It's Shimla calling, here is our votes...

Nüüd siis Shimlas aga siia sattumine on jälle omaette lugu. Nagu näete leidsin Shimlast internetipunkti kus oli võimalik täpitähti installida. Veidi aega võib siis ennast nendega lõbustada.
Aga kuidas me siis Shimlasse sattusime... Tegelikult oli see meil plaanis. Niisiis pakkisime oma asjad Dehraduni eeslinnas Clementownis kokku. Jätsime hüvasti sõpradega. See oli tegelikult üsnagi valulik sest vahetult enne lahkumist võttis restoranis üks vana tiibetlane üles tavapärase teema kust mee oleme. See lõppes aga pisaratega Tiibeti vabaduse)tuse ja tiibetlaste õigusteta oleku üle Indias. Õigupoolest on üsna abitu tunne kuulata inimest kurtmas enda ja veel tuhandete õnnetust, teades et ei saa õieti kuidagi neid aidata. Nagwang, meie noor sõber seletas selle hiljem kõik üle ja ütles, et saame aidata kui kõigile räägime millises olukorras nad on. Õigupoolest oli see kõik üsna ootamatu, välja purskus ilmselt kõigi nende rõõmsa ja laheda oleku taga sügaval peidus olev rõhutus ja alandus. Tiibetist põgenikena lahkunud, said nad küll varjupaiga, kuid ka põgeniku staatuse, ühes vastava templiga passis. See viimane aga kindlustab ühtlasi selle, et nad ei saa kunagi Indiast lahkuda. Indialased aga vaatavad neid kui alamat klassi. Ohh see oli kurb aga ühel päeval täidan ma Nagwangile antud lubaduse ja kirjutan detailsema loo mingisse sõbralikku väljaandesse.
Igatahes teadsime me selleks hetkeks juba, et meie buss Shimlasse väljub kell 12 öösel ja me peaksime pool tundi varem kohal olema et kohti saama. Kuna viimane buss Clementownist lahkus kell 20 siis asutasime enne kaheksat end minema. Bussi muidugi polnud (seda linnaliini oma), ja meil tekkis tunne et enam ei tulegi. Võtsime takso kes meid peale lühikest hinnateemalist mõttevahetust 70 ruupia eest bussijaama viis. Kui taksoga Clementownist lahkusime nägime ka seda viimast bussi mis just saabus. Ehk siis kulutasime 4x6 ruupia asemel 70 jagatud 4 ruupiat :-)
Bussijaam muide, nägi üllatavalt shikk välja. Puhas ja suur ja laste mänguväljak sisehoovis ja puha. Oodata tuli mitu tundi. Kusagil poole 12 paiku laekusid kaks iisraeli kutti kes olid Nepaalis trekkimas (mägimatkamas) käinud ja nüüd samuti Shimlasse sõita soovisid. Valgete inimestena tervitasime üksteist soojalt ja leppisime lõpuks kokku, et kes esimesna bussi saab paneb teistele ka kohad kinni.
Tore. Peale mitut valestarti, valede busside suunas ütlesid kioskipoisid et meie buss tuleb kindlalt peatusse nr 12. Mitte peatusesse 8 nagu ütles bussijaama informatsioonimees. Kui siis buss lõpuks enne poolt ühte laekus, selgus, et see on Haridwarist pealetulnud inimesi täis ja et isegi seisukohti mahuks vaid paar inimest. Mina küll ei tahtnud 9 tundi püsti seista kuid õige idee söötis üks tiibeti poiss kes koos kahe tüdrukuga bussi katusele ronis. Seal on selline pakiraami moodi konstruktsioon ja bussi tagaosas redel, et üles-alla pääseda.
Ronisime üles, püüdsime oma seljakottide vahel mugavama asendi võtta ja teadvustasime endale, et buss sõidab traatide ja oksade alt läbi. Oli soe öö, pime ja Shimlasse oli 9 tunni pikkune tee. Bussikatusel.
Sellest on tegelikult raske kirjutada, midagi nii romantilist annb ikka ette kujutada. Lamad India öös bussi katusel, vaatad taevasse, tähed kihutavad aegajalt kuhugi kukkudes bussiga kaasa, Linnutee, veidrad lõhnad nagu igal pool mujalgi Indias... ja kõraklappides Dagö, Alender...
jäin tukkuma olles veel mällu salvetanud midagi künkanõlvadel lõõmava metsatulekahju sarnast. Ärkasin kui buss roomas mööda mäekülgedel looklevat teed. Mäed! Tõelised, ilmselt kuhugi 2000 meetri kõrguseni ulatuvad mäed. Ja juba koitis. Kui lõpuks päikesekiired mäetipu tagant udusse kiiri joonistama hakkasid ja seejärel päike ise välja piilus oli see kõik nii kirjaldamatult võimas ja ilus, et palju ei puudunud pisikese pisara poetamisest. Kusagil paarkümmend kilomeetrit enne Shimlat ronisid bussikatusele kaka babat. Või vähemalt nad nägid nii välja. Ühel käes Shiva kolmhark ja kaelas muude kulinate seas rippumas inimese pealuu, teine musta riietatud noorepoolne mees kes, nagu hiljem selgus surmajumalanna Kali kummardaja oli. See viimane selgus suhtlemise selle osa käigus mida ma pidasin leebeks ähvarduseks. Tüübid nuiasid kogu tee bhakshist - annetust ja meie seda ei andnud. Rääkisime tüüpidega eesti keelt, nemad meiega ilmselt hindi keeles. Vahepeal avastasid nad meie ümbervõetud magamiskotid ja nuiasid neid omale. Samuti olid justkui omandist loobuma pidavatel pühameestel kellad käe peal, ja selline nuiamine ei peaks tõelise baba juurde kuuluma. Väike hirm tuli naha vahele küll kuna olen lugenud ühtteist sedasorti (tõeliste) pühameeste võimetest. Tegelikult polnud neil ettenägemisvõimetki, sest sel juhul poleks nad midagi nuianud ja ma oleks neile tibakene andnud. Nuiamise peale aga ei.
Enne Shimlat aeti mingil salapärasel põhjusel meid bussi katuselt bussi sisse.
Kui Shimlas väljusime oli otsekohe meil raisakotkastena kaelas hulk "abilisi" kes tahtsid meie kotte kanda, väikse tasu eest loomulikult, ja meile "kõige paremat" hotelli juhatada. Tegelikult lausa põgenesime nende eest.
Sellest aga ehk edaspidi kui mingeid võimsamaid muljeid peale ei tule.