Kullu nimeline linnake

Kullust nagu suurt midagi polekski kirjutada. Jõudsime kohale ja tormasime hotellikohti otsima. Käisime läbi miski 5 kohta ja imestasime kuidas niigi odavad kohad vähemalt 50 raha võrra veel odavamaks kukkuid kui näitasime hotellipoisile kuidas dushist ainult täpselt kolm juga väljub. Naerda sai igatahes kõvasti. Sellel konkreetsel juhtumil oli hotellipoiss kangekaelselt oma esialgses hinnas kinni seni, kuni selja keerasime ja ära läksime. Lõpuks võtsime hotelli bussijaama kõrvale. Suhteliselt puhas koht ja maksime 100 ruupiat näo pealt neljase toa eest. Mis teeb siis kuskil 30 ruupiat näo pealt. Veidi kärarikas, aga see eest hiljem lähedal kotte bussi peale tassida.
Kullu parim elamus oli see, et võtsin ette jalgsimatka lähedalasuvale mäele. Esialgu püüdsin liikuda templi suunas mis seal kusagil pidi olema ja mida kohalikud lahkelt osutasid. Mingil hetkel pöörasin aga vist valele teeotsale ja kokkuvõttes mingit templit ei näinudki. See eest sattusiun aga mäeküljel asuvate põldude aedade ja külade vahele. Järjest kõrgemale kõndides saatis mind peaaegu katkematu kõuemürin - mäetippude ümber keeritas äike. Aegajalt tibutaski aga korralikult sadama hakkas alles siis kui lõpuks tagasi pöörasin. Mäetippu ma ei jõudnudki sest tee tundus tiirutavat spiraalselt ümber mäe. Kunagi oleks ehk niiviisi ka tippu jõudnud aga mul polnud kella kaasas ja ajataju oli ka koju jäänud. Külanaised lõikasid kitsatel astangulistel põllusiiludel nisu. Ikka sirpidega, ja vilja vihkudesse sidudes. Aegajalt tuli mulle vastu allapoole suunduvaid tädisid kellel seljas üleelusuurused põhukuubikud. Piima ja lehmasõnniku lõhn - ühesõnaga maal vanaema juures. Usun, et kohalikud seda idülliks ei pea aga minu jaoks oli kogu maastik ja meeleolu enam kui idülliline.
Linn ise oli väike, porine ja lehmasitane.
Järgmine kord jõuan järjega juba Manalisse. Ja kunagi kirjutan ehk näiteks hindadest siinmail.