Manali - viimane linn enne lumiseid tippe

Manali

Palju me siis magada saimegi? Kusagil enne 23 uinusin, kell 1 äratus. Veidi peale poolt kahte olme juba kõigi kodinatega reisibüroo ees ootamas.
Kalev ja Klaudia ei saanud vist üldse magada, sest päeval meile majanaabriks saabunud juuditüdrukud olid otsustanud nende toa kõrval rõdul enne hilist uinumist pisut reipaid biite kuulata. Melu jõudis ka meie toani aga kuna me olime nurga taga, muusika ei olnud sisult vastumeelne ja erinevalt Klavdiast ja Kalevist sulgesime toaukse siis ei häirinud see pralle meid ja saime paartundi und teha.
Eelnev päev oli sündmusterikas ja läks täie ette. Tegelikult on meie elu siin nii tihe, et sellist päeva mille kohta saaks öelda ?raisatud? pole olnudki.
Käisime täna Janekiga vaatamas koske mida ka meie külalistemaja rõdult näeme. Tegelikult on see vist oma 10 km kaugusel, linnulennult vähem.
Minek kosele hakkas veidralt peale. Hakkasime Raj Guesthouse juurest koos minema, mina põikasin aga veel hetkeks kõrvalmajas asuvast bathroomist läbi, eeldades, et jõuan kohe Janekile järele. Kui sealt väljusin polnud Janekit kusagil ja hakkasin talle järele minema. Kui majade vahelt tänavale jõudsin, ei paistnud teda aga kusagil. Vaatasin ringi, läksin tagasi ja tegin kindlaks, et ta polnud jäänud ka Raji juurde õue peale. Vaatasin ka ümberkaudsetesse poekestesse aga keda pole seda pole. Ootasin veel veidi, küsisin poepoisilt kellelt hommikul käsitsivalmistatud märkmikke ostsime ja juttu puhusime aga ka tema polnud Janekit näinud. See poepoiss kes esimest korda Janekit nähes ?Tintin at Manali? karjus ja üliväga rõõmustas on pärit Rajasthanist ja kastikuuluvuselt kshatrija ehk sõdalane. Ta trääkis meile pisut oma elust, et ta on ka sõjaväes teeninud aga kui teda taheti Pakistani piirile saata siis käskisd vanemad koju tulla. Ja nüüd ta siis tegelebki äriga.
Ootasin veel pisut ja hakkasin kõheldes linna poole nihkuma. Äkki tuli mu juurde aga saapapuhastaja-poiss ja püüdis mulle selgeks teha, et mu sõber on juba linna poole läinud. Püüdsin mitut moodi üle küsida kas see oli ikka see pikk ja tukaga mees mitte aga Kalev kes ka hetk tagasi linna suunas liikus. Vastus oleks aga nagu ikka kinnitanud just Janeki linnaminekut. Püüdsin tänutäheks poisile ruupiat anda aga ta tundus lausa solvuvat selle peale. Ei teagi kas andsin vähe või tahtis ta tõesti siiralt aidata. Vist pigem viimane variant.
Poole tee peal linna suunas kihutas motorikshas minust mööda sõdalaspoodnik ja vehkis lõbusalt käega nagu mind kaasa kutsudes. Lehvitasin vastu, et ma parem kõnnin.
Olles lõpuks linna jõudnud (3 km kõndimist) püüdsin silmad hästi lahti hoida, et Janekit märgata. Olin kindel, et ta ootab mind mõnes strateegilises punktis, näiteks rikshapeatuses. Silmade lahtihoidmine oli muidugi keeruline, sest kõigile India linnadele iseloomulikult on ka Manali tolmu ja heitgaase täis.
OK, mingil hetkel otsustasin, et koosminekust ei saa asja. Äkki rääkisime üksteises
hoopis mööda ja mees otsustas kuhugi üksi minna. Hakkasin minema sinnapoole kus arvasin olevat küla nimega Vashist. Igaks juhuks küsisin ühelt vastutulevalt vanamehelt üle kes sõna Vashist kuuldes sinnpoole osutas kuhu olin minemas. Peatselt jõudsin Tiibeti linnaossa kus märkasin naist kaevul pead pesemas. See oli huvitav vaade, väärt fotojäädvustamist. Haarasin kaamera järele. Kaamerat polnud. Kuidas? Kuhu see siis jäi? Peale esimest ehmatust lootsin, et võimalus leida kaamera meie toast ?Raji juures? on suht tõenäoline. Ometi tundus ilma fotokata suurepäraste vaadetega mäeküljele ronimine sel hetkel kuidagi mõttetu. Vahest leidis laiskus sobiva ettekäände kurnavast ronimisest loobuda, vahest oli mingi muu peenpsühholoogiline põhjus. Igatahes keerasin otsa ringi ja kõmpisin tagasi. Peale Manalit läbiva jõe teistkordset veoautode, busside, mootorrataste ja ? rikshade vahelt ületamist valisin suuna mis viis mind turule. Seal köitis mu tähelepanu Bookworm´i raamatuputka. Paar valget poissi tegelesid seal parajasti mingite Sai Baba raamatute parimate omaduste üle diskuteerimisega müüa elaval osavõtul, nii et sain rahulikult riiulitel leiduvat uurida. Ja äkki... Janeki hääl selja taga. Haa! Me vist isegi väga pikalt ei arutanud mismoodi see kadumine toimus, aru me igatahes sellest ei saanud. Janekil oli fotokas kaasas ja kuigi tundsin väikest meelehärmi enda oma puudumisest asusime siiski esialgset plaani teostama, et kosk üles leida. Võtsime motoriksha, et sellega kõigepealt Vashisti sõita ja siis sealt edasi matkata. Mõeldud tehtud. Selgus, et Vashist on üpriski sumisev turistipunkt templiga kus paistsid mingid basseinid olevat kuid me ei süvenenud sellesse vaid läbisime küla ja jõudsime talude vahele. Rada viis edasi ja seal oli vist isegi mingi sildike mis ütles: ?Waterfall 2,5 km?. Läksime mööda seda rada. Möödusime külakoolist. Posid ja tüdrukud eraldi gruppides, kõik kenasti vormides istusid koolimaja räästa all ja tegid ülesandeid. Jäime neid vaatama ja see tekitas teatava elevuse. Pisut koolimajast edasi ületas rada ojakese mis kusagilt paremalt mägedest alla tuli. Otsustasime uurida ega see kuskil ülalpool koske ei moodusta. Ronisime ülesvoolu. Esialgu tõus väga järsk ei olnud. Ja siis märkasime kaugemal, kus mägi juba nii oma 45 kraadi tõusu sisse võttis, lehmi ja karjusnaisi. Lehmad olid roninud nii kõrgele ja sellistesse kohtadesse kivide vahel, et nende sinnatoimetamiseks näis olevat helikopterit kasutatud.
Hakkas sadama ja parim teguviis paistis olevat kaljuserva alla varjumine. Istun Põhja India metsas, mäeküljel suure kivi all ja vaatan vihma. Super! Avastasin ennast mõtlemas selle üle, et edasi minna nagu ei tahakski. Lihtsalt istuks, vaataks ja oleks. Karjusnaised olid vihmavarjud avanud. Meil ei olnud kiiret. Kui vihm lõpuks rauges ronisime ?kivi alt välja?. Edasiliikumiseks tundus kõige huvitavam kitsas lehmarada mis sealtsamast kivi kõrvalt mäkke tõusis. See viis sobivas suunas ja samas kõrgemale. Tegelikult aga jõudsime sellel rajal üsna kohe ühe talu tagahoovi aiaterasside vahele. Siis aga algsele turistirajale tagasi. Kohe kahe raja ühinemiskohas talu kõrval oli suur oma kolmemeetrine kaljurünk. Selle serval, seal üleval, sõi lehm. Mida ta sõi ma ei tea, aga ta oleks mulle peaaegu pähe kukkunud. Tagantjärele usun, et lehm nii ei arvanud aga mina püüdin sealt küll võimalikult kiiresti mööduda. Igatahes, lehma alt pääsenud valisime uue mittestandardse teeraja mis taas paremale, ülesmage hargnes. See viis suurte puude vahele alusmetsata mäeküljele. Liikudes suunas kus arvasime koske olevat märkasin meist 50 meetrit kõrgemal kivirünka juures askeldavat valget kutti. Mõte liikus koopajoogidele ja ma mõtlesin, et kas tõesti white baba. Veel veidi maad edasi tuli meile vastu kauboikaabuga poiss, silma järgi nii 19-20 aastat vana. Peale tavapäraseid tervitusi küsisin kas liigume ikka õigel teel, st kose suunas. Suund õige jahh. Lühikese vestluse käigus selgus, et see koopajoogi on ta sõber ja nad võibolla kavatsevad metsas ööbida. Tüübid ise on USAkad. OK. All right!
Varsti jõudsimegi kose juurde. Silma järgi kõrguse hindamine võib petlik olla, aga vähemalt 500 meetrit tundus seda vee kukkumist olevat küll. Loomulikult mitte otse alla vaid astangute kaupa. Kose all oli pühakoda, mille juures kohalikud cowboid (mitte need made in USA) lõket tegid. Arvan et niiske ilma puhul. Vaatasime seda koske, ja langeva vee lumma üsna kaua nii lähedalt kui vees olevad kivid lubasid. Janek tegi pilte.
Päike tuli välja. Jälgisime kuidas keset vihmajärgset sära tulid lehmad teisel kaldal mööda mäekülge alla. Lehmade eskortteenistuse mehed ületasid oja paraja kõbnnitree laiust silda mööda. Lehmad suundusid aga kindlameelselt ettekavatsetud marsruuti mööda ojja ja ületasid selle kiire voolu ja kivide vahel. Miks nad silda ei kasutanud? Ei tea. Taas algas kerge vihmasabin, istusime jälle ühe kivi all ja otsustasime, et ei hakka märga mäekülge seekord ründama ja läheme tagasi.
Kui vihmajumal taas leebus, suundusimegi kodu poole. Enne veel jõudsime teiselt poolt oja lähenevale sugulasrassist kambale käega tervitusi ja selgitusi vehkida, et kuidas oleks parim viis kosega sõbraks saada. Pantomiim polnud aga tulus ja mingi altruismihoo ajel tagasi minnes selgus et tegimst oli kirju kambaga: kanadalane, uus-meremaalane, inglane...
Tagasi Manalisse läksime jalgsi. Manalist vikramiga Old-Manali külla jõudes tegime õhtusöögi. Võtsin kartulipudru seente ja sibulatega. Maitses koduselt.
Järgmiseks atraktsiooniks sattus olema söögikoha vastas asuv rõivaäri mida pidasid kaks nepaallast. Ka nodi mida pakuti oli nende väitel nepaali päritolu. Olime Janekiga juba mõelnud midagi sooja soetada enne põhja poole minekut ja nüüd jäid silma mõnusad kapuutsidega villased kampsunid. Kapuutsid küljes ja fliisvooder ja põuetasku ja puha. Mehed olid joviaalsed, kui küsisime how much öeldi: ?Take what you like, no problems!?
Proovisime päris kaua ja küsisime igasugu asjade hindu. Lõpuks valisime siis need mainitud kampsunid välja. Küsisime hinda. Algul oli see 1200 tükist. Siis langes veidi kui lubati special prize meile teha. Ütlesime et mõtleme veidi ja läksime minema. Otsustasime et maksame kahe peale kokku mitte enam kui 1800 ruupiat. Läksime tagasi ja tegime meestele asja teatavaks. Selle peale rääkisid nad meile loo sellest kui palju nad oma poekesse investeerisid, kui palju neil nepaalis töölisi on jne. Meie ütlesime et me maksame 1800. Et pole rohkem. Mehed lasid hinna 1900 ja lubasid et võime puuduva saja hiljem ära tuua. Kui saame. No problems! Meie ütlesime et maksame 1800 ja finito.
Minul oli üks villane müts ka võetud kogu diili sees mis esialgu 150 maksis. Nii jäigi. Lahkusime mõnusate kampsunitega mis meile lõppkokkuvõttes 300 krooni kandis maksma läksid. Mul veel müts pealekauba. Tegelikult vist oleks veel alla saanud sest mehed olid meie lahkudes üsna rõõmsa olekuga.
Möödusime taas meie sõbralikust sõdalasest kelle käest märkmikke ostsime. Mees seletas meile, et kui ta minust rikshaga mööda kihutas siis püüdis ta mulle viibelda, et see tintinitukaga on seal tagapool, Old Manalis. See pani nood sündmused mingisse hoomatavasse ajalise ja ruumilisse seisu.
Kampsunid olid õhtujaheduses soojad. Eriti tuntav oli see aga kell 2 öösel kui dziip meile järele tuli ja me Leh´i poole sõites igilumega kaetud kurudele jõudsime.