Kino

Järjest sagedamini taban end Eesti asjadele mõtlemast. Eile lugesin isegi Delfi pealkirjad läbi. Siin Varanasis tunduvad need kuidagi eriti mõttetud. Koerad meenutavad siin juba liigagi sageli dobermanne, mõned isegi väga aga on enamasti üsna räämas kasukaga. Päeval põõnavad eranditult kõik koerad õiglast laibaund tõstes peale puudutamist pead alles tüki aja pärast.
Ilm on pilves. Juba teist päeva on seetõttu päikesetõusu-paadisõit ära jäänud. Kaks hommikut on meil siin veel. Eks näe.
kÕige toredamad on siinsed labürinttänavad pimedas. Sajad valgustatud poekesed, õhk on veidi jahedam ja inimesed päevase palavuse loidusest ärganud. Kitsad tänavad, vaid sirutatud käte laiused, ja neil kihutavad jalgrattad, mootorrattad, mootorrollerid. Inimeste, magavate koerte ja lehmade vahel.
Külastasime täna ühte meile teadaolevast kolmest kinost Varanasis. Jooksis film mille pealkirja palun mitte küsida. Pileteid müüdi seina sisse tehtud august kust parasjagu sai käe sisse torgata. Film oli laiekraan-formaadis, värviline ja helindatud. Mis ma veel mõistan öelda? Tegevus toimus Radjasthanis, rahvariided olid kirevad. Tibi abiellus ja viidi mehe koju. Mees huvitus rohkem arvepidamisest kui naisest. Siis läks mees tükiks ajaks kodust kaugele. Naisesse armus dzinn kes võttis mehe kuju. Koos olid nad õnnelikud. Filmi lõpus aeti dzinn korraks pudelisse aga päris lõpus ilmus ta jälle naise juurde kes selleks ajaks oli juba dzinnipoja sünnitanud. Esimese seeria ma suurelt jaolt magasin. Siis tuli vaheaeg. Tuled süüdati, publik käis pissil, suitsul (suitsu tehti tegelikult filmi käigus ka) ja ridade vahel ronisid karastusjoogi ja saiakesemüüjad. Teine seeria ei möödunud kiiremini kui esimene aga lõppes ikka lõpuks ära. Kergendustundega ronisime valguse kätte. Kino oli umbes Pärnu Mai kino suurune aga kui Mai kinos ronivad tagumised read kõrgemale, siis selles Varanasi kinos oli vastupidi. Esimesed read olid mõnevõrra kõrgemal kui tagapool asuvad. Seintel olid reas ventilaatorid nagu hiigelsuured karikakrad varre otsas. Kas neist ka kasu oli... Noh, igal juhul kogemus.
Peale kino läksime sõbra juurde lõunasöögile. Sõber, nimega Uday on noor poodnik meie hosteli lähedalt. Käisime temalt siidi ostmas, tema juures kitarri plännimas ja saime kuidagi paremini jutu peale kui ülejäänud kaubandustegelastega. Ühel hetkel kutsuski ta meid enda juurde lõunale.
Maja milles poisi pere elas on kahekorruseline ja vastas mingitpidi minu ettekujutusele kaupmehemajast. Tõsi, ega ma palju ei näinud - eeskoda ja üks tuba.
Vastupidi ootustele ei näinud me lõuna ajal poisi ema või õdesid kellest juttu oli olnud. Viskasime eine kiiresti sisse - riis, curry aedviljadega, dal - ja aidaa. Poiss pidi poekesse tagasi minema.
Väljas juba hämardub, lähme vist vaatama kas ühe kaugema maiustustepoe veel leiame üles.