I.G.I.

Kolmetahelise lyhendi I.G.I. taga peitub Indira Gandhi International Airport. Istume siin reisi teiseks kalleimas internetipunktis ja kirjutame Joostiga oma viimaseid motteid yles. Viimaseid India pinnal.
Tana hommikul arkasime siis Maheshi abieluvoodis kuhu pidime Kalevi ja Joostiga kolmeklesi ara mahtuma. Klavdia magas teises toas kushetil. Meie toa eeliseks oli toeline reguleeritava kylmusega konditsioneer. Keerasime parajaks ja vahemalt mina magasin kyll hommikuni ondsat und. Hommikusook oli taevalikult hea. Kui oled kord saanud india kodutoitu siis koik need tanavaaarsed toidutared taanduvad kuhugi kaugele uttu. Eriti head olid Maheshi naise Kenika valmistatud chapatid pannkoogitaolised heledad leivakesed. Hommikuks tehti aga aloo paranthat - need on suht vyrtsikad kartulipannkoogid. Ma yldiselt viimasel ajal... khm...vyrtsikat eriti ei taha, aga need viisid kyll keele alla.
Manesh muretses aegajalt, et me unustame ta kohe kui Indiast lahkume, pyydsime teda kyll veenda, et mure on asjatu aga paris kindlalt ma selles veendunud ei ole et mees asjast aru sai. Tore oleks teda muidugi Eestis samamoodi kostitada, aga eks me nae.
Peale hommikusooki pani Manesh valge tikanditega pidzaama selga ja laksime linna peale patseerima. Patseerimisest oli sedavord kasu, et sain endale koti lukustamiseks vaikse tabaluku.
Klavdia sai vist paar kivikest ostetud ja siis kylastasime ka Maneshi reisibyroo kontorit. Tal on 12 erinavates mootudes autot mida ta valja rendib. Siis tuli autoke kuhu end sisse surusime ja millega meid koju tagasi viidi.
Tegime Maneshi perega ka yhispilte. Pildistamine tundub Indias yldse vaart tsermoonia olevat. Ka praegu tundsime et teeme midagi mis koosolemist tahtsustab.
Kujutage ette: kohtute kusagil pohja India magedes ohtul taiesti juhuslikult mingite kaugelt maalt tulnud randuritega, kutsud nad oma koju, soodad-joodad (Kalevi palvel oli ohtul olu ka laual) ei taha midagi vastu. Me kyll raakisime kutsest mida voiksime saata, et Manesh saaks Eestit kylastada aga kes teab kuna ja mis sellest saab. India mastaapides on selline suuremeelsus vist haruldane, vahemalt meie kogemuse pohjal.
Manesh viis meid lennujaama. Lennujaama taga, teisel pool taksode parkimisplatsi on pakihoid.
Sinna jatsime oma suured pakid, et vabade katega mooda linna kolada. Taksot ei tahtnud votta need hindasid ennast 400 ruupiaga. Hakkasime jalgsi linna poole minema ja viie minuti parast olime teeristil kus juba autorikshasid neli korda vaiksema hinnaga kauplesime. Hind tundus aga veel ikkagi korge, oigemini rikshad ei lasknud hinda alla. Hakkasime kauplemise huvides edasi jalutama. Oleme tahele pannud et kui nad ise tulevad pakkuma ennast, siis on meil palju kergem oma hinda peale suruda. Tuli aga hoopis yks portfelliga noormees kes ytrles et kohe tuleb buss millega saame 5 ruupia eest tykk maad edasi, peame ymber istuma ja saame veel 10 ruupia eest Connaugh Place. Nii tegimegi. Delgi oli sombune. Aegajalt tibutas. Ja hakkas meie meeletu viine raharaiskamine. Koige vingem oli miski turusarnane koht kus tundus et viimnepaev on kaes ja kaupmehed peavad iga hinna eest koik ara myyma mis neil pihus parajasti on. Rahakottide hinnad kukkusid 250lt 70le kohe kui selja keerasime. Umbes samasuguseid kukkumisi tegid veel mitmed toredad sargid ja muud asjad mille vastu huvi tundsime. Oli ka neid kes jargi ei andnud. Me ka ei andnud. Moned tyybid tolknesid mitusada meetrit jarel ja lunisid, et osta ara, whats your last price. Aga kuule mees, milleks mulle taskumale? Voi puust kobra?
Kollasime mooda linna kuni pimedaks laks. Tegelikult peale poodide ja putkade selle paari tunniga midagi ei nainudki. Nii et Humayuni mausoleum, roostevaba raudsammas ja muud vaatamisvaarsused Dehlis jaavadki jargmiseks korraks.
Arvan, et siia voib midagi lahipaevadel veel lisanduda. Vahest moned pildid. Veel yksikuid malestuskilde.