Shimla vol 4. Fontaine Bleu

Ööbisime Shimlas külalistemajas Fontaine Bleu - Sinine purskkaev. Väike perehotellike - just basic - ehk mingeid mugavusi ei olnud. Indiapärane tualett, mis tähndab et asjad tuleb ajada kükitades. Tõsi, pott on valgst fajansist ja vett sai ka tõmmata. Teoreetiliselt! Tegelikult lasime ämbrisse kraanist vett ja valasime peale sest loputuskast oli veel talveunes.
Hotelli perenaine ja eriti tema tütar olid üsnagi värvikad tüübid. Monikaga (ehk siis selle tütremaga) kahest perenaisest oli huvitav juttu vesta. Oli teine selline suhtlemisaldis ja mõnel hetkel isegi liiga. Huvitav oli aga kogu selle Fontaine Bleu juures see, et meie tuba milles ööbisime oli mõneti ajalooline. Nimelt oli selles elanud 80ndatel Hamid Karzai - praegune Afganistani president. Monika näitas isegi kivikarpi mille Hamid oli paar aastat tagasi Shimlat külastades (juba presidendina) talle kinkinud.
Külalistemaja ise oli sellinne vana ja kulunud kui ehk just seetõttu kuidagi veetlev. Teate ju kuidas vanad kõdurajoonid vahel omamoodi veetlevad on - nagu Kalamaja Tallinnas või Supilinn Tartus.
Lahkumishommikul juhtus naljakas asi, nimelt oli keegi meist lõhkunud boileri kraani. Kui hommikul vett hakati andma siis lihtsalt seinast voolas välja. Huvitaval kombel juhtus boy just ka tulema uutele külalistele tuba näitama ja märkas asja. Hetke pärast oli vanaperenaine ka all. Kui siis võtit läksime ära viima hakkas hala pihta - see on talle "great loss" ja raske on leida töömeest ja peab palju maksma ja... Otsustasime et annaks 100 raha. Janek, nutikas, keelas sajalist andmast, et niikuinii küsib juurde. Andsin siis 50. Tädi ütleski prognoositult et sellest ei jätku ja peaaegu et ei tehtnuki raha võtta. Venitasin natuke, et näha mis juhtub. Nutt ja hala jätkus. Andsin siis teise 50. Ja mis siis juhtus, seda ei näe iga päev. Tädi juttja olek keera 180 kraadi. Ohh, et raha polegi tähtis ja et ega meie süüdi pole jne. Viimsed sõnad jäid juba selja taha sest teised tampisid juba aizbiti ehk bussijaama poole.