheles pea kogu aeg, aga kogu jutt puhtas tiibeti keeles. Välja arvatud üks koht kus laama ütles_ bla-bla-bla. No vot see oli koht kus sain lõuad laiali ja ka naerda. Teised keegi ei naernud. Vist. Igatahes meie eest hoolitseti hästi ja tundsin end tõelide vip-ina. Tõsi vip tsoon oli veel eraldi.
Pärast tegime veel ringi mööda Delhit. Muide. Kordan ehk ennast, ei viitsi eilset postitust üle lugeda, aga see vääribki kordamist, et metrooga liikumine Delhis on lahe. '
Eriti lahedad on need kutid kes Janeki kõrval, saate aru, õlg vastu õlga istudes ei saa pilku tema näolt ja eriti sellelt "toredalt habemelt". Selle viimase komplimendiga juhatas kontakti sisse ka keegi hennapunase pea ja lipupunase murumütsiga matsakas isand. Kaalutletud müügiakt jätkus oma väärtuste esitamisega nö "külalisraamatu" näol. Asja mõte aga oli selles et nimetet isand soovis Janeki või siis minu kõrvu puhastada. Soomekeelsed soovitused (2 tk) raamatus olid muidugi sellised et huvi veidi tõusis küll. Samas, need pärinesid aastatest 98 ja 96. Oma kõrva sisse ma aga siiski kedagi tänaval liginenud tüüpi ei tahaks lasta. Eks võtsingi siis kursiks vanamehe taktika ümber pöörata ja justkui iseenensest see juhtuski. Ja juba ma rääkisin talle tema fraase tagasi. Mani is nõu mätter, I äm vhat mätter. Tüüp alustas nii enesekindlalt et kukkumine, ja juba vahepeal koguneda jõudnud publiku ees, (vähemalt näis) oli valus.
Külastasime täna veel kord ka Candni Chowki vanalinna mida kutsutakse ka Dehli kõhuks - Dehli belly. See on hullumeelne segadus kvartalite, majade sügavustesse ulatuvatest labürintidest kus müüakse kõike võimalikku - alates kahvlitest ja juuksepaeladest ning lõpetades elektritarvikute ja ravimitega. Eriti õhtupimeduse saabudes on see võimas kogemus. Muidugi eeldusel, et sa klaustrofoobia all ei kannata. Ma üldiselt pean end hea orientatsioonitajuga olevuseks aga seekord ei saanud ma küll aru kuidas Janek enesekindlalt väljapääsu leidis peale paari umbkäiku.
Pean ütlema, et ma ei saa aru turistidest kes ainult sissesõidetud turistimarsruute jälgivad. Põnevaimad hetked juhtuvad ...eeee... ma ei tea. Siis kui kogemata tänavalt kõrvale eksid ja sattud järjekordsesse labürinti kus uste vahelt näed inimeste eraelu vilksatusi. Tänane päev, pildistada seda ei saanud, tõi "kaadri" ühetoalisest ehk mitte isegi 10 ruudusest toast kus kõrvuti voodi, mootorratas ja kapp. Ja lapsed (siuke 3 tykki ehk) selle kõige ees oleval 3 ruutmeetril mängimas.
Nüüd läheme tiibeti toitu nautima kuhugi. Ja üritame täna öösel magada. Saime peale mitmekordset seletamist hommikul isegi linad endale. Ja äkki ei lähe uni kell 3 ära jälle. Ja selle võrra ka targem et kui lakke kinnitatud Karlsson käima panna siis sääsed enam ei paina.
Mitte et see kõik oleks. Aga praegu lõpetan.

India reis 2 -droonide k@ttemaks

Et siis nyyd oleme Janekiga j@lle Indiamaal. Seekord v6tame pisut p6hjalikumalt Delhit aga kylastame m6nuga ka vana head Varanasi. Sealt peaks olema kiviga visata Bodhgayasse kus Buda Sakyamuni valgustus. Ja ega kahe n@dalaga rohkem ei j6uagi.
T@nane p@ev algas parajas zombikoomas. Lennukis magatud uni ei olegi uni vaid midagi stuupori sarnast. P6lved valutasid hommikul ja magamatusest sees keeras. Tegelikult oli suur lennuk m6nus. Vaatasin poolteist uut toredat filmi @ra ja syya anti kah. Ja juua kah.
L6bu laialt oli muidugi Majnuka Tilla linnaosa leidmisega kus oobida plaan oli. Ja veel oli plaan peetida dehli lennujaama taksojuhte ning kasutada linna j6udmiseks metrood. L@him metroojaam asub Dwarka 9 linnaosas. Ja sinna on aeropordist ikka tykk maad. V6i 6igemini , ta asub lennujaama taga. Nii et tuli 150 ruupia eest motoriksha v6tta ja see vaeseke pidi mitu korda teed kysima et 6igesse kohta j6uda. Metroo Kashmiri Gate maksis 25 ruupiat. Kui oleksime kohe kogu t6tt teadnud siis oleksime veel paar peatust edasi s6itnud ja veel v@hekese jalgratta-wallahi teeneid kasutanud siis oleks tulemus veelgi parem olnud. Praegusel juhul lisandus soodsale ja puhtale metroole ligi tunnine jalutusk@ik.
Kohal olles leidsime House (mitte selle doktori, lihtsalt kylalistyemaja) mille tuba m6nusalt r@@mas kuid v@hen6udlik ajab m6nusalt l@bi.
Alustasime paaritunnisest unest olukorra silumise eesm@rgil. Pisut oli sellest abi, ibuprofeen ja seiklushimu tegid ylej@@nu.
Niisiis, t@nase p@eva plussideks saab lugeda mitu t6en@oliselt huvitavat pilti fotokas (tegelikkus selgub nagu alati hiljem).
Tore oli ka juhtum kuidas Janek tahtis seina seest raha v6tta. Aga ei saanud. Mina v6tsin olukorda selgitava kviitungi ja ukse taga 6ues lihtsalt viskasin @ra. Hiljem hakkasime m6tlema et @kki oleks see ikka hea alles hoida. L@ksime tagasi ja korjasime selle lihtaslt j@lle maast yles. Indias. Prahi maaletoojate kodumaal.