Shimla vol 3. eelmise loo jarg.

Ahvitempli poole rühkimine oli sedavõrd karm, et üles jõudes istusin tykk aega enne kui hingamine normaalseks hakkas minema. Kusjuures mulle on senini tundunud, et ma väga kergesti hingeldama ei hakka. Tõsi ta ju on, et iga päev kaks kilomeetrit 45 kraadist tõusu võtta viiks mu paari kuuga vajalikku vormi. Või siis lõhuks organismi lõplikult.
Templis oli juba pime. Õigupoolest mitte kottpime, aga päikeseloojumisest oli juba oma paarkümmend minutit möödas. Pealetungivas hämaruses tuli templitrepil vastu ahviema pealtnäha teismelise pojaga. Ilma mingite ebameeldivusteta ulatasin mammile ajalehte pakitud prashaadi - annetuse mille 5 ruupia eest tee peal ostsin. Ahv istus maha ja hakkas ajalehte lahti harutama. Läksin edasi ja hiljem mõtlesin miks ma oma esimese ahvikontakti jäädvustamata jätsin. Tegelikult oli lahe ahvile nutukest ulatada ja tunnetada kuidas ta oma käega selle vastu võtab. Justnimelt võtab, mitte ei rebi ega haara. Üldiselt tundus, et ahvid pimedas pidu ei pea. Paar tükki jooksid ümber mingi pühakojakse. Kui fotoka välja võtta riskisin hakkasid paar kolm minu poole jooksma. Kui seepeale üürikepi tõstsin meenus neile, et kodus jäi piim pliidi peale keema.
Põhitemplis käis mingi tenistus, laul, kellad. Templi ümber pildistasin lapsi kes mulle hoiatusi vahendasid. Nemad pildistasid mind. Nagu duell.
Allatulek oli kiirem ja mugavam. Mäe all platsil käis trall ja möll - Shimla suvefestival.