Kodus

Nädal aega kodus juba. Ja uskuge või mitte, kui oled kodus, internetiühendus turvaliselt käepärast, siis mõtled et ahh et küll jõuab. Kirjutada ma mõtlen.
Eile helistas reisikirja lugeja ja muretses kas ma ikka tervisejuures olen. Et lubatud lõppsõna olemata. Vott siis hakkas piinlik küll.
Aga viimati jäime vist Delhi lennujaama pidama.
Kui paar tundi enne väljalendu lõpuks lennujaama hoonesse sisse lasti leidsime sealt eest pagasi turvakontrolli ja kilepakendamise punkti. See osa meie pagasist mis pidi lennuki pakiruumi minema läbis röntgeni. Luumurde ja pomme mu seljakotist ei leitud ning töökaaslastele ostetud Varanasi paberosse keegi üle kontrollida ei soovinud. Kotile tõmmati "secure" kirjaga plastikpaelad ümber ja võisime soovi korral lasta need kilesse mässida. Selle eest taheti raha saada. Raha oli tegelikult üsna otsas aga mingi ime läbi oli mul jäänud ruupiateks vahetamata viis dollarit. Mehed tahtsid kolm. Joostil seevastu olid eurod. Neid taheti kaks. Mina tahtsin oma viiest dollarist tagasi ka saada. Lõpuks, peale ootamist antigi. Joosti kaks eurot. Nii-et mul kasud sees. Pakkimiskuttidega koos kaalusime ka pagasi üle. Olla siis kõik justkui normi piires. Järgmine samm oli check-in. Seal tekkis kohe väike segadus kui meil passist vene viisat ei leitud. Püüdsime selgitada, et lähme kohe transiidiga edasi Tallinna. Hindust ametnik ei saanud asjast aru, õigemini lõpuks hakkas saama aga ei osanud meie Tallinna pileteid arvutisse asetada. Tuli noor venelane kes nagu hiljem selgus oli vahetuseülem ja kes näitas hindule näpuga midagi arvutist. Sellega paistis probleem lahendatud. Siis panime pagasi kaalule. Taheti ka käsipagasit. Millegipärast minu ja Joosti oma korraga.
Ja siis üritati meile selgeks teha et peame raha juurde maksma. Kui palju?! Palusin mehel summa paberile kirjutada sest mõistus tõrkus kuuldut omaks võtmast. 10000 ruupiat! Nii-et kuulsin ikka õieti. Kommoon mehed, see ei saa ometi nii minna. Meil lihtsalt pole enam pappi. "Ja me pappi ei saagi" enam kuskilt juurde sest rahamasinat seina sees ka pole.
Läksime venelasest vahetuseülema juurde (sergei või mis iganes) ja püüdsime inimlikku mõistmist äratades seletada, et pappi ei ole. Ja et meid on neli ja teisel kahel pole üldse käsipagasit. Jagagu kaal ära meie vahel. "Ne polozeno. Nelzja. Mne ne interesujet. Võbrasite lizhnije veshi ili podarite komunibudt." Umbes selline oli mehe üsna ükskõikne vastus. Joost oli samal ajal kutsunud kilemässija kuti kes ütles et kaal on ok. Abi sest ei olnud aga poiss lubas tasuta uuesti mässida. Läksime siis sinna. Enne võtsime nurga taga (et sergei ei näeks) mõned pudelid ja purgid ja andsime Kalevile ja Klavdiale. Siis läksime kilerulli juurde ja tegime oma pagasis inventuuri. Viskasin musta pesu ja sokid minema. Mingid pakendid ka. Pole just suur kaal aga midagi ikka. Kampsuni (selle sooja nepaali oma) panin selga. Ühtteist taskutesse. Raske mobiililaadija vöökotti. Ühttäkki avastasime tõsiasja, et riideid võid endale selga panna kuipalju tahes. Ja taskute kohta ei käi ka ühtegi keeldu vist. Sääsevõrgu, mida polnudki kogu Indias viibitud aja jooksul kasutanud, andsin ühele kiletajale. Lõpptuilemusena saime kilosid niipalju maha, et kontrollkaalumine lubas uuele katsele minna. Ka ametlik kaalumine läks sel korral läbi.
Saime piletid kätte ja läksime Kalevi ja Klavdia juurde kes passikontrolli ees ootasid. Kalev oli märganud kuidas selle meie pagasitetri ajal oli vahetuseülem (tingnimetusega sergei) miski turvamehega vestelnud ja irvitanud. Mõtlesime muidugi kohe, et ju see meie peetimine neile nalja tegi.
No ja siis edasi passikontrolli, ehk piiriületus. Kalev läks inu ees vasakule. JA mina siis viimasena ühe keskmise ametniku juurde. Probleeme ei olnud ja kui tuima kirvenäoga ametnikule hyvastijätuks "namaste" ütlesin siis ta hetkeks isegi sulas.
Passikontrollist väljunud, jõudsime tax-free tsooni.
Õige pea avastasime enda ülelugemisel, et nelja ränduri asemel on meid kolm. Kalev oli puudu. Käisime kõik poed ja puhvetid läbi aga meest polnud. Siis pöördusin mingite raadiosaatjatega härgade poole kellele meie mure eriti korda ei läinud ja kes küsisid kas me peldikust ja poodidest otsisime. Peldikust tõesti mitte. Küllap ta seal on ütlesid kapid. Läksime sinnapoole ja äkki oli Kalev rõõmsa näoga meil selja taga. Olevat passikontrollis rajalt maha võetud, kott läbi vaadatud, Joosti Chavanprash (mis Kalevi käes oli) oli lahti tehtud, foolium ka purgisuu pealt maha. Tükk aega oli imestatud minu fotokastatiivi (mis ka minu pagasi kaalu vähendamise eesmärgil Kalevi käes oli) ja siis oli lahti lastud.
Tax free tsoonis oli kõik kordi kallim kui kusagil linnas. Kõht oli veidi tühi ja taskus üleliigseid münte. Üritasime Joostiga midagi näksitavat osta kuid kõik oli liiga kallis. Lõpuks ühes puhvetiletis andis vana mulle kogu mu mündihunniku eest +2eurot ( kõik see võis koguväärtuses olla kusagil 50 ruupia kandis) kolm muffinit. Kaks neist tarvitasin allesoleva veetilga saatel kohe ära. Ja siis suunati meid juba lennuki poole. See tähendas veel ühe pagasikontrolli läbimist. Kõigile esemetele mis keha küljest eemaldada sai riputati peale läbivalgustamist külge sildike templiga "secure". Metalliotsijaga käidi kogu keha läbi ja leiti mu taskust 20 senti.
Ja siis saime ooteruumi. Istusin kahe pilusilmse daami ette tugitooli ja püüdsin aega parajaks teha äsjajuhtunu kirjapanemisega. Kuni lõpuks lennukisse hakati laskma. Väike sabin veel kui nägime sergeid piletikontrollipunktis seisvat. Aga ei midagi. Saime lennukisse.
Lennuk oli seekord mitte Boeing nagu tulles vaid venelaste oma IL 86. See uus nelja mootoriga mudel. Disain oli nagu vene värk ikka. Toimis aga jäi kuidagi veidral viisil meelde. Mitte nagu Boeingis kus kõik on paigas, ratsionaalne ja mitte tähelepanu äratav.
Meeskond oli keskealine. Domineerisid tursked mehed mitte nagu Estonian Airi ühe-miili-kubis.
Joost tegi ilmselt väikse valearvestuse kui kõlaritest teatati, et lendame 6 ja pool tundi. Hakkasime muretsema kas me ikka jõuame Tallinna lennukile mis väljub 10.30. Kuna ajavahet oli raske arvutada - kell oli ikkagi 4 ja pead üleelamistest paksud nagu kissell - siis mõtlesime stjuardessi tülitada. See kes meie kandis tegutses oli lühike, paks ja morn mahvalda ja mõtlesime, et niikuinii saame sealt mingi sovjetliku reaktsiooni. Aga oh üllatust, mahvalda osutus hoopis lahkeks emmeks kes meie probleemiga ka lennuki komandöri juures käis ja muidu igati abivalmis oli. Probleemi ennast nagu selgu tegelikult ei olnudki.
Pealepikka lendu ja pisut ebamugavaid istmeid jõudsime lõpuks Moskvasse kus transiitreisijate kontrollist meid jälle kiiresti piletite vormistamise pehmete tugitoolidega ja konditsioneeritud õhuga tuppa viidi. Peale piletivormistamist aga kellegi tädi saatel otse vajalikku väravasse viidi.
Järgnes taas turvakontroll enne lennukisse minekut. Seekord pidi ka jalatsid röntgenisse pistma. Ka jaltsitel luumurde ei tuvastatud. Saime lennukiväravasse ootama.
Vahetult enne lennukisse minekut tuli juurde meid ennist Sheremetjevo koridorides saatnud tädi, kes teatas et pagasiga on lood kurvad. Et see jõuab meile järele alles homme.
Kõik see oli juba hoopis teine maailm ja India hakkas üha enam tunduma vaid kunaginähtud unenäona. Ei ole ei minevikku ega tulevikku. Tegelikult on olemas vaid olevik, hetk milles oleme PRAEGU.
Ja siis Eesti Õhk. Stjuardessid noored ja ilusad. Täpselt nagu eelmainitud õhutöötajate elu käsitlevas seriaalis.
Meie kohad olid ahtris. Viimases reas. Seal kus stjuardess seisab ja toimetab. Küsisime neiu käest et mis saab meie söögist. Piletid ostetud siis kui veel söök piletihinna sees oli. Lubas küsida.
Veidi aja pärast tuli ja ütles, et võime minna ette istuma. Läksimegi. Leidsime vabad kohad kõige eest. Äriklass või miskit sellist. Ja süüa toodi. Ja juua anti. Mida iganes soovid. Lubasime Joostiga endile kodumaale jõudmise puhul ühed konjakid.
Peipsit ei näinudki, just nagu vastassuunas lennateski. Aga Eestimaa oli ülalt vaadates ilus küll.
Eestis astusime probleemideta üle piiri. Kuna istusime nii ees läksime maha esimestena ja tõttasime kohe pagasiletti. Seal saime teada, et on võimalus, et pagas homme ei jõua aga nad helistavad.
Pere oli vastu tulnud. Oi kui tore. Sõber tuli vastu autoga. Oi kui tore. Ei pea bussiga Pärnu poole loksuma.
Ja ongi läbi. Seljakott küll tuleb veel iseseisvalt järele aga kolme päeva pärast ootab juba Lenny Kravitz meid ja esmaspäeval peab tööle minema ja muidu täisväärtuslikku eestlaseelu elama.

Praeguseks on juba ka pildid põgusalt üle vaadatud. See võttis aega umbes neli tundi. Ja ega süveneda eriti ei jõunud prügi (uduseid ja mõttetuid pilte) on ikka ka palju.