Delhi poole...

Enne kui Vishnu Resthousest lahkusime (seda paika julgen soovitada kyll kuigi korghooajal voivad ka hinnad korged olla) saime jalgida all ghatil toimuvat "rannkriketi" finaalmangu ja samal ajal silmnahtavalt laienevat Gangest. Vesi hakkas tousma. Kuu lopuks pidi vesi tousma nii 5-6 meetrit kui mitte rohkem. Joel ujus laipu, monel neist istusid pidusooki hea maitsta laskvad linnukesed.
Raudtee oli tavaline. Sleeper klass lubas meil veidike pehmemal istmel ja ilma trygimiseta kohad sisse votta. Ja ennae yllatust, korvalsektsiooni saabus valge tydruk. Mone aja parast vahetas ta koha meie juurde. Tegu oli Cloudettega Prantsusmaalt. Neiu oli viimase aasta olnud siin Indias, pohiliselt Rishikeshis kus ta tablamangu oppis. Tabla paistis olevat tema kirg ja armastus. Tablade korvalt oli ta ka ise koverast puuoksast didgeridoo valmis teinud. Kuna tal oli kusagil rongis pass ja muud asjad koos kaekotiga pihta pandud siis oli ta nyyd teel Delhisse, et miskit byrokraatiat ajada ja dokumendid arasoiduks korda saada. Lootis teine peale paari-kolme kuud kodumaal saada 5ks aastaks viisa ja uuesti tagasi tulla. Trygisime Dehlis, kuhu rong sujuvalt 3 tundi hilines, koos maha aitasime Cloudettel asju tassid aja paigutasime ka oma seljakotid New Dehli raudteejaama pakihoidu. See laks pikale jarjekorrale vaatamata suht libedalt. Kotid muidugi soovitavalt lukustatud. Ise tassisime riiulitele kus vanamees kriidiga igale kotile numbri peale kirjutas. Hiljem maksime paari tunni eest igayks 10 Rp.
Vahepeal yritasime mitu korda tulutult Manojile helistada. See on turismiarimees kellega tutvusime poolel teel Srinagari - Drassis hommikut oodates. Lopuks saime ta katte ka. Lubas pooleteise tunni parast meil jarel olla.
Kasutasime vahepealset aega, et oma piletiprobleem loplikult selgeks teha. Votsime motoriksha ja lasiem end Aerofloti byroosse viia. Seal oli kylm nagu pohjanabal. Viisakalt selgitati meile et lendab kyll Aeroflot aga osad istmed on Air Indiale broneeritud ja meie piletitega tegeleb just see viimane. Juhatati kenasti katte kust Air India byroo leiame. 10 minutiga olime seal ja avastasime enda eest 66 inimest oma jarjekorda ootamas. Numbrisedel pihus jaime ootama. Vahepeal laksin kaleviga roongijaama Manoshi otsima. Ta juba ootas seal. Tulime tagasi Air Indiasse. Seal oli vahepeal louna hakanud. Nagu vanal heal sovjetiajal - koigil korraga. Ootasime louna loppu. Kui see kord katte joudis laksid asjad kiiresti. Kena naitsik, juustelahk abielus oelmise margiks punaseks voobatud, tegi asja kiiresti selgeks, trykkis valja mingid kleepsud, mis meie uute lennukuupaevadega piletitesse kleebiti.
Ja lakski soiduks Gurgaoni poole kus Manosh elab ja tootab. Tee peal avastasime yllatusega, et see Dehlist 35 km edela pool asuv linnake koosneb oma uuemas osas jahmatamapanevalt modernsest arhitektuurist koos oma Lasnamae ja Kristiine Keskustega. See "lasnamagi" pidi siin aga rikaste lobu olema.
Manosh ise elab vanas Gurgaonis. Suur maja kaib labi mitme korruse ja meile sai siin osaks toeliselt soe ja kylalislahke vastuvott. Lihtsalt hammastav, et inimene oma kodu vaid monetunnise tutvuse jarel voorastele inimestele avab. Saame siin o:o: mo:o:da saata ja hommikul viib ta meid loodetavasti lennujaama kuhu saame oma suured pakid jatta ja siis Dehlisse kus loodame pool paeva ringi kolada. Kusagil 9-10 paiku lahme siis lennujaama, kus kella 4 lennukit ootame ja loodetavasti juba jargmiseks keskpaevaks Eestis olema.
Kui india jumalad on lennujaama interneti loonud siis kasutame seal seda ooteaega veel viimast korda ara kui ei, siis tuleb lopupeatykk juba eestist. Ka lisa piltidele saab ehk juba Eestist postitatud.
Seniks aga, namaste, nagu siin oeldakse.