Mis jäi eriti eredalt meelde?

Varanasi. Manikarnika ghat ja surnute põletamine seal(vt pilt). Gangeses ujuvad laibad.

Kotkaparv suurte puude otsas Nagini järve ääres Srinagaris.

Soe Kashmiiri öö siristavate tsikaadide, krooksuvate konnade ja palvusele kutsuvate kümnete muezzinite kurbade ja venivate soigumiste saatel.

Ladakhi lumemütsidega mägede suursugusus vaadatuna Khardung-la kurult 5620 m kõrguselt.

Diskit gonpa (klooster) Nubra orus.

Meie väike mägimatk Manalis.

24 tundi kõige odavamas ja tavalisemas, hindudega üle kuhjatud raudteevagunis. Peale seda on kõik muu puhas luksus.

Kõik reisid üle mägede. Igaüks omal kombel. Pidevalt kõrvalolev kukkumisoht või alateadlik hirm selle ees. Ja samas mägede suursugusus ja igavikulisus.

Tia küla kus me elasime kolm päeva. Elu majas mis on seal seisnud juba ligi tuhat aastat, inimeste keskel kelle esivanemad on sealsamas elanud põlvkondade kaupa needsamad tuhat aastat. Eriline kogemus.

Kauplemine.

Rishikesh. Sinna läheks tagasi.