Esmaspäev, 9. märts

Eile ei saanudki netti. Läksime Dehli lähedale Gurgaoni. Vana sõpra otsima. Ja mingi kehamälu toel leidsimegi üles. Oli alles sürprais vanale. Hakkas kokutama ja ei saanud sõna suust. Inglist ta räägib hästi puiselt. Aga tal oli veel üks õlekõrs: helistas sõbrale. Koos tõlkisid nadmehe mõtted ära ja siis esitas Manoj meile paberilt lugedes ilukõnelise sõnavõtu sellest kui südamesse me talle läheme. Sellist tundelist pateetikat on alati veidi raske kuulata, sest jääb tunne et ei oska sama emotsionaalselt vastata. Aga nutma me ka ei hakanud. Õhtupoole, olles paar õlut libistanud polnud inglise keele tarvitamisega enam mingeid probleeme. Tõsi, õlut pidi kuskil kolmekümnendate algul asuv mees libistama salaja, et ema ei näeks.
Ja need toidud mis Manoji teinepool Kanika tegi - mmmm - mitte kuskil restoranis ei saa sellist toitu nagu kodus tehakse. Manoj viis meid isegi vaatama oma aiamaad kusagil linnast väljas tühermaal, kus kasvasid tomatid, koriander, sibulad ja pisikesed baklazaaanid. Suvila oli müüri sees ja seal elas kena pisike naine kes oli nagu midagi teenija taolist ja ühtlasi ühe Manoji firma töötaja naine.
Hommikul tulime Manoji juurest Delhisse tagasi. Külastasime üht moodsat kaubanduskeskust aga tõtt öelda on need lahjad. Turud seevastu ei ole lahjad. Sarojini Nagar market on täiega kreisi. Olin pisut väsinud ja vihastasin miski taskuräti-wallahi peale kes kokkulepitud summa saavutamiseks mulle valesti tagasi andis.
Läks pisut aega enne kui tasakaal tagasi tuli ja asi nalja tegema hakkas. Ja kõik see miski 5 krooni suuruse summa pärast.
Tänase päeva atraktsioon oli juuksur. Lasin habeme millimeetriseks tüükaks pügada. Janek samal ajal võttis peamassaazi. Massaaz paistis olevat just see mida Janek hetkel vajas - õnneliku lõpuga. Lõpu õnn seines selles et peale seda kui temaga tehti seda, mida Steven Seagal tavaliselt ligimeste peadega teeb kui neist on vaja vaikselt mööda hiilida, jäi ta ellu. Ja paistis üpriski rahul olevana. Minu habemeajamine lõppes peente õlidega tehtud näomassaaziga. Olin ka rahul. St lõpp oli suht õnnelik. Piirdus vaid u 25 kroonise väljaminekuga.
Enne neid toredaid läbielamisi istusime natsa mingi turutänava veeres, janek libistas õlut, mina võtsin fotoka välja ja klõpsisin sinna tänna. Lastekarjad veeresid mingi joodiku sabas mööda irvitades ja... ja siis läks mölluks. Mingil hetkel kargasid paar vanemat kodanikku välja krahmasid vähemalt ühe jõnglase kinni ja käis äge andmine. Verbaalselt ja võibolla mitte ainult. Janek kargas kaameraga ligi. Sättisin hetkeks oma fotokat ja järgmisel hetkel nägin Janekit rahva keskel seisvat kaamera käes ja üks matsakas tädi kes just kaikaga jõnglasi taga ajas seletas kaamerasse midagi justkui läheks kõik kohe õhtustesse uudistesse.
Pärast läks teistpidi mälluks. Tegin mõnest põnnist pilti ja siis hakkas neid tulema üksi ja mitmekaupa kes kõik tahtsid pilti saada ja näha.
Homme sõidame õhtul edasi Varanasi. Päeval ei tea mis teha sest plaanitud asjaajamiste lõpetamine siin tiibeti asunduses lükkub reisi lõpupäevale sest homme on kõigil tiibetlastel protestimarss kuskil Delhis.