Leh ? vanaema juures maal

Sõitu alustasime pärastlõunal. Üsna tüüpiline sõit, nagu eelmistegi puhul tehakse iga veid aja tagant, iga suurema asula puhul teepeatusi. Esimene selline on külas nimega Nimmo. Helistan Eestisse, joon limpsi, tahan teha ka teise kõne, et selgitada probleemi meie Moskva-Delhi-Moskva lennukipiletitega. Need on ostetud Vares Reisidest aga tagasisõidukuupäev on soovitud 6. juuli asemel 6. juuni. Enne ärasõitu ütles Vares, et kõik on ok, minge indias suvalisse aerofloti esindusse ja tehke pilet ümber. Delhisse keset ööd jõudes kihutasime kohe Rishikeshi, nii, et aerofloti esindust otsida polnud aega. Kui lõpuks niikaugele jõudsime, et ühes reisibüroos palusime asja selgitada, selgus peale pikki telefonikõnesid, et äralennukohad said küll buugitud (sõnast booking) aga peame enne kahekümnendat ikkagi aeroflotti helistama et kindlaks teha kas me ei pea pileti kuupäeva muutmise eest trahvi maksma. Nüüd siis tahtsingi Varesele helistada, et ta asju kordasaamise poole korraldaks. Paraku, oli peale esimest kõnet telefoniputkasse järjekord tekkinud ja mul ei õnnestunudki kõnet sooritada. Käidsime Janekiga teisel pool teed asuvas musapoes mille peal oli ka telefoniputka silt. Helistada ei saanud, sest vaatamata sildile, sai seal ainult kohalikke kõnesid teha. Janek ostis aga kasseti esimese Ladakhi mängufilmi soundtrackiga. See on meie võõrustajate lemmik ja on hakanud ka meile meeldima.
Tee joodud ja autojuhil hommikueine söödud, põrutasime edasi. Järgmiseks pöörasime sisse 1000 aastat vanasse, UNESCO kaitse all olevasse Alchi kloostrisse. Armas väike puude vahel asuv hoonetekompleks millede seas mitmed eraldi templid iidsete freskode ja kujudega. Siseruumides oli pildistamine keelatud, kuid paar pilti siiski ilma välguta tegin.Edasisõidu järel peatusime Zanskari ja Induse jõgede ristumiskohal. Zanskari sinine värvus kaob Induse mudastesse voogudesse paarisaja meetri sügavuses jõesängis kui arvestust tee kõrguselt alustada. Järgmine siht on Lamayuru klooster mis on Sangye koduklooster ja asub tema kodukülast umbes 40 km edasi. Veidi mõnikümmend km enne jõuame politsei kontrollpunkti. Sangye arvab, et peame siin passid esitama. Lähen passi otsima. Selgub, et polnudki passi esitada vaja. Mina passi ei leia. Koos passiga on kadunud ka lennukipiletid ja 15000 ruupiat. Samuti ka kaustik telefoninumbrite ja reisimärkmetega. Pöörame auto pahupidi. Asjad kadunud mis kadunud. Sangye muutub rahutuks. Mina millegi pärast veel mitte. Otsustame, et Lamayuru jääb täna ära, teised lähevad Tia külla, mina koos autojuhiga asju otsima. Kuna kollektiivne järelemõtlemine andis tõenäoliseks kadumiskohaks Nimmo küla, kus peatusime. Siis peale Tia külast läbisõitmist võttis nepaallasest autojuht Dordze suuna otse sinna. Sangye arvas et sealsed poekesed pannakse kelle seitse kinni ja seetõttu võttis Dordze sellised tuurid sisse nagu ma senise india reisi jooksul polnud kogenud. Kaks korda tekkisid kitsastel mägiteedel pimekurvides olukorrad... Jahh, olukorrad! Ja ega naljalt kellegi järel sõitmist ei olnud. Kõigist valju signaalitamise saatel mööda. Asulatest hooga läbi. Veidi enne Nimmosse jõudmist oli autojuht juba sellises meeleolus et eessõitja vähimagi viivituse puhul möödasõiduks teed vabastada pistis pea aknast välja ja karjus midagi tõlkimatut tundmatus keeles.Nimmosse jõudes läksime kõigepealt putkasse kust vahetult enne ärasõitu küpsiseid olin ostnud. Autojuht läks asja selgitama. Leti taga olnud poiss ei teadnud asjast midagi. Läks tagaruumi. Sealt tuli tuttava näoga naine. Peale mõnede lausete vahetamist ütles autojuht mulle, et OK. Mis on ok? Vaatan mis edasi saab. Ajavad juttu. Siis hakkab naine üht letialust sahtlikest lahti tõmbama. Tekib aimdus et mul võib vedada. Sahtel ei taha lahti tulla. Kui lõpuks mõnevõrra avaneb, üritab mandlisilmne müüjatar sealt midagi välja tirida. Miski punnib sahtlis ilmselgelt vastu. Peale viieminutilist maadlemist sahtli sisuga, kusjuures vahepeal teeb mind õnelikuks vilksamisi nähtud kaelakoti pael, otsustab Dordze ise asja kallale asuda. Kummardub üle leti ja rebib jõuga sahtlist välja mu kaustiku koos kaelekotiga milles dokumendid. OHH! Olin juba autos otsustanud, et kui asjad on alles siis saab leidja taasleitud kotist viiesajase. Nüüd püüab Dordze mulle vaikselt öelda, et peaks raha ka andma. No igatahes annangi. Naine on varjamatult õnnelik. Ei saa aru kas seetõttu, et sai aidata või et raha sai. Küllap mõlemat.Sõidame Lehi, Sangye venna Punchoki koju, et sealt homme uuesti Tia külla sõita. Kodused on väga üllatunud mind naasmas nähes, peale seda kui autojuht neile meelsasti ja elavalt sündmuste käiku kirjeldab ütlevad kõik mulle: "Lucky man!"