Oru valitseja ehk vanaema juures maal vol 2

Äsja laekusime kolmepäevaselt visiidilt Sangye kodukülla tema vanemate juurde. Mina laekusin päev hiljem ja kui Mäetipul asuva suure maja suurde kööki saabusin oli just selline tunne nagu pealkirjaks panin. Ütlesin ka pererahvale, et mul on tunne nagu oleks selle oru valitseja majja sattunud. See näis neile varjamatut headmeelt valmistavat. Köök oli suur, puitsammastega mis toetavsid tahmunud lage. Kaks seina täis riiuleid vaskkannude, -padade, -kulpide, taldrikute-tasside ja muude köögiriistadega. Pliit nägi välja nagu vaarao troon - must ja kuldsete kaunistustega. Nagu siin igal pool külalistele nii suruti ka mulle kohe teekruus pihku. Enne muidugi küsiti kas buttertea või milktea. Eelistan piimaga teed. See on sellisena juba valmis keedetud ja suhkur ka juba lisatud. Külalisi teenindatakse nii, et laua piinlik hakkab. Pidevalt jälgitakse ja kui midagi otsa saab siis kummardusega tullakse juurde pakkuma. Vahel on raske selgeks teha, et magu on mitu numbrit väiksem kui kohalikel. Kalev tekitab alati lõbusat elevust kui hõikab järjekordse toidupakkumise peale diksn-diksn. Umbes nii see kõlab ja tähendab, et aitab-aitab.
Tee joodud, ja asjad tuppa pandud, hakkan ka välja jalutama minema teised olid juba varem läinud. Kohe külaväraval aga tulevad nad mulle vastu jama lähen hoopis tagasi, et jutustada kuidas ma oma dokumendid ja raha kätte sain ja kuulata mis nemad eilsel päeval tegid. Janek kirjutab oma blogis kindlasti pikemalt kuidas nad sattusid harukordse võimaluse otsa olla Ladakhi katsikutel.
Päevad algavad vara. Äratuskella ei ole kuid uni8 läheb lihtsalt kella 6 ja 7 vahel ära. Sooja vett ei ole. Pesemine käib küla äärel maa seest kasvava toru juures. Kogu küla on mäe otsas, maja majas kinni ja kitsad treppide, majaaluste käikude ja kiviaedadega külatänavaid piirab ühest küljest sageli vulisev ojake. Rentsliks nimetada seda vist ei saa sest tundub, et tegemist on suht puhta veega. Aga mine sa tea.
Eile käisime väikesel 20 km trekil Kari jõe orus. Poole tee pealt meenus kunagi nähtud vestern McKenna kuld. Tee viis kogu aeg kõrgemale ja ausalt öelda võttis ikka keele vesti peale küll.
Mida edasi seda sagedamini hakkasin puhkepause tegema. Ühel puhkepausil avastas Janek kaks lammast ja pakus neile pajuoksi. Loomad ise nii kõrgele ei ulatu ja nii hakkasidki nad peale vähest võõrastamist pihust sööma. Kusjuures isukalt.
Liikusime edasi mööda paari meetri laiust mägijõekese kallast ülesvoolu. Mõne aja pärast jõudis rada kanjonisse. Kahel pool kõrgusid kümnekorruselise maja kõrgused kaljud. Võib olla kõrgemadki. Ka jõeke võttis metsikumaid tuure.
Üks selle matka eesmärke oli näha Valget Taarat. Kaljuseinale tekkinud looduslikku jumalannakujutist. Palvesallidest kathakidest ja palvelippudest ümbritsetud kujutist ei olnudki kerge esimese hooga märgata. Aga meie giidi, Sangye vennapoja Thinlase juhatusel märkan kõigepealt näo piirjooni ja seejärel joonistub välja ka ülejäänud keha.
seal vastas kõrgel kaljuseinal vaatab mäest välja pool nägu. See on kohalike mägede jumal (vahest siis mäevaim) Gonbophing.
Kanjoni lõpus asub väikses orus väike külake. Sealt on pärit Sangyase õpetaja.
Tagasitee läheb allamäge ja on mõnevõrra kergem. Vanaema juurde lähemegi jalgsi.
Kui oma magamisasemele tagasi jõuan, viskan pikali ja kustun kümneks minutiks.
Ärgates tunnen end üpris reipalt ja otsustan väikese keskpäevase päikesevõtu kasuks.
Kui toast välja katuseterassile lähen on Janek end juba üsna paljaks koorinud ja mõnuleb.
Võtan ka särgi seljast ja lasen päiksel hea maitsta.
Veidi aja pärast kuulen vaikseid hääli ja silmi avades märkan pisut kõrgemal asuva naabermaja katusel paari tüdrukut meid vaatavat. Sulen silmad ja ei tee väljagi. Kui nad aga veel mõne aja pärast ikka seal on ütlen ka Janekile et publik on kohal. Janek seepeale lehvitab kohe. Naaberkatusel hakkab kihistamine ja räti näo ette sikutamine aga ära nad ka ei lähe ja varsti tuleb veel üks juurde. Zestikuleerime pisut vastastikku. Tüdrukutel on lõbu laialt. Meil ka. Siis läheb pilv päikse ette ja meil hakkab jahe. Paneme särgid selga. Tüdrukutel hakkab igav ja nad lähevad ära :-)
Vähe aja pärast kui kõik oma toas vedelema tuleb äkki uksest sisse vana majaperemees isiklikult ja toob meile teed. Vanamees on ääretult pildistamismaias ja hakkab kohe poseerima kui objektiivi näeb. Peale meile teevalamist toob ta ka kausitäie hapupiima ja me peame selle ära sööma. Vana istub meie juurde ja tunneb ennast ülimõnusalt. Keelebarjäär on meie vahel aga me ületame selle mantraga Om Mani Padme Hum mida vana ise kogu aeg kordab. Kui Kalev hakkab seda talle ümisema muutub vana veel lõbusamaks.
Sangye ema on nagu armas päkapikuvanaema muinasjuturaamatust, askeldab muudkui köögis ja ei pidanud armastama kui poeg teda pildistab.
Põhiliselt suhtleme Sangye vendade ja õdede lastega kelle vanus jääb vahemikku 15-20.
Noored tahavad inglise keelt praktiseerida ja kelle häbelikkus seda lubab see meiega ka igal võimalusel suhtleb. Poisid muidugi rohkem ja tüdrukutest heledajumeline Deichin. Tüdrukud on ka köögis kogu aeg tegevad ja toidud on tõesti maitsvad. Tegelikult oleme vist veidi ületoidetud. Aga võib-olla ka mitte, sest toit läbib seedekulga kiiremini kui muidu.
Muide, kui juba jutuks tuli siis peldik oli selles suures maamajas teiselkorrusel. Väike ruum, mulda täis, auguke keset põrandat. Aegajalt visatakse labiaga mulda peale, ja nii pole ei haisu ega midagi. Ja huvitaval kombel kasutatakse siin enda puhastamiseks paberit mitte vett nagu mujal.