Kääbikute reis üle Mordori mägede?

Kääbikute reis üle Mordori mägede?

No hea küll. Mordor on muidugi ilmne liialdus ja sugugi mitte väike. Aga mida kõike inimesed hea pealkirja nimel ei tee? Lugege vaid Delfi pealkirju.
Niisiis, kell oli kaks öösel, tegelikult küll mõned minutid hiljem. Manalis hulkusid ringi vaid üksikud, hilised ja tundmatuid aineid tarvitanud iisraellased (sobib ju nii öelda?)
Kella kaheks lubatud dziip aga viibis. Janek arvas, et kui me läheme reisifirmasse sisse - tegelikult oli see suletud aga meid saatma tulnud poiss sellest firmast pakkus varem, et võiksime sisse minna- siis oleks dziip hetkega kohal, teate ju neid murphi seadusi.
Poiss tõmbas raudse eesriide üles, läksime sisse ja tegime veel ühe pildi minust koos gloobusega millele Lennarti eeskujul eesti kohale ringi olin teinud (räägitakse, et Lennart tegi risti, aga see selleks). Aga magic toimis ja dziip oligi kohal. Juht upitas meie seljakotid katuseraamile ja sidus kinni.
Mina istusin etteritta. Juhi ja minu vahel veel üks mehhiklane, kes, nagu hiljem selgus, oli ametivend ? graphic designer.
Sõit läbi linna on veidralt kummastav ? päeval elust kihisev linnake on nüüd auto- ja inimtühi. Sõit läheb Vashisti suunas ja eelmise päeva mälestuste põhjal panen imeks kuids sealt võiks küll Lehi maanteele saada. Ei saagi. Võetakse hoopis peale jaapanlasenäoga kutt kes istub tagumisse ritta hollandi plika ja sakslasest vanema härrasmehe vahele. Viimane on, nagu selgub kogenud reisisell kellel altimeeter randmel ja kes kogu reisi vältel rappuvas autos midagi kirjutab. Nagu nüüd isegi aru saate, on autos peale juhi veel kaheksa inimest. Janek, Klavdia ja Kalev istuvad keskmises reas.
Nüüd läheb aga sõit küll Lehi suunas. Vaatan huviga öist Manali äärelinna ? sõjaväeosad, plekist lobudikud? Piirkond on inimtühi ja varsti hakkavad teeäärt ilmestama sildikesed: shop no 34, shop no 61, shop no 102, shop no 29 jne. Tee läheb pisitasa ülesmäge. On pime aga kurvide põhjal võib oletada, et see tee on nagu teisedki mägiteed ? nagu madu mööda mäekülge üles. Varsti taban end mõttelt, et on hea et pimedas ei näe kui kõrge kukkumine oleks.
Ühes kurvis tormab autotulede valgusvihus üle tee aga pirakas rebane.
Dziip ronib üha ülespoole ja varsti märkan, et tähed on pea kohal, külgedel ja all. ?Ärgake kosmonaut!? Alumised tähed on valdavalt kollased, sekka punaseid, osad moodustavad sirgeid ridasid.
Teele hakkab ilmuma lund, ja vallide kõrgus kasvab kiiresti. Õieti polegi tegemist vallidega, pildi annab ette see kui kujutate ette, et mehekõrgusest lumest on autolaiune buldooser läbi sõitnud. Oleme jõudnud Rohtangi kurule. On ilmselt üsna külm aga eile ostetud nepaali kampsun on piisavalt soe, et selle all vaid t-särki pidada. Kusagil allpool paitav terve rodu autotulesid meiega samas suunas liikuvat.
Koidab. Päike hakkab mäelatvu kuldama. Olen esimest korda lumiste tippude vahel ja ei saa silmi ära.
Dziip peatub. Politsei kontrollpunkt. Peame passid esitama ja meid pannakse paksu raamatusse kirja. Ka tagumised autod on kohale jõudnud ja tee viib edasi juba dziibikaravanina. Iga paari tunni tagant tehakse peatus. Põis tühjaks ja uus kuum tee sisse ja edasi. Ühes peatuses avastan, et olen sita sisse astunud. Neetud. Üllatama paneb ainult see, et see juhtub Indias oleku ajal esimest korda. Paraku avastan selle siis kui juht juba autos ja minek. Terve järgmise teelõigu, st 2-3 tundi vaevab mind mõte sellest , et äkki teised arvavad et? Ah tühja sellest.
Järgmises peatuses hakkan saapaid puhastama. Pagan, püksisääred ka? Lähen poeputkade rivist tualettpaberit otsima. Ongi ühes. How much? 50 rupees, sir? No ei, kammoon ? See on korraliku lõunasöögi hind, mitte sellest vabanemise hind? ja oleks veel enda? Lähen jõe äärde, õnnestub saapaid pesta ja vastu liiva nühkides olukorda veidi parandada. Jõe ääres õnnestub edukalt läbida tihe ?miiniväli? lisakahjusid tekitamata. Äkki saab Klaudia käest niiskeid salvrätikuid ka. Saabki. Need osutuvad pükste puhastamiseks ootamatult tõhusaks. Lasen kogu värgi veel gutaseptiga üle, pesen poe juures kraani all seebiga käed (vedas, et seepi on). Igaks juhuks töötlen gutaseptiga (etikett lubab, et hävitab nii HIV kui ka muud vähemad vennad) ka oma jalgealust autos.
Samas peatuses sagivad ka kaks tüüpi kes näo, juuste ja nina järgi otsustades on, samuti nagu väidetavalt 90% Manali külalistestki, pühalt maalt. Ühtegi dziipi nad ei mahu aga üks juht oma piiritus helduses lubab kutid katusele. Seal nad siis kohad sisse võtavadki ja sõit jätkub.
Jõuame järjekordsele lumme raiutud teelõigule. Keylong-la. Tee ääres on juba näha askeldavaid teetöölisi kes pidavat olema valdavalt nepaallased.
Peale Keylongi kakkab tee üha kehvemaks muutuma, kiirus on kohati 10 km tunnis üle 30 aga naljalt ei tõuse. Vähehaaval hakkab selgeks saama, et vaatamata heale vaatele pole mul esimesel istmel kuigi mugav. Tundmatu mehhiklasega istet jagades hakkab kael ühekülgselt kangeks tõmbuma. Ühes järgnevas põiekortsutamispeatuses teen Janekile ettepaneku kohad vahetada. Istun Kalevi kõrvale ja seal saan pead tema õlale toetades isegi veidi magada.
Olek läheb järjest uimasemaks, pea hakkab kergelt valutama. Õieti võiks seda kirjeldada nagu oleks pea seest paar numbrit suurem ja ei mahu ära. Kõrgus on kusagil 4000 meetri kandis. Uni muutub üha pealetükkivamaks aga magada ei saa. Niipea kui tukastan, lihased lõtvuvad ja esimene rataste alla sattuv konarus murrab mu kaela. Läheneb selle reisi kõrgeim, 5328 m kõrgune Taglang-la kuru. Taglang-la on maailma laevatatavate kurude edetabelis teisel auhinnalisel kohal. Esimese koha omanikuga loodame tutvuda kunagi hiljem.
Hakkab vihma sadama. Dziibijuht peatub ja katab seljakotid katusel kilega. Kui kurule jõuame on vihmasabin muutunud uduks ja lumeks. Kõigest hoolimata näib juht endas kindel ja eesmise auto tagumised tuled on näha (kui nad põlema juhtusid, enamasti ei põlenud). Enesetunne on küll ülimalt uimane kuid kurul ronin siiski koos teistega autost välja, et ka oma isiklik tald maailma teiseks kõrgeimale toetada.
Kui lõpuks kusagil rahulikus maailmas - kus pole lund ega vihma ega ekstreemseid kõrguseid ? peatume, leian üles ibuprofeenitabletid mida olin arvanud seljakotis olevat. Üldiselt ma tablette ei armasta seekord toob ibuprofeen pisut kergendust. Hästi ei kujuta ette mida elasid üle tüübid dziibikatusel. Praegu väänavad nad igal juhul sokke.
Edasi on tee kuni Lehini suhteliselt hea. Läbime veel ühe passikontrolli, ümberringi on liivakivikaljud mis tihtipeale veidraid, fantastilisi vorme on võtnud. Kahju, et me siit vaid läbi kihutme.
Lehile lähenedes ilmub teele asfalt, autode kiirus kasvab vahel koguni 70ni. See tundub arutu kihutamiseni. Teeäär on täis erinevaid silte milledelt võib lugeda midagi sellist nagu ?Drive slower, live longer? või ?Speed is thrill, but may kill? või ?Somebody waiting you? jne.
Jõuame Induse orgu mis oma kerge rohelusega on kontrastiks paljale kivile mille keskel kogu eelneva reisi oleme olnud.
Kui Lehi jõuame on juba pime. Bussijaama valgustavad vaid paari putka tuled. Praktiliselt tähendab see et on peaaegu kottpime. Üks tuledest valgustab kirja STB mis tähendab telefoni. Lähen Sangyele helistama. Telefon ei vasta, ja koodidega antud telefoninumbrit kohalikuks dekodeerida ei õnnestu kahel erineval telefonimehel. Viimane viib meid kahte külalistemaja vaatama kus sooviksime öö mööda saata et hommikul targemad olla. Mõlemad kohad on täis. Järgmine samm? Läheme bussijaama einelauda, et kerge eine juures aru pidada. Pilusilmsed poisid kes puhvetis elavas jutuhoos on , vakatavad ja uurivad meid huviga. Istume ja leiame menüüst mõned suupisted. Avastan, et mu märkmik koos hulgavajaliku infiga on kadunud. Võtan taskulambi ja lähen äsjakäidud marsruuti bussijaama ümbruses läbi käima. Märkmikku ei leia. Äkki meenub, et panin midagi seljakotti. See võis vägagi vabalt ka märkmik olla. Puhvetis leiangi märkmiku seljakotist.
Samal ajal on Janek veel kord käinud katsetamas helistamas. Seekord õnnestunult.
Veidi aja pärast tuleb Sangje koos venna ja vennapojaga. Oleme justkui koju jõudnud.