Delhi-Varanasi

Varanasis on palav. Täpset numbrit ei tea aga ka kerge tuuleke on ülimalt teretulnud. Tunnike tagasi istusime Manikarnika ghatil ja vaatasime kuidas järjest uued ja uued surnud moksha ehk vabanemise saavutavad. Usutakse et Varanasis kremeerituga juhtub automaatselt see india religioonides kõrgemaiks sihiks peetav - vabanemine elude ringkäigust.
Delhist Varanasi toob rong - Shiva Ganga Express meid umbes 13 tunniga. Vagunite nummerdamise süsteem oli unustusse vajunud ja nii me mööda perrooni jooksime kuni süsteemi ära tabasime ja õigesse vagunisse jõudsime. Meie vahes oli veel valgeid. Õieti siis kõik olid valged. Raudteeametnikest tegelikult päris tore meid kõiki niimoodi kokku paigutada. Ja ilmselt tehakse seda turvalisiuse huvides. Seda seletab ka asjaolu et mõned minutid peale rongi liikumahakkamist peatub meie juures politseinik kes laseb meil läbi lugeda valgetele mõeldud rongikasutamise reeglid. See tähendab et pane oma pagas ketiga vaguni külge kinni, ära ütle kellelegi kuhu sa lähed, ära , ära, ära võta vastu jooke ega küpsiseid võõraste käest (ma just kõrvalistuva võõra prantsuse tüdruku käest olin võtnud. Naersime seda veel tükk aega). Kõike seda tuli allkirjaga kinnitada. See prantsuse tüdruk kes mu tegeliku koha peal istus - Emmanuelle, tema sõber Guillome, vastasistuv hispaanlane ...ehh nimi ei jäänud meelde... kõik kunstnikud. Viimasel hetkel rongile jõudnud kitarriga (vist) iisraeli poiss näis olevat muusik. Eks näe - väljas on kuulutused kus teatatakse kontserdist kus esineb iisraeli kitarrist ja kohalik sitarimängija. No ja siis Janek - näitleja ja mina nimetasin ennast selles olukorras kunstiõpetajaks. Kõik loovalade inimesed. Kas selline loterii on elus võimalik? Indias paistab olevat.
Öö möödus rahulikult. Hommik saabus Varanasi sisse sõites. Parima variandi saime hobusekaariku juhilt kes meid viite - prantslased, meie ja hispaanlane - viisid nii lähedale Main Ghat´ile kui võimalik. Kui te ei tea siis ghat on kaldapealen astmestik. Võibolla ka üldse nimetus kaldapealsetele. Siin Varanasiskäib elu paljuski ghattidel - sinna tullakse end pesema. Enamasti religioossetel eesmärkidel ja jõe pühadust silmas pidades aga ka seepi ja välist puhtust silmas pidades. Samas pe4stakse ka riideid. Joovad loomad. Ujuvad allavoolu laibad. Religioosse pesemise juurde muide käib mu arust ka lonksukese vee joomine aga ma pole selles hetkel nii kindel. Vaja asja veel uurida. Laibad ujuvad siin ka mööda tänavaid. Kuldsesse karda ja oranzi kangasse mähituna viiakse neid meessoost lähisugulaste õlul kiirel sammul Manikarnika poole. Kogu kamp karjub samal ajal "om hare ram".
Elama läksime esialgu samasse majja kus peatusime ka 5 aastat tagasi: Vishnu Külalistemajja Pandey Ghatil. Meie tuttav kutt Udday kes meid kunagi enda poole kutsus ja kellega kinos käisime on Hispaaniasse tööle läinud. Poeputkat peab nüüd tema vend.