Kargil ehk Lehist Srinagari

Varahommikul alganud reis Ladakhist Kashmiiri oli teeolude poolest kergem kui meie eelmine mägedeületus - Manali-Leh. Tee oli üldiselt parem kuigi kõrged kurud on peaaegu muldkattega vist igal pool. Eriline oli see teekond vahest ehk vahejuhtumite poolest.
Kui olime jõudnud meile juba tuttava Lamayuru kloostrini pidime liiklusummistuse tõttu peatuma. Peatus võttis aega ligi kakas tundi ja selle aja võisime täita vaatemänguga. Vaatemäng ise polnud eriti huvitav ja seisnes teelt väljasõitnud ja kummuli vajunud veoauto teele tagasiaitamises. Töid teostas india armee spetsiaalse vintskraanadega varustatud auto abil. Otsustades surnukehade järgi auto kukkumispaiga ümbruses olid koormaks lambad. Mingi hulk roosaks värvitud selgadega lambaid oli ka kõrvalasuvas jäärakus.
Selle kahe tunni jooksul saadi autoumbes 5-6 meetrise teeperve küljele ratastele. Mingil viisil fikseeriti ta sinna kallaku peale ja lasti liiklus läbi. Kuidas nad kavatsesid masina sealt tee peale saada seda ei saa ma iial teada.
Tore oli see, et ilm oli ilus ja päike võttis.
Edasine tee viis üha kõrgemale. Hakkan täiesti aru saama mis mehi kõrgete mägede otsa kisub.
Kuskil 30 km enne Kargili mis on Leh-Srinagari tee keskpunkt undas mu kõrvaklappides Bono, autojuht tundus kihutavat väga kõrgel ja kurvilisel teel ja uni hakkas võimust võtma. Ja justkui haiges unenäos kihutas pimekurvis meile äkki vastu mootoroller. Koos juhiga muidugi. Juht püüdis kurvi välja võtta ja nagu hiljem jälgede järgi näha, ka pidurdada. Aga see ei õnnestunud ja bussi alla ta lendas. Kõik see toimus vähem kui sekundiga. Tiba jube oli oli. Kui ta tuli meie poole siis käis veel mõte läbi, et nii need moamehed siis lennukooli sattuvadki. Aga buss oli stabiilne ja verisekuklaga mehel läks ka õnneks. Komberdas teeserva istuma ja kui väheke toibus tahtis edasi kihutada. Ka motoroller kaotas vaid ühe külje-... ma ei tea.. -kilbi vist.
Pisut veider tunne oli edasi sõita. U2 ega ka midagi muud ei tahtnud enam kõrva panna ja nii saigi vaid mootorimürina saatel edasi kihutatud. Kui 20-30 km tunnis ikka on kihutamine. Aga proovige kitsal ja käänulisel mägiteel mis tunne on.
Kargilist, mida ümbritsesid pakistani vägede poole suunatud kahuritorud lahingupositsioonidel, sõitsime Drassi kus pandi toime ööbimine. See tähendas umbes kella 7.30 kohalejõudmist, ööbimistoa leidmist ja kell 4 hommikul (loe "öösel") edasisõitmist.
Joost vist juba oma blogis kirjutas kuidas me ööbimispaiga vastastoas istusime kella 11ni kamba brahmiinidest (kõrgeim kast kastisüsteemis) tele ja ärimeestega ning vestlesime Indiast ja Eestist. Saime kutse ühe autokaupmehe kodu külastada kui Delhisse satume. Hetkel kavatseme ka küllakutse vastu võtta. Eks näe.
Kell neli Drassist välja sõites oli nii pime nagu püssitorus. Ja püssitorusid hakkasime sealtpeale tõesti palju nägema. Kõik sillad olid valve all. Peale seda kui koidiku ajal viimase kõrge kuru ületasime ja algas Kashmiiri org, oli püssimehed juba iga 500 m järel tee ääres.
Kashmiiri org on absoluutselt midagi muud kui Ladakh, roheline, riisipõllud, viilkatustega majad mida ma pole näinud kusagil mujal indias kus käinud oleme. Vesipiibuga pereisa koos pojaga maja verandal mööda vilksatamas, veidi lagunenud majad millede arhitektuur ja lagunemisaste toob millegipärast meelde Tartu supilinna mu lapsepõlvest.
Kui jõuame Srinagari piirile tuleb ühes peatuses peale kutt kes usalduslikult Joostile ja sealtkaudu siis juba meile kõigile räägibaugu pähe tulla tema paatmaja vaatama. Kisume kotid bussikatuselt maha ja lähmegi. Lõpptulemusena ka jääme sinna.