Rong

Ohhohhoo...
Jammust plaanisime rongiga edasi Varanasi minna. Pileti saime üllatavalt kergelt. Kusagil pidi välismaalaste kassa oleme ja kui siis sadade pikkades järjekordades seisvate hinduse vahelt oletatava kassa ja teistest veidi lühema järjekorra poole trügisime siis peale vähest seismist hakkasid kõrvaljärjekorra mehed mulle äkki kooris seletama et ma ei pea üldse ootama, et mingu ma kohe ette kassa juurde. Nii tegingi. Trügisin veel igasugu etiketireegleid eirates kohalikest tädidest ka ette. Kassas oli tore sikhist noormees (sikhid on see turbanitega usuvool mille meesliikmete nimi Singh tähendab lõvi) kes lahkelt kõik ära seletas ja meile pileti müüs. Küsis enne kas sleeper või teine klass, Kuna Ühes eelmises, miski kõrgema ametniku luugist oli meile öeldud (ma vähemalt sain nii aru) et sleeper klass on välja müüdud siis vastasin sikhi küsimusele et just second. Tüüp tegi pileti ära ja korras. Läksime siis perroonile ootama. Palju ei pidanud ootama olime täpselt graafikus. Perroonil tejkkis mure, et meil ei ole kohanumbreid ja läheb ilmselt trügimiseks. Püüdsime inimestelt küsides välja raalida enamvähem täpse vagunikoha, et rongi saabudes peale saada. Viimasel hetkel ütles keegi et peame sleeperisse minema. Tormasin sinna pilet käes. Sisse jõudes küsis keegi vanake mu piletit näha ja saatis uttu tagasi. Et second class only. Tormasin tagasi tavalise teise klassi vaguni juurde kus uksest sissetrügimine juba käis.Trügisin uksele niipalju lähemale kui sain ja siis lükati mind hirmsa hooga sisse. Hiljem selgus et see oli Kalev. Jooksuga rabasime esimesed kohad mis veel vabad olid ja jäime puupinkidele ja lavatsitele istuma. Umbes kuus seitse inimest ühel neljale (numbrite järgi otsustades, aaga neid ei kasutatud) mõeldud pingil. Kalev sealt kõrgemalt lavatsilt 24 tunni jooksul ei tõusnudki. Mina käisin ikka ringi ka, kuid mida edasi seda keerulisemaks läks isegi peldikusse minek sest vahekäik oli täis lamajaid istujaid, seisjaid täis. Kuidagimoodi see ikka õnnestus. Rongis svastasin mingil hetkel, et pilet on kadunud. Ootasin kogu reisi konduktorit ja olin valmis meile oma raha eest uued piletid ostma aga seekord vedas. Konduktorit ei tulnudki. Tagantjärele mõeldes seda korrata ei tahaks kuid 24 tundi india tavavagunis üle tuhande kilomeetri sõita... Päääris karm oli. Otsustasime Varanasi asemel Lucknows maha minna. Ühest küljest oli meil sellest juba siiber, teisest küljest olime algularvanud,et rong jõuab Varanasi kell 6-7 aga sel ajal jõudis ta Lucknowsse. Kui oleksime edasi sõitnud oleksime jõüudnud Varanasi öösel.
Ostsime Lucknowst uued piletid. Seegi kord sattusime abivalmi sikhi juurde kes aitas meil seekord sleeperi piletid vormistada. Ohh... nigu muinasjutt. Trügimist ei ole, pisut pehmemad lavatsid öösel magamiseks. Ja nii õndsat und lääsates jõudsimegai täna hommikuks Varanasi ehk Benaresesse.
Rongisõit selles tavalises vagunis tegelikult oli üks selle reisi värvikamaid elamusi. Iga natukese aja tagant peatuti kuskil ja rongi tormasid kimedate häältega süüa, juua, kuldkelli, vietnami palsami taolist vedelikku ja muud sodi müüvad müügimehed. Öösel avasin keset tukkumist silmad ja nägin möödumas täisrelvis politseinikke. Peldikus käies nägin otse meetrilaiuses vahes kahe peldikuukse vahel mahalaotatud rätil kaht rinnalast koos emaga magamas. Peldik ise olis suhteliselt puhas, olin valmis hullemaks.
Keset ööd läks ühes peatuseks sõnavahetuseks kahe tädi vahel. Üks nägi päris karm välja, pikk selline ja kandis kollase sari peal laia rihma küljes nuga. Kui vaidlus ägedamaks läks siis märkasin tädi noast kinni hoidvat. Välja ta seda ei tõmmanud aga argumenteerimiseks näis see vahend hea olevat. Põhiliselt tundusid tülid seisnevat istekohas. Inglise keelt oskavaid oli vaid üksikuid. Eile õhtul, juba sleeperis ehk magamisvagunis Varanasi poole sõites, nägime samasuguseid second class vaguneid kus riputi treppidel ja vagunid olid pilgeni täis. Kuna olime selle ise läbi teinud siis lubasime endale peenikest naeru pidada. Enamustele vaestest kohalikest on see aga ainuke (odav) viis ühest kohast teise saada.