Värsked uudised Hemise festivalilt.

Hemis on klooster. Asub umbes 40 km Leh´ist lõuna pool. Festival, teate, on selline sündmus kus lauldakse, tantsitakse ja lüüakse trummi. Nii eestis kui igal pool mujal. Ka Hemis´es.
Kohale jõudsime kusagil kella 10 paiku. Siis oli veel vaikne aga rahvas juba kogunes. Kohutav. Kõik on valged. Nagu oleks Pärnus teatrisse sattunud... Pikapeale hakkab juba silm kohalikke ka seletama aga nende osakaal on kuidagi ebaõiglane.
Lähen kloostrikompleksi kaema. Selleks tuli enne mungapoiste käest 20 ruupiane pilet osta. Asjaste käigust ette rutates tuleb öelda, et piletit üritati mulle veel mitu korda müüa. Enamasti piisas olemasoleva ettenäitamisest, ühel korral aga püüdsid poisid mulle selgeks teha, et see pole see pilet. Hah! Sangye ütles, et festivali vaatamiseks pole üldse piletit vaja ja pileti enda peal oli kirjas et see on kloostriehitiste seestpoolt vaatamiseks.
Klooster ise on igavesti ruumikas ja mis tabas pole seda saab ka vaadata. Tore on katuselt all vaadata.
Hulgun ringi siin ja seal ja järsku kuulen pasunajorinat ja trummide hääli. Et siis festival on pihta hakanud. Ronin vaikselt mööda hämaraid ja jaärske treppe alla kloostrihoovi poole. Vau, rahvast on kõvasti juurde tulnud. Nende seas ka kohalikke. Ladakhi naised, eidekestel patsid musta lõngaga pikemaks punutud ja vastavalt jõukusele ehteid ümber riputatud. Mehed pruunika või tumelilla pikk-kuuega mis toob pähe mõtet, et mulgi rahvariietes oleks siin päris äge. Viiks äkki festivali fookuse ka mujale ja ...
Teen hulga pilte. Kohtan rahva seas Sangyed. Soovitab teine minna "kloostri taha metsa" üht koobast üle vaatama. Hoiatab ainult , et see võtab tunni. Koobas, kui seda selliselt soovitatakse, tähendab seda, et seal on kunagi keegi suur joogi istunud ja ilmselt ka valgustunuks saanud. Võibolla koguni surematuks. Kui ma meeletu ponnistusega lõpuks "metsa" jõuan (saate aru, selline kividest, kilomeetrikõrgune mets...) on päris tore jahedas koopas kükitada. Ega seal sesita eriti ei saanudki. Koopa ümber oli maja ehitatud, mulle tundus et teisel korrusel elasid inimesed ja lisaks minule oli seal veel hulk palverändureid kes oma pühendumust ja alandlikkust ka igal sammul välja oskasid näidata. Mina kükitasin niisama seina ääres väike hardusesäde südames ja vaatasin kuidas kohalike lapsed üritasid 5, 10 ja 20 ruupialisi rahatähti koopalakke kinni suruda. Muide kogu lagi oligi rahaga (ja mitte ainult paberrahaga) kaetud. Kuidas need rahad seal püsisid? Ei oska öelda. Katsudes oli lagi küll niiske kuid mitte kleepuv. Nii et metallmüntide püsimist ei oska kuidagi seletada.
Ülevalt allatulek oli muidugi nagu alati palju kergem. Puhkepause polnud vajagi.
All oli rahvast veidi vähemaks jäänud. Kuna enne oli põhiline rahvakuhjumine peamise palvesaali ees siis nüüd kasutasin juhust ja proovisin sinna minna. Sisse ei saanud sest ei lubatud. Lasti ainult välja. Jäin ootama. Veidi aja pärast hakkasid kohutavate (te ei usu kui jubedad need olid) maskidega mungad välja tulema. Kui nad olid tantsuplatsile läinud imbusin mina vaikselt hämarasse palvesaali. Iidne ruum oli praegu kohaks kus mungad kostümeerusid. See oli huvitav ja kuna mul fotoka jaoks statiiv olemas oli (et hämaras pildistada, välgutada seal ei lubatud) siis veetsin seal hea hulga aega.
Tegelikult rohkem sellest kirjutada ei oskagi, katsun pilte üles panna kui ühenduse kiirus lubab.