Varanasis eksinud

Eelmise kahe päeva jooksul hakkasime Joostiga ennast siin India kõige pühamas linnas end juba üsna koduselt tundma. Õhtul pimedas on valgustatud kitsastel vanalinna tänavatel see õige elu. Üllataval kombel ei eksinud me nendes labürintides ära.
Täna aga, päise päeva ajal, suutsime suht tuttavatest kohtadest nii kaugele ekselda, et tagasiteed tuli hakata küsima. Aga vaatamata selgitustele olime äkki nii väsinud, et otsustasime teha elu esimese veloriksha.
Esimene vana kelle käest hina küsisime pakkus 50 ja ei nõustunud seda alla laskma. Joost oli kuskilt kuulnud et 5 raha näo pealt on õiglane hind. Me siis pakkusimegi 10 aga kui ei siis ei. Marssisime edasi ja töötas teooria mis väidab, et kui mõni wallah tuleb ei oma teenust pakkuma siis saab võimsalt kaubelda. Kaubelda seekord vajadust polnud. Rishamees hõikas juba kaugelt et Ganga ja 10 rupies. Kaup koos loksusime täiesti õiges suunas nagu me tuttavatesse kohtadesse jõudes aru saime. Ronisime sobivas kohas maha ja mees näis oma 1 ruupia üle rõõmus olevat.
Joostil tekkis tomatisalati isu. Sel ajal kui ta tänavamüüja käest tomateid valis (kg 2 ruupiat e umbes 7 krooni) lähenes mulle selja tagant oranzis hõlstis mees. Tunnestasin kuidagi silmanurgast et miski jutt sealt nüüd tuleb. Keskendusin Joosti tomatitehingu pildistamisele. Ühel hetkel sai pilt aga valmis. Ja kohe vana küsiski kas pildistamine meeldib. Ma vähemalt arvasin et ta just seda küsis. Selline soojade silmade ja halli habemega mees oli. Järgmiseks tuli standardküsimus: where are you from. Reaktsioon estoniale oli aga teistsugune. Vana teadis väga hästi kus on Eesti ja milline on selle paljukannatanud ajalugu. Noh, nii üldjoontes. Siis läks jutt vaikselt sellele, et mees on joogaõpetaja ja ajurveda dr. Lõpuks, kui juba küsisin, et mis tund joogaõpet ka maksab vedis mees meid justkui muuseas enda koju, kuhugi kvartali sisse. Oli selline lihtne tuba, puupõrand, hunnik kaltse diivani peal. Seal pidigi olema tema joogakool. Kooli pindala võis olla laias laastus kusagil 10 ruutmeetrit. Istusime maha. Akna poole, sest sealt tuleb meile väikest tuulekest ka peale. Siis võtti ta välja mapi paberitega ja hakkas näitama soovituskirju. Need mida nägime olid sisult kiitvad.
Võtsin teemaks ajurveda. Küsisin, mis maksaks pulsidiagnostika. Maksumuse küsimusest armastavad mõned siin kõrvale hiilida. Tavaline vastus on: as you wish. Nii ka nüüd. Mulle meeldis aru saada, et tegemist on annetuspõhise teenusega. Võimalik et nii se oligi. No igatahes palus vana mul pikali heita klammerdus parema käe randmesse, et pulssi lugeda. Pulsi tsekkimine kestis 10 sekundit. Olles just Ladakhis sarnast teenust kasutanud, pani tähele et Varanasi mees võttis randmest kinni hoopis teistmoodi. Amchi Lehis ja õpetused mis varem raamatutest olen lugenud ütlevad meetodi hoopis teistsuguse olevat. Seejärel küsis kas mul magamisega probleeme on. Kui eitasin, küsis et kas no vahel ikka on. Arvasin paremaks öelda et ei ole. sest paar korda aastas ei tohiks arvesse tulla. Siis pakkus järgmiseks kõhukinnisuse...
Siis mudis kõhtu, kuulas stetoskoobiga, mõõtis vererõhku. Lõpuks arvas, et mul on vata-pitta tasakaaluhäired. Vahel on liiga palju vahel liiga vähe. Ohh, pikalt ei saanudki temaga mõtteid vahetada, pidime ära jooksma.
Viskasin talle sajase, ja ta nõudis kindlat teavet kuna me tagasi tuleme. Ei osanud midagi öelda ja lippasime mööda kitsast tänavat meie resthouse suunas.
Suunas küll, aga jälle eksisime ära. Pidime mitu korda teed küsima ja edasi tagasi kõndima enne kui tuttavate poodide vahele saime. Joost arvas vahepeal ühe hindude koduõue otseteeks Gangese äärde ja ohh sa poiss kus seal oli alles tige koer. Muidu vedelevad nagu laibad keset päeva kus aga varjulisem on. Tulime sealt kähku tulema. Varsti leidsime aga tee jõe äärde ja seal on juba kerge ghattide järgi orienteeruda. Kõik on nagu peo peal.
Kondiitritooted on siin muide põnevad. Osad maiused lihtsalt jumalikud. Sattusime esimesel päeval kondiitrite tänavale vanalinnas, ja täna püüdsime seda leida. Nii me hommikul ära eksisimegi.
Ohh, ja ühe asja oleks unustanud. Püksid saime eile rätsepa käest kätte. Mina võtsin toorsiidi materjaliks, Joost puuvilla. Väliselt vahet ei ole. Kui tahaks vahet teha peaks hinnasildi külge jätma. Alt on natuke liiga laiad, sellised lahedad hipipüksid aga muidu täitsa ok. Kui rätsepa käest küsisin, kas midagi ümber saaks teha oli ta jaatav. Kui palusin kitsamaks teha, oli ta eitav. Et rikuks kõik ära, et just nii peabki olema.

Leidsin pilli mis teeb puhudes torupilli häält ja mille peale pidavat kõik ümbruskonna maod kokku jooksma. Pilli proovisin, madusid ei näinud. Ostan võibolla ära teise (250 Rp), kuigi roost viled näevad õrnad välja ja ma ei tea kuidas ma pilli siit turvaliselt eestisse saan.