Nubra

Nubra orgu pääsemiseks tuleb kõigepealt läbida värav - Khardung-La kuru. See on maailma kõrgeim koht mida läbib maantee. 5620 on siis minu elu suurim kõrgus merepinnast kus olen hõredat õhku hinganud ja lund katsunud. Khardungi kuru ületasime kaks korda - Nubra orgu minnes ja sealt tulles. Igilumi, veoautod ja dziibid, sekka mõni buss. Kuskil ka suured traktorid mis vajadusel tee puhtaks lükkavad. Kõige selle taustaks imelised mäestikuvaated.
Kui juunikuine päike paistab toimub sagimine kurul suurelt jaolt sopa sees. Veidi kõrgemal, mäenõlval on aga juba puhas lumi.
Autojuht räägib, et eelmisel aastal oli Khardung-la lähedal autobuss umbes 30 reisijaga paarisajameetrise õhulennu sooritanud. Detaile me ei küsi. Janek küsib arglikult kas dziipe ka on lennanud. Autojuhi vastus on rahustav. Sellised vahejuhtumid pidid toimuma põhiliselt suurte sõidukitega.
Khardungi poole sõites võtan aegsasti sisse ühe ibuprofeeni nagu sakslasest fotograaf paar päeva tagasi soovitas. Ei teagi kas mõjus või mitte, peavalu ega muid kõrgusesümptoome igatahes pole.
Tagasi tulles proovin tabletita aga veidi enne kuru hakkab pea paksuks minema. Ja jälle ei tea kas tabletitusest või hoopis eelsõitvate autode hingematvast diislivingust.
Nubra org hakkab kohe teiselpool Khardung-la´d. Vähehaaval rulluvad üha laienevas orus lahti vaated, üks ilusam kui teine. Auto sõidab oru ühes serval justkui mööda riiulit - ühel pool kaljusein teiselpool enamasti sügavik.
Nubra org on Ladakhi soojemaid ja teda kutsutakse Ladakhi aiaks. Aprikoosid, õunad jamuud viljad pidid siin väga saagirikkad olema. Osaliselt on org täidetud kõrbetüüpi maastikuga. Kus on vett sinna on tekkinud oaaside sisse külad. Kõrb, vaatamata miniatuursusele on nagu päris, luited, kaamelid. Näeme metsikuid kaameleid kaugel all liikumas ja meiega kaasas olnud Dordze ütleb et need võivad inimest hammustada. Hiljem lähme mingisse tihnikusse kus kodukaamelid mingit roheliste lehtedega okastraati kahe suupoolega näost sisse ajavad. Ühte asja ajavad nad veel, nimelt karva. Väljanägemine on neil seetõttu selline väsinud, et hõiked: "Camel ride, sir" lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.
Lähen hoopis ja sean end sisse madala oja pervel kus Kalev on jalad vette toppinud. Järgin eeskuju. Veidi aja pärast jalutavad oja vastaskaldal meie poole paar kohalikku. Ja jäävad vaatama. Vaatavad meid päris üksisilmi ja kaua. Vaatan vastu. Kusagil viie minuti pärast tõstab üks käe ja tervitab. Tervitan vastu. Siis saab tal isu täis ja vaatab mujale ka.
Veidi eemal pestakse jões veoautot. Et ökoloogilist tasakaalu hoida astuvad lähenevad eeslid ükshaaval jõkke ja kusevad. Viimasel läheb midagi segi ja ta alustab juba kaldal. Hirnume end herneks.
Seejärel sõidame külalistemajja kus selle öö veedame. Preagu teeme aga kahetunnise puhkuse. Lasen silma looja.
Peale ärkamist lähme kloostrit vaatama. Kohanimi on Diskit, nii ka gompa ehk kloostri nimi.
Kloostri juures jookseb peatunud dziibi juurde kohe mungapoiss - nii 12 aastat vana - ja müüb pileteid. Dordze ostab. Hakkame mäkke ronima. Äkki ilmub kuskilt prillidega vanem munk ja seletab midagi aktiivselt. Dordze tõlkest hakkame aru saama et tegemist on pommiga ja parem oleks kohe jooksu pista. Hakkame umbusklikult eemalduma. Kuidas siis nii, just maksime pileti eest ja siis kästakse jalga lasta.
Kaljuserval kloostrist veidi allpool lehvib punane lipp. Märk et lõhkamistööd on jõudnud sinnamaale et kohe pannakse süütenöör põlema. Kalev püüab lähedalseisva maja nurga taha varjuda aga see eilähe läbi. Peame kõik minema, kusagil 400 meetrikaugusel teisel künkal asuva kloostrikooli kaugema nurga taha. Seal ootame tükk aega ja täidame aega kooli akna taga tunglevate punastes ürpides poistele nägude tegemisega. Siis äkki tõuseb mäel suitsupilv, suits on aga pauku pole. Näib, et tegemist on eriti rammusa süütenööriga. See kärssab tükk aega meie aga püüame mäeküljel lippavate kujude kiiruse põhjal otsustada kui kaugel ilmkärakas on.

Lõpuks käib hele laks ära. Tolm tõuseb muidugi varem ja heli meieni jõudmise aeg on umbes sekund. Aga esimene ei jää viimaseks. Mäekülge pommitatakse ikka päris tihedalt jupp aega. Kui lõpuks lugu läbi saab ja üritame uuesti gompa poole ronima hakata. Sunnitakse meid uuesti pileteid ostma. Keeldume kategooriliselt ja jätame nõutu näoga mungapoisi selja taha.
Ülesronimine hakkab juba harjumuseks saama. Lõõtsutamispeatused ka. Ronimine tasub ennast aga ära sest üleval satume ootamatult... ehh hubane pole ikkagi päris õige sõna... h u v i t a v a s s e kloostrikompleksi. Õieti tundus mulle huvitav ja omal kombel kodunegi väike palvesaal mille seinaäärsed olid pilgeni täis kaetud nägudega kujusid. Sellest mis näha oli ja aimata võis järeldasin, et ruum on pühendatud raevukatele jumalustele. Seda versiooni kinnitas ka singapuri tüdrukuga (singapuri päritolu selgus hiljem) kaasas olnud giid kes talle seal põhjalikku loengut pidas.
Kujude näod avatakse vaid kindlatel hetkedel läbiviidavate pudzade e teenistuste ajaks. Kogu aeg sei saa neid avatuna hoida sest neist lähtuv energia on liiga võimas ja hävitav. Samas on neil vaatamata hirmutavale välimusele kaastundest täidet süda.
Istusin seal mõnda aega munkadele mõeldud vaipadel ja kuulasin loengut.
Kui väljusin hakkas juba loojuma. Janek maadles statiivi ja fotokaga ja püüdis ust jäädvustada.

Õhtul, oma ööbimispaigas kohtasime söögi ajal, juba mainitud singapuri tüdrukut ja itaallannat. Viimane on fotograaf ja lahkus äsja mu kõrvalarvutist siin internetipunktis kus seda lugu kirjutan. Oli tore õhtu. Rääkisime üksteisele endast, miks me Ladakhis oleme jne. Itaallanna (endine modell muide) kogub fotomaterjali oma teise raamatu jaoks mis näitab tiibeti põgenikke. Esimene raamat oli Mumbay slummidest.

Järgmisel hommikul kihutame oru kõrvalharusse kus Panamik´i küla juures on soojaveeallikad. Ega seal midagi eriti polnud. Kaks ruumi - gents ja ladys - kus betoonauku põrandas voolas torust kuum allikavesi. Kalev võttis seal ka pesemise ette. Meie ronisime kõrvalseisva künka taha kus kuuldavasti pisi ka lahtiseid anumaid olema. Jalapesukausi suurune õnarus oligi. Ja jalgu me seal leotasime.
Seejärel jälle padavai tagasi Kardhung-la poole. Autojuht oli eriti uljas ja see sõit oruäärsetel käänulistel riiulitel hakkas meenutama "ameerika mägesid". Veidi enne kurule jõudmist taipasin klapid pähe panna. Kula Shakeri saatel sinna jõudsimega ja tegin teoks plaani Henrikule ostetud jakivillast Nepaali kampsun ära ristida. Selleks tegime foto mis tõendab kampsuni viibimist Khardung-la's ja kampsuni tasku sai sokutatud mäe pealt võetud kivi.

Tee peal otsustasime, et plaanisolnud Pangongi järve asemel lahkume varem ja liigume edasi Srinagari. Homme hommikul kell 6 buss väljub.