Surnud

Eile 27. juuni ohtul peale internetipunktist lahkumist sattusime peaaegu joonelt kohta kus tuled kunagi ei kustu - pohilisele surnutepoletamise ghatile (kaldapealsele) Varanasis. Suured puuhunnikud mida peab matuselokkes kasutama mitut erinevat sorti, suits ja matuseliste hulgad jatsid sel aikesejargsel videvikuajal veidra tunde. Peaaegu kohe kui sinna sattusime, fotoaparaadid pihus loomulikult, hyppasid ligi mingid kutid kes juba kaugelt hyydsid et voib pilti teha kyll. Siis ronis meie juurde mingi lyhike suht head inglise keelt raakiv tyyp ja ytles et tema on siin ghatil "kytja", puutumatute kastist tegelane kes matuselokkeid teeb. Raakis kuidas asjad kaivad, et naisi siia ei lubata ja kui me pilti teha tahame siis tuleb annetus teha. Puud pidid kallid olema ja 150 ruupia eest saab yhe kilo. Et koik kes pilti tahavad teha annetavad midagi kilo voi nii. Olin otsustanud et voin sellel koha peal annetuse teha kyll. Nii ei olnud mul kahju vaiksest summast loobuda. Siis kollas mehike meiega muudkui kaasa, viitas sinna ja tanna ja kysis mingil hetkel kas tema jutt meeldis meile. Tegin sel hetkel vea kui ytlesin et oli huvitav. Kolm minutit hiljem hakkas ta Janekilt baksheest noutama. Et antagu yhe kilogi jagu. Kuna ma just olin andnud, mitte kyll temale, siis seletasime lahkelt, et kui jargmine kord valgetega tegemist teeb, siis tuleb koigepealt hind oelda. Kais jarel nagu uni siis aga jai yhes kohas justkui nahtamatu seina taha seisma ja taanitas seal: not nice sir, not nice...
Ohtul kylastasime veel oma ratsepat ja ma kysisin temalt selle asja kohta. "Petised" oli mehe kindel kommentaar.
Tana hommikul kolasime Joostiga taas mooda ghatte ja markasime ka teises kohas surnulokkeid ja yht oranzhi massitud keha just pesti Gangeses. Ja kui sealt moodusime tuli nurga tagant akki mees valja:"... surnuid poletatakse Indias niimoodi. Tahad naha?" Eelmise ohtu kogemuste pohjalarvasin, et matused pole turistiatraktsioon kusagil ja keeldusin. Ilmselt oleks pidanud jalle maksma kui temaga kaasa oleksin lainud.