Ikka veel Shimla

Oleme siin nüüd juba mitu päeva paigal onud. Eile hakkas meile kangastuma kohutav tõsiasi, et tänu hiljutistele lumetormidele mägedes on Manali-Leh tee suletud ja meie plaan hakata vaikselt sinna ülespoole minema võib lõppeda sellega, et istume Manalis ja ootame 20. juunini tee avamist. Umbes selline oli siin turismiinfopunkti meeste prognoos. Käisime eile kogu pärastlõuna mööda reisikorraldajaid, et asja uurida igal pool räägiti veidi erinevat juttu aga k6ik üritasid meile müüa kümnepäevast tuuri Kinnauri ja mujale Hiina piiri äärde. Need kohad on juttude ja piltide järgi otsustades vastuvaidlematult põnevad ja ilusad, kuid see tähendaks lisaväljaminekuid kusagil 3000-4000 krooni ulatuses. Saaksime aega parajaks teha, aga kui tee lahti ei lähe selleks ajaks siis oleme oma ajagraafikust maas. Lehi tahaks jõuda kusagil 14.-15. paiku. Hetkel paistab nii, et üritame minna hoopis Jammu kaudu Srinagari. Nii teeme teoks visiteerida Kashmiiri mida varasema plaani kohaselt oleks teinud peale Ladakhi.
Poole tunni pärast kohtume inglase Fredi ja jaapanlanna ...hm, mis ta nimi nüüd oligi...
Ühesõnaga, kohtume nendega ja arutame ühiseid huvisid ja võimalusi neid koos teoks teha. Jeepi kuuekesi üürida võib näo peale märksa odavam tulla kui neljakesi. Eks näe. Täna oleme vist veel Shimlas kui mingit erilist võimalust ei tule soodsalt Jammu sattuda. Mis ühtlasi tähendab, et otseülekande sujuv kulg võib paar päeva kannatada.