Lehva, lehva siit kaugelt Leh´ist

Aga hommikud on siin külmad. Ööd ka. Täpset numbrit ei oska öelda aga Sangye sõnul on selline jahe ilm harukordne. Pea iga ootamatu pingutus paneb mind õhku juurde ahmima. Leh on merepinnast üle 3000 meetri kõrgusel. Linnaelanikud on põhiliselt (silma järgi hindan) ladakhid, päris palju on neid kes (samuti silma järgi) tunduvad olema kashmiirid ja siis liigub ka (juba tunduvalt vähem) hindusid. Viimaseid tunneb ära näiteks sarides naiste järgi. Tänavapildis on palju punasesse riietatud igas vanuses munkasid ja palvehelmeste või ? veskitega vanemaid ladakhipäraselt riietatud mehi ja naisi. Noored enamasti teksades ja pusades, tüdrukutel on sageli ka tiba traditsioonilisema rõivana salwar kameez.
Elame Sangye venna juures. Janek istus eile terve õhtu tüdrukutega köögis ja koostas pingsa ülekuulamise käigus Sangye sugupuu. Tema on meil nüüd ekspert teemal, kes neist arvukatest poistest-tüdrukutest, onudest-tädidest on kellegi isa või ema või vend või õde. Selgemaks sai ka nimede süsteem. Kui laps sünnib annab keegi rinpotshe (ümbersündinud munk) lapsele kaks nime. Hiljem valib see siis ise kumb talle rohkem meeldib ja kummaga ta end esitleb. Paljudel juhtudel ei ole poiste ja tüdrukute nimedel vahet, samas on nimesid mis antakse ainult poistele ja nimesid mis antakse ainult tüdrukutele. Lisaks on veel perekonnanimi mis on ühine nii lapselastele kui vanaemadele ja seal vahel asuvale põlvkonnale. Et siis midagi nagu eestis talu nimi... Samas selgus lõpuks et on ikka veel üks perekonnanimi, näiteks abiellumisel mehe oma mis ühiseks jääb. Kui suguvõsas nimed kattuvad siis ei kasutada kahte nime vaid lisatakse hüüdnimi: väike, suur vms.
Teisel meie siinolekuõhtul kiskus tantsuks. Tüdrukud ja 9 aastane Jigmet esitasid ladakhi popi saatel ilmekaid zestidega tantse, mis ilmselt kirjeldasid ka laulu sisu osaliselt.
Pidu lõppes kell 11 kui elekter ära läks.
Päeva ilmestas India peaministri visiit Leh´is. Hommikul kui linna jalutasime olid tee ääred palistatud kooliõpilastega. Kõigil käes India lipukesed. Siin seal olid loosungid mille sisu võiks tõlkida: Nõuame Ladakhi iseseisvust! Silmas peeti, nagu mulle selgitati, et Ladakh oleks omaette osariik.
Jõudsime ära näha ka peaministri korteezhi, hulk valgeid dziipe ja "Ambassadore" (see on indias toodetud peaaegu luksauto) ja üks must BMW. See viimane siis ilmselt peaministriga.
Linn üldiselt nagu india linn ikka. Puhtam ainult. Võimalik, et peaministri visiidi puhul löödi läikima. Nad ise siin ütlevad, et Chandigarh on puhtam. Chandigarhis on õppimas mitmed siinse pere lapsed. Kui ütlen pere siis mõtlen hulka sugulasi kes siin majas õhtuti kohal on ? vennad, õed, venna- ja õelapsed.
Kui me esimesel päeval püüdsime kõike võtta hästi rahulikult ja mitte pingutada, siis teisel päeval võtsime ette ronimise linnakohal kõrguvasse paleesse. Õigemini mis sellest järgi jäänud tuhande aasta jooksul. Järgi jäänud oli päris palju ja ka Briti valitsuse rahastatud restaureerimistööd käimas. Sügavaima mulje jättis palee palvesaal. Tuhandete aastate hõng oli seal täiesti olemas, kuigi nii vana see polnud. Kui võimalus tekib, panen sellekohase pildi üles. Veel kõrgemal, palee kohal kõrgub mäetipus gompa ? väike kloostrike, kuuldavasti ühele mungale. Sisse me sinna ei saanud, sest munk pidi pidevalt kuskil lennus olema. Ka endal tuli kitsalt teerajalt alla vaadates tunne, et kohe lähen lendu. Kuna peaminister ringi liikus, siis olid kõikjal ? ka mäetippudel gompa ümber ? sõdurid. Kuulipildujatega ja ilma.
Eile, see on siis kolmas päev siin, käisime Sangye venna dziibiga lähedalasuvas kloostris kus elab Sangye juureõpetaja ? see tähendab siis, et nagu põhiline õpetaja. Iidse kloostri (tuhandeaastane) palveruumides pilte teha ei lubatud, kuid vanad freskod seintel olid muljetavaldavad. Sangye rääkis, et mungad ise pidavat tahtma neid vanu freskosid üle värvida aga Dalai Laama oli ära keelanud. Õnneks.
Eile külastasime amchi´t ? tiibeti arsti. See on vana munk kes on pühendunud inimeste ravimisele. Diagnoosimine käib kolme sõrmega pulssi katsudes. Raviks antakse ravimtaimedest kuulikesi, erinevad hommikuks ja õhtuks. Kui eile hommikul Janekiga seal käisime kutsus amchi meid teisele korrusele teed jooma. Vestlesime pisut ja saime teada, et see meetod on posimiset väga kaugel. Kõigepealt õpib arst füsioloogiat, anatoomiat ja veel mitut tõsist asja, millest ma võõrapärase häälduse tõttu aru ei saanud. Kõige viimase asjana õpitakse pulsidiagnostikat. Pulsi juures tuleb arvestada paljude mõjudega: külm ja soe mõjutavad pulssi, õhurõhk ja niiskus, ehk siis keskkond. Järgmiseks inimese sisemine keskkond, mida süüakse jne. Lõpuks siis organismi kõrvalekalded normist. Nii paljude tegurite koos arvestamine nõuab meeletut kogemust ja amchi tunnistas et isegi suure kogemusega on vahel eksimine võimalik. Sangye hinnang sellele amchile oli kõrge. Amchisid on palju ja mitte kõik ei ole mungad. Munga eelis on aga see, et tal pole pereelu ja sellega kaasnevaid kohustusi ja muresid. Nii et ta saab täielikult keskenduda ravimisele. Kahe nädala pärast astume tohtri juurest uuesti läbi ja ta hindab kuidas rohud on mõjunud. Rohud muide on kohutavalt mõrud ja vürtsise järelmaiguga, neid tuleb võtta kuuma veega ja enna neelamist puruks närida. Brrrrr...
Kohe varsti hakkame sõitma "maale vanaema juurde" st Sangye ema ja isa juurde. Jääme sinna külla paariks päevaks.