II päev

Nii. Sain arvutile täpid ka peale.
Täna pühapäev. Kaubandust see ei saga üldiselt siin kuid meil oli võimalus hinge eest hoolt kanda ja osaleda tiibetikeelsel koosviibimisel kus Laama Tsewang Rinpotse andis pika eluea pühitsuse.
Kohal viibis mitusada tiibeti põgenikku kes Dehlis Majnuka Tila linnaosas omaette koloonia rajanud. Kui kohale jõudsime siis juhatati meid teiste sekka istuma. Kui ma seal aga laama poole kolm viisakat kummardust ära olin teinud siis tulid asjapulgad ja eskortisid meid kohe esimesse ritta külaliste tsooni. Nii me seal siis uhkelt istusime kuni meie kõrvale sadas neli naist. Kaks keskealist ja kaks nooremat. Kõik ühtemoodi helesinisesse riiietunud. Mõtlesin et näe, kaks õde oma tütardega on otsustanud riietusega peresidemeid rõhutada. No olgu sellega kuidas oli aga kogu selle pühitsustseremoonia sisu mulle ainult kaude arusaadav oli, laama tegi nalja rahvas naeris ja muheles pea kogu aeg, aga kogu jutt puhtas tiibeti keeles. Välja arvatud üks koht kus laama ütles_ bla-bla-bla. No vot see oli koht kus sain lõuad laiali ja ka naerda. Teised keegi ei naernud. Vist. Igatahes meie eest hoolitseti hästi ja tundsin end tõelide vip-ina. Tõsi vip tsoon oli veel eraldi.
Pärast tegime veel ringi mööda Delhit. Muide. Kordan ehk ennast, ei viitsi eilset postitust üle lugeda, aga see vääribki kordamist, et metrooga liikumine Delhis on lahe. '
Eriti lahedad on need kutid kes Janeki kõrval, saate aru, õlg vastu õlga istudes ei saa pilku tema näolt ja eriti sellelt "toredalt habemelt". Selle viimase komplimendiga juhatas kontakti sisse ka keegi hennapunase pea ja lipupunase murumütsiga matsakas isand. Kaalutletud müügiakt jätkus oma väärtuste esitamisega nö "külalisraamatu" näol. Asja mõte aga oli selles et nimetet isand soovis Janeki või siis minu kõrvu puhastada. Soomekeelsed soovitused (2 tk) raamatus olid muidugi sellised et huvi veidi tõusis küll. Samas, need pärinesid aastatest 98 ja 96. Oma kõrva sisse ma aga siiski kedagi tänaval liginenud tüüpi ei tahaks lasta. Eks võtsingi siis kursiks vanamehe taktika ümber pöörata ja justkui iseenensest see juhtuski. Ja juba ma rääkisin talle tema fraase tagasi. Mani is nõu mätter, I äm vhat mätter. Tüüp alustas nii enesekindlalt et kukkumine, ja juba vahepeal koguneda jõudnud publiku ees, (vähemalt näis) oli valus.
Külastasime täna veel kord ka Candni Chowki vanalinna mida kutsutakse ka Dehli kõhuks - Dehli belly. See on hullumeelne segadus kvartalite, majade sügavustesse ulatuvatest labürintidest kus müüakse kõike võimalikku - alates kahvlitest ja juuksepaeladest ning lõpetades elektritarvikute ja ravimitega. Eriti õhtupimeduse saabudes on see võimas kogemus. Muidugi eeldusel, et sa klaustrofoobia all ei kannata. Ma üldiselt pean end hea orientatsioonitajuga olevuseks aga seekord ei saanud ma küll aru kuidas Janek enesekindlalt väljapääsu leidis peale paari umbkäiku.
Pean ütlema, et ma ei saa aru turistidest kes ainult sissesõidetud turistimarsruute jälgivad. Põnevaimad hetked juhtuvad ...eeee... ma ei tea. Siis kui kogemata tänavalt kõrvale eksid ja sattud järjekordsesse labürinti kus uste vahelt näed inimeste eraelu vilksatusi. Tänane päev, pildistada seda ei saanud, tõi "kaadri" ühetoalisest ehk mitte isegi 10 ruudusest toast kus kõrvuti voodi, mootorratas ja kapp. Ja lapsed (siuke 3 tykki ehk) selle kõige ees oleval 3 ruutmeetril mängimas.
Nüüd läheme tiibeti toitu nautima kuhugi. Ja üritame täna öösel magada. Saime peale mitmekordset seletamist hommikul isegi linad endale. Ja äkki ei lähe uni kell 3 ära jälle. Ja selle võrra ka targem et kui lakke kinnitatud Karlsson käima panna siis sääsed enam ei paina.
Mitte et see kõik oleks. Aga praegu lõpetan.